Palgatõusu taotlevad õpetajad on valmis streikima
Kooliaasta algus on tõstnud tähelepanu keskpunkti haridusteemad. Õpetajate kehv palk ning sellest tulenevad läbipõlemine ja õpetajate puudus on õpetajate esindusorganisatsiooni Eesti Haridustöötajate Liidu hinnangul Eesti praeguse ühiskonna kõige tõsisem probleem.
1. juulil saatis Eesti Haridustöötajate Liit välja pressiteate infoga, et kui valitsus ei tõsta õpetajate töötasu 2023. aastast ammu lubatud 120% tasemele Eesti keskmisest palgast, hakkavad õpetajad sügisel streikima. Teavitus streigiplaanist edastati ka uue Vabariigi Valitsuse moodustajatele.
Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri, milline seis praegu on?
Palgaläbirääkimisi alustasime eelmise haridusministri Liina Kersnaga juba mais. Minister kinnitas, et tahab küsida valitsuselt õpetajate palgarahaks vähemalt 63 miljonit eurot, et jõuaksime tagasi enam-vähem sellele tasemele, kus Eesti õpetajate miinimumtöötasu on olnud keskmisele palgale kõige lähemal. See oli aastal 2020, kui valitsuse määrusega kehtestatud õpetaja töötasu alammäär moodustas keskmisest palgast 90,8%. Kõige madalam – 72,6% – oli see aastal 2012.
Sel nädalal avaldatud suvise majandusprognoosi järgi on sel aastal Eesti keskmine palk 1718 eurot ja õpetaja miinimumtöötasu 1412 eurot moodustab sellest vaid 82%. Alates 2015. aastast on õpetaja töötasu ja keskmise töötasu suhe kogu aeg olnud parem.
Nüüd ootame ära, millised suunised valitsus uuele ministrile Tõnis Lukasele annab ning on näha, millised võimalused, aga ka prioriteedid sellel valitsusel on. Vastavalt sellele, milliste ettepanekutega valitsus välja tuleb, ja selle põhjal saame juba oma liikmetega nõu pidada ja otsustada, kas alustada streiki või mitte.
Taotlus on, et õpetaja miinimumpalk oleks 2023. aastast vähemalt 1845 eurot.
Jah, sellised volitused on meile läbirääkimisteks antud. Eesti erakondade vahel ei ole suuri erimeelsusi selles, et õpetaja palk peab algama riigi keskmisest. Õpetajate tungiv ootus on, et alates 1. jaanuarist on õpetaja palga alammäär vähemalt 1845 eurot, mis suvise majandusprognoosi järgi ongi järgmisel aastal keskmine palk Eestis. Praegu on õpetaja miinimumpalk 1412 eurot ning õpetajad ei tunne, et nende amet on väärtustatud ja palk konkurentsivõimeline. Käärid võrreldes teiste kõrgharidusega spetsialistide töötasudega on väga suured. Eestis on kõrgharidusega töötajate keskmine palk üldisest keskmisest umbes 20% kõrgem. Kui sel aastal on kõrgharidusega töötajate töötasu keskmiselt 2000 eurot, õpetajatel aga 1400, ei loo see potentsiaali, et meie pojad ja tütred läheksid õpetajaks õppima ja kooli tööle.
Siinjuures on väga oluline, et esimest korda viimase kümne aasta jooksul hakkasime kevadel rääkima mitte ühe aasta, vaid ka järgnevate aastate palgatõusust. Tähtis on anda nii praegustele õpetajatele kui ka neile noortele, kes lähevad õpetajaks õppima kindlustunne, et ei plaanita n-ö ühekordset sutsakat, vaid palgatõus saab olema järjepidev ja süsteemne.
Tasapisi on õpetajate palk siiski tõusnud.
Tõepoolest, mingeid samme on tehtud. Kindlasti oleks oodanud ja soovinud, et need sammud oleksid olnud jõulisemad. 2020. aastal vastu võetud 2021. aasta eelarves ei tõstetud õpetajate palka üldse. Ka 2000. aasta palgatõus saavutati sisuliselt silmamoondusega. Kuigi raha anti sektorisse juurde ainult 2,5%, sai miinimumtöötasu tõsta 5,2% selle arvelt, et puhverraha kukkus 20%-lt 17,1-ni Ka tollal olid väga tõsised arutelud, kas alustada streiki või mitte. Aga kuna miinimumpalka siiski tõsteti, jätsime selle plaani katki.
Arvan, et õpetajad on olnud väga kannatlikud ja mõistlikud. Aastakümneid ongi ilmselt sellele loodetud, et õpetajad on intelligentsed, saavad olukorrast aru ja täidavad kuulekalt kõiki neile pandud kohustusi. Ka COVID-i ajal tuli õpetajatele tööd kõvasti juurde, aga eraldi seda ei tasustatud, kuigi eelmisel aastal nende palk ei tõusnud. Nüüd tuleb see kõik n-ö tasaarveldada ja järgmisi samme astuda.
Tundub, et õpetaja palk on alati olnud pigem tagasihoidlik.
Jah, 22 aastat tagasi, kui mina õpetajana alustasin, ei olnud õpetaja palk samuti hea. Aga olukord oli teine. Kõrgharidusega inimestel oli tööturul oluliselt vähem valikuvariante kui praegu, mil on olemas uued töökohad, töömeetodid, idufirmad, motivatsioonipaketid, millega tööandjad uusi töötajaid toetavad.
Peame aru saama, et ühiskonna ootused koolile ja õpetajatele on kasvanud ja muutunud. Õpetaja on kõrgharidusega spetsialist ja selline aeglane palga nihutamine keskmise töötasu poole ei vasta ühiskonna ega tööturu muutustele ning piirab kõrgharidusega inimeste töövalikute tegemist. Väga kõnekas on fakt, et õpetajakoolituse lõpetanutest vaid umbes pooled lähevad kooli tööle, ülejäänud valivad midagi muud, mis näitab, et õpetajaharidus on vägagi konkurentsivõimeline. Lisaks on kooli tööle läinud õpetajatest pooled nelja-viie aasta pärast töölt lahkunud.
Kas usute, et kõige olulisem põhjus, miks õpetajaametit ei valita, on väike töötasu?
Mitte ainult. Haridustöötajate liidu tehtud uuring näitas, et 57,9% õpetajatest on viimastel aastatel mõelnud töölt lahkumisele. Välja toodi kaks enam-vähem võrdset põhjust. 74% vastanutest ütles, et põhjuseks on töötasu, 69,8%, et koormus. Edasi tuli tükk tühja maad ja alles siis järgnesid põhjustena stress, suhtlemisraskused lastevanemate ja lastega, juhtkonna toetuse puudumine jne.
Kohtusite 10. augustil haridusminister Tõnis Lukasega, kas neist probleemidest oli juttu?
Jah, selgitasime umbes tunni aja jooksul välja, millised põhilised probleemid õpetajate meelest hariduselus ees seisavad. Rääkisime ka õpetajate palgast. Teame, et praegusel valitsusel on mandaat olla võimul seitse kuud, ja arutasimegi, mida on probleemide lahendamiseks selle loetud ajaga võimalik ette võtta. Veel üks oluline asi, mille ma välja tõin, on alustavate õpetajate toetamine. Kuna statistika järgi lahkuvad noored mõne aasta jooksul koolist ja haridussüsteemist üldse, peaksime leidma võimalusi neile esimestel aastatel tuge pakkuda. Kui noor õpetaja saaks töötada paar esimest aastat väiksema koormusega, aga saada täispalka, aitaks see tal töösse sisse elada ja ta ei põleks kohe läbi. Ühtlasi ennetaksime sellega noorte õpetajate koolist lahkumist ning julgustaksime neid kooli tulema.
Ülikooli õpetajaks õppima minejaid ju jagub.
Seda küll. Ka sel aastal hõiskasid nii ülikoolid kui haridusametnikud, et õpetajakoolitusse on konkurents suur, aga kui me sinna sisse vaatame, on nagu ikka hea seis lasteaiaõpetajate ja klassiõpetajatega. Aineõpetajate erialade seas oli palju neid, kus ei tulnud isegi kohad täis, rääkimata konkurentsist. Kõige rohkem on puudu reaal- ja loodusainete õpetajaid, aga praegu aineõpetajaid üldse. Olukord läheb kogu aeg halvemaks, kõiki õpetajaid on raske leida.
Kes siis lapsi õpetama hakkavad?
Vastutustundlikud koolijuhid on ilmselt juba mingid lahendused leidnud. Kui kvalifitseeritud õpetajat ei leita, pannakse klassi ette inimene, kellel halvemal juhul on keskharidus, paremal juhul kõrgharidus, aga kes siiski kvalifikatsiooninõuetele ei vasta. Päris kindlasti jätab see meie õpilaste teadmistele jälje. Kahjuks on iga aastaga õpetajaskonna seas kvalifikatsioonile mittevastavaid õpetajaid üha rohkem ja see tendents süveneb. Parem variant on, kui klassi ette saadetakse noor õpetaja, kes õpib ja arendab ennast ning kel loodetavasti ühel hetkel on nõutav haridus olemas. Paraku on siiski palju neid, kes ei näe motivatsiooni või vajadust kvalifikatsioon omandada. Koolidel ei ole hoobasid seda mõjutada, kui ametisse tahtjaid ei ole. Kui õpetajaametisse oleks konkurents, seda probleemi ei oleks.
Eestikeelsele haridusele üleminekuks vajame õpetajaid veel lisaks.
Absoluutselt! Kui tahame selle asja ära teha, siis tulebki panustada, ja kindlasti mitte üks aasta, vaid aastaid, et see üleminek toimuks. Saan aru, et selle jaoks on koalitsioonilepingus ka mingi rahasumma ette nähtud. Juba praegu ei jagu koolidesse õpetajaid, aga edaspidi on meil vaja juurde sadu, samuti tuleb toetada nende õpetajate keeleõpet, kellel vajalikku keeleoskust pole, aga kes on motiveeritud seda tööd tegema.
Ka ettevõtjad on viimasel ajal hariduse teemal murelikult sõna võtnud.
Ettevõtjadki näevad, et kui meil ei ole õpetajaid või kui õpetajate tööd teevad vajaliku kvalifikatsioonita inimesed, jäävad meie lapsed rumalamaks ega saa kõrgemat väärtust andvatele töökohtadele kandideerida. Kui õpilased ei saa piisavalt head haridust, hakkab see spiraalina Eesti haridust ja majandust alla vedama. Neist probleemidest on räägitud aastaid ja olukord on juba väga hull. Selle hullu olukorra muutmiseks tulebki valitsusel samme astuda.
Miks on õpetajaamet nii vähe väärtustatud?
Õpetajad on alati olnud missioonitundega inimesed, kes seavad esikohale õpilaste huvid. Arvestades, et Eestis on maailma vanim õpetajaskond, kelle keskmine vanus on 51–52 aastat, ja umbes55% õpetajatest on vanemad kui 50 aastat, ollakse ilmselt olukorraga leppinud või leitakse, et õpetajal ei ole väärikas protestida ega streikida.
Noored õpetajad selliste töötingimustega nõus ei ole ja kooli ei tule. Nädalapäevad tagasi Viljandimaal toimunud noorte õpetajate motivatsioonilaagris avaldasid seal osalenud tungivalt arvamust, et me ei saa lubada Eesti haridust põhja lasta, vaid peame enda eest seisma ja väga tõsiselt streigile mõtlema.
Kas õpetajad on streigiks valmis?
EHL-i läbi viidud küsitluse põhjal on kindlasti valmis või pigem valmis streikima 95% õpetajatest. 5% vastas, et ei ole valmis. On mõned piirkonnad või õpetajate grupid, näiteks väiksemates maakohtades, kus on raskem seda sammu astuda, kuna nendes piirkondades on õpetajad kõige suurema sissetulekuga inimesed ja kogukond, kes ei oska näha suuremat pilti, ei pruugi neid mõista.
Võin kinnitada, et õpetajad on vajadusel valmis streikima. Suvel jooksul pöörduti minu poole korduvalt ja küsiti väga otse: mida me ootame, kaua võib?! Mõistagi ei ole streik eesmärk, vaid äärmuslik abivahend. Aga kui vaja, tuleb seda kasutada.
Millal see vajadus selgub?
Sel nädalal saadame ministrile ettepaneku sooviga kohtuda septembri esimesel täisnädalal palgaläbirääkimiste laua taga. Selle kohtumise põhjal saame teha juba konkreetse otsuse, kas peame astuma neid samme, mida me tegelikult ei taha astuda. Eesti õpetajad ei taha streiki. Aga kui meid pannakse olukorda, et peame Eesti hariduse päästmiseks midagi ette võtma, siis me oleme selleks valmis.
Millal Eesti õpetajad viimati streikisid?
2012. aasta märtsis. Enne seda toimus streik 1993. ja 2003. aastal, nii et nüüd olekski paras aeg, siis oleks streikidel üheksa-kümme aastat vahet. Streikimisel on ka tulemusi olnud. Kui 2012. aasta alguses kinnitas tollane minister Aaviksoo, et õpetajate palk enne 2015. aastat ei tõuse, siis streigi tulemusena hakkas see 2013. aastal siiski tõusma. Aga loodame, et praegusel valitsusel on tahtmist näha suuremat pilti ja astuda samme Eesti hariduse päästmiseks.