Õpihuvi kaotanud noort ei tohi käsitada sotsiaalse probleemina

Kui kohustuslik kooliiga lõpeb, saab noor ise oma edasise haridustee üle otsustada, kuid alati ei otsusta ta õppimise kasuks. Aga võiks.

Mitteõppivaid ja -töötavaid noori on praegu rohkem kui Läänemaal elanikke

Igal aastal katkestab üldhariduses õpingud ligi 2000, kutseõppes 5500 noort, 12,3% 20–64-aastastest elanikest on madala haridustasemega. Eestis on pisut enam kui 22 000 mitteõppivat ja -töötavat noort, mida on sama palju kui mõnes maakonnas elanikke kokku. Need arvud tekitavad küsimuse, kas tuge pakkuvate teenuste süsteem toimib ja kas arendame piisavalt koolist väljalangemist ennetavaid üldpädevusi.

Üldpädevused on ainevaldkonna- ja õppeaineülesed pädevused, mis on olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel (põhikooli riiklik õppekava). Kas olukorra parandamiseks saab midagi koos ära teha?

Koolist väljalangemise ennetamiseks on otsustanud Võru maakonna omavalitsused koostöös Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli, Eesti Töötukassa, haridus- ja noorteameti Rajaleidja büroo ning Võrumaa Kutsehariduskeskusega uurida täpsemalt olukorda ilmestavate arvude taga ning rakendada uusi lahendusi. Lahenduste fookuses ei saa olla vaid see, kuidas kohustuslikku kooliiga toetatakse ja tänaseid ülesandeid täidetakse, vaid ka see, mida noor kogeb ja kaasa saab.

Positiivsed kogemused, toimetulekuoskused ja parem enda tundmine ka keerulistes olukordades on see, mis ennetab õppest väljalangemist ka pärast põhikooli. Lisaks sellele, et tuleb otsida lahendusi tugiteenuste efektiivseks toimimiseks, on vaja pöörata tähelepanu kogu terviku sisule. Noorte toetamisel vaid formaalhariduse ressursse rakendades võib märkamata jääda noorsootöö ja huvihariduse kasulik mõju noore õpihuvile või kodu oluline roll.

Valmisolek õppida väheneb pärast põhikooli

Murettekitavad statistilised andmed toovad välja, et kui kohustuslik kooliiga on läbi, on edasine toimetulek ja enda elu juhtimine, sh huvi õppimise ja enesearengu vastu väga vähene. Kui vaadata andmeid maakonniti, siis näiteks Võru maakonnas katkestab õpingud põhikoolis 0,2–1,5% õpilastest, üldkeskharidusasutuses 3,4–9,1%. Kutsehariduses langeb kogu Eesti statistika alusel välja juba 20% õpilastest, enamik neist põhihariduse baasil täiskoormusega õppest.

Kuhu kaob noorte õpihuvi ja kus on oskused uute olukordadega toime tulla?

Võru maakonna väikelastevanematest on 25,2% madala haridustasemega, mis on oluliselt suurem protsent kui Eestis keskmiselt (16,7). Seega kasvab arvestatavalt suur hulk väikelapsi kodus, kus vanemate haridustee on katkenud. Sellest tulenevalt võivad nende hoiakud õppimist vähem toetada.

Õpihuvi kaotanud noor ei ole sotsiaalne probleem, vaid arenev inimene

Õpiteekonnalt väljakukkumise riski suurendavad halb õpikogemus, konfliktid koolis, eduelamuse puudumine, madal akadeemiline võimekus, vanemate madal haridustase, takistused kodu sotsiaal-majandusliku olukorra, maapiirkonnas elamise, terviseprobleemide tõttu. Kui sellisesse olukorda sattunud õppijatel pole piisavalt tuge, motivatsiooni, enese juhtimise oskust ja võimet protsesse analüüsida ja lahendusi leida, siis võibki nende haridustee katkeda. Õpirajale tagasi saada, taastada motivatsioon, eneseusk ja õppimisoskused – ja tulla sellega toime üksi – on aga juba palju keerulisem.

Kui ei ole institutsionaalseid struktuure, mis toetaksid liikumist näiteks mitteformaalsetest õpikogukondadest formaalsetesse, ei astu paljud inimesed kunagi ühtegi neist sammudest. Selles olukorras on oluline, et toe pakkujad ei näeks noort mitte kui sotsiaalset probleemi, vaid kui arenevat ja sisemise potentsiaaliga inimest.

Me ei pea looma kõikidele noortele sarnaseid võimalusi, vaid võrdseid võimalusi

Esimestes kooliastmetes õpivad noored üheksa aastat, järgides kohustuslikku õppekava. See on aeg, kui lisaks akadeemilistele teadmistele peaks noor hakkama saama aru õppimise väärtusest ja iseendast õppijana, sest see toetab toimetulekut ja õpihuvi ka täiskasvanueas. Nüüdisaegse õpikäsituse kohaselt põhineb õppimine ja õpetamine printsiipidel, mille tulemusena on õppijad motiveeritud ja valmis end pidevalt täiendama ja omandama uusi oskusi lisaks koolile ka kooliväliselt; neil on paremad koostööoskused, enesejuhtimisoskused; õppijatel on parem füüsiline ja vaimne tervis ning oskus lahendada erimeelsusi ja ületada kriise, vältida käitumis- ja sõltuvusprobleemide tekkimist. Seega tuleb kohustusliku õppeperioodi jooksul anda õpilastele kaasa lisaks teadmistele ka oskused ning toetada nende huvi õppida elukestvalt.

Haridusasutused ei saa hinnata pelgalt õpilasi selles protsessis, vaid ka iseennast noorte õpioskusi arendava asutusena.

Üldoskuste, sh enesejuhitud õppimise, loovuse ja ettevõtlikkuse areng on olulised eesmärgid riiklikes arenguplaanides (haridusvaldkonna arengukava, 2021; noortevaldkonna arengukava, 2021). Üldoskuste taseme kasvu vajadust rõhutab ka SA Kutsekoja raport (2022), mis toob esile enesejuhtimis-, suhtlemis- ja mõtlemisoskuste olulisuse, mida tingib kiiresti muutuv töökeskkond ja tehnoloogia ning sellega kaasnev vajadus töötajatel ennetada, analüüsida ja iseseisvalt lahendada tekkivaid olukordi; katsetada ja osata õppida uutes tingimustes ja olukordades.

Uuringud on välja selgitanud, et inimesed, kellel on paremad enesejuhitud õppimise oskused, tulevad elus paremini toime, on eluga rahul ning positiivse tulevikuvisiooniga. Nende oskuste tase ennustab edasisi tulemusi ja neil oskustel on pikaajaline mõju nende õpiteekonnale.

Kui soovime näha noori edukalt tööturule sisenemas, osalemas elukestvas õppes, tulemas toime elu väljakutsetega, on väga oluline, mil määral pööravad laste ja noortega tegelevad valdkonnad oma tegevuses tähelepanu mõtestatud üldoskuste arengule. Ainult tugimeetme pakkumisest või õppekava läbimise fikseerimisest siinjuures ei piisa.

Me ei pea looma kõikidele noortele sarnaseid võimalusi, vaid võrdseid võimalusi, mis arvestavad individuaalsete vajadustega. On oluline vahe, kas me valmistame noori ette edu skaalal „hinnatavaks“ katseks, mida elu toob, või julgustame teda tundma huvi, katsetama ja proovima, mida elul on pakkuda.

Projekt, mis võib muuta senist vaadet haridusteelt väljakukkumisele

Võru maakonna omavalitsused on algatanud projekti „Lõimitud teenused koolist väljalangemise ennetamiseks Võru maakonnas“, mis viiakse ellu Euroopa majanduspiirkonna ning Norra finantsmehhanismi toel eesmärgiga töötada välja noorest lähtuv lõimitud ja haridusteelt väljalangemist ennetav teenusmudel ja katsetada seda. Teenusmudeli loomise kõrval on olulisel kohal olukorra kaardistusuuringud, juba koolist väljalangenud noorte uuring, spetsialistide koolitamine, mudelite katsetamine, tööalane tugi sellel ning mudelite mõju-uuring.

Lahendused ei keskendu vaid tänasele päevale, vaid ka noore edasistele õpiteekondadele. Viit omavalitsust ühendav Võrumaa omavalitsuste liit viib seda protsessi läbi välisekspertide ning koostööpartneritega koostöös ning sihtrühmade osalusel. Lahenduste aluseks on Võrumaa spetsiifiline olustik ja vajadused, väljalangemisohus noorte profiil. Terviklahenduse leidmiseks, mille keskmes on nii teenuste korraldus kui ka oskuste areng, annavad panuse nii haridus-, noorsootöö-, sotsiaal- kui ka tervisevaldkond. Õpetajate Lehe toel soovime lugejateni tuua selle protsessi tulemusi ka edaspidi.

Artiklis kasutatud statistilised andmed on statistikaameti ja Haridussilma andmebaasidest.