Õpetajal jäi tunnis hing kinni

Ühes Stockholmi koolis ründas õpilane õpetajat. Kõik toimus sekundite jooksul: õpilane haaras tunni ajal õpetajal kõrist ning too jõudis vaid mõelda, et ei saa enam hingata, aga imelikul kombel polegi valus. Siiski suutis ta end haardest välja rabeleda.

Selle sündmuse avalikustas Rootsi väljaande Läraren (Õpetaja) ajakirjanik, kes kohtus kannatanu, matemaatika- ja loodusainete õpetaja Caroline Anderssoniga tema kodus mõnda aga pärast juhtunut. Andersson rääkis, et pärast rünnakut on teda tabanud paanikahood ning tööandja on lubanud tal kodus töötada, kuna ei suuda tagada talle tööl turvalisust.  

Meenutades ajakirjanikule juhtunut, jutustas õpetaja, et päev oli alanud ja kulgenud nagu tavaliselt. Kuid pärast söögivahetundi oli klassiruumis üks tool lahti kruvitud, mistõttu oli tunni alguses üks õpilane istunud õpetaja laua taga. Andersson oli soovitanud poisil jätkata tööd, mida ta oli alustanud enne vahetundi, ja teha see lõpuni. Kuid õpilane keeldus.

Ennast kaitsta oskav õpetaja

„Ütlesin, et kui ta ei taha midagi teha, siis ei soovi ma, et ta klassi segaks, vaid räägin tema mentoriga ja küsin, kas ta võib minna mõnda teise tundi,“ jutustas Andersson. Poiss vastas, et ei kavatse mingis kuradi tunnis olla, ning hakkas klassiruumist lahkuma, kuid väljudes hüppas üles, haaras uksepiidast ning jäi rippuma. Õpetaja meelest oli parim lahendus pöörata olukord naljaks ja ta küsis: „Kas sa kõdi kardad?“ ning sirutas nimetissõrme poisi suunas. 

Seepeale hüppas poiss ukselt maha, pööras end välkkiirelt ümber ja haaras õpetajal kõrist. Õpetaja sõnul oli ta püüdnud reageerida olukorrale nii, et noormees saaks maha rahuneda, ega olnud üldse valmis selleks, mis juhtus. Nüüd jõudis ta vaid mõelda, et polegi valus, kuigi hingata enam ei saa. 

Caroline Andersson arvas, et tal õnnestus lahti rabeleda tänu sellele, et on kunagi läbi teinud enesekaitsetreeningu ning õppinud ennast kägistajast vabastama. Kuidas täpselt ta tegutses, seda ta ei mäleta, sest enda liigutused on mälust täielikult kustunud. Enesekaitset oli ta õppinud ajal, mil töötas noortekodus lastega, kellele kohus oli määranud toetavad teenused. Andersson on töötanud ka lastega, kes võivad käituda väljakutsuvalt ja ettearvamatult. „Oli suur vedamine, et selline lugu juhtus just minuga, aga mitte mõne kolleegiga, kellega oleks kõik võinud teisiti lõppeda,“ arvas ta. 

Vabanenud ründajast, pöördus õpetaja klassi poole, mõeldes esialgu, et jätkab tundi, kuid siis karjus poiss: „Kurat, kui nõrk sa oled! Sa peaksid rohkem trenni tegema!“ 

Mälust kustunud liigutused

„Lahkusin klassiruumist, poisi sõnad peas kumisemas,“ jutustas õpetaja, „ja läksin oma tööruumi.“ Seal istus kolleeg, kes kohkus naise plekilist kaela nähes. „Ta ütles, et need jäljed kaelal tuleb dokumenteerida,“ jätkas Andersson. Kolleeg pildistas ta kaela ning püüdis kooli juhtkonda telefonitsi sündmusest teavitada. Caroline Andersson oli nii šokeeritud, et ei mäletanud hiljem, kellega ta kõigepealt rääkis. Kohale tuli direktori abi, kes tema jutu üles kirjutas, ning seejärel sõitis ta koos ühe õpetajaga esmaabi saama. 

„Mu käed olid lumivalged, vererõhk kõrge, mul oli külm, kael valutas,“ jutustas ta ajakirjanikule. Samal õhtul tegi naine avalduse politseile. 

Tagasi kooli 

Päev hiljem läks Andersson jälle kooli. Koos ametiühingu ja kooli administratsiooni esindajaga kirjutas ta töökeskkonnaametile, et registreerida tervisekahjustus kindlustusfirmas. 

Ajakirjanikule tunnistas ta, et kõige rohkem oli tal kahju omaenda lastest, kes juhtunut väga raskelt üle elasid. Ajakirjanikuga kohtudes oli sündmusest möödas pea kuu aega. Nüüd painavad teda aeg-ajalt paanikahood, pulss kiireneb ja kogu keha hakkab värisema. Seda on näinud nii tema kodused kui ka kolleegid. 

Ometi otsustas ta pärast ebameeldivat üleelamist, et tahab koolis edasi töötada, uskudes, et just töö jätkamine aitab traumast üle saada. Samas tunnistas õpetaja, et tal pole koolis kerge, sest teda rünnanud õpilane õpib seal edasi ja ta kohtab poissi nii koridoris kui söögisaalis, ainult ei õpeta teda enam.  

Ka kooli juhtkonnal on olnud raske juhtunuga toime tulla, arvas õpetaja ja oletas, et küllap on juhtkond koolipidaja ees hirmul ega soovigi, et õpetaja läbielatust räägiks. Ilmselt kardab kool oma maine pärast, oletas Andersson. Kuid ta arvas, et sellist juhtumit ei tohi siiski maha vaikida. 

Leheloos pole avaldatud kooli, õpetajat rünnanud õpilase nime ega vanust. Politseis juhtum lõpetati, viidates vägivallatsenu noorele eale. 

Rootsi koolides kasvab vägivald õpetaja vastu 

Vägivalla kasv õpetaja vastu kajastub Rootsi õpetajate liidu volinike seas tehtud küsitluses 2020. aasta kohta. Päringule vägivallajuhtumitest koolis laekus 1300 vastust. 66% vastanuist märkis, et õpetajad on tunda saanud kehalist, ja 86%, et sõnalist vägivalda õpilaste poolt. 

Kõige suurem oht sellega kokku puutuda on eelkooli- ja pikapäevarühma õpetajatel. 59% pikapäevarühma õpetajatest on kogenud vähemalt korra kehalist vägivalda, 47% on seda tunda saanud korduvalt. Eelkoolis töötavate õpetajate puhul on samad arvud 54 ja 39%.

Kehalisest vägivallast enam on õpilaste seas levinud sõnaline vägivald õpetaja suunas. Väljendeid, nagu „pea lõuad, vanamoor“, „kuradi idioot“, „tapan su“, on vaid mõned näited sellest, mida õpetajad on pidanud kuulma. 

Vägivaldseid sõnu ütlevad rohkem nooremad õpilased. 23% õpetajatest on neid kuulnud ka lastevanematelt ja hooldajatelt. 

Teise, 2021. aastal avaldatud ülevaate järgi on gümnaasiumiõpetajatest 3% tunda saanud kehalist ja 25% sõnalist vägivalda.