Valitsus otsustas eestikeelsele õppele ülemineku

Vabariigi Valitsus kiitis 13. oktoobril heaks eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava aastateks 2022–2030. Et üleminek sujuks, pakub riik kõigile asjaosalistele mitmekülgset tuge.

HTM-i üld- ja kutsehariduse keelepoliitika osakonna peaekspert Anne Endjärv, millal ja kuidas üleminek algab?

Õppekavades tehakse muudatused ja esimestena lähevad 2024. aastal eestikeelsele õppele üle lasteaiad ning 1. ja 4. klassid. Üleminekutegevustega saab alustada juba praegu, mitmed omavalitsused ja koolid ongi meiega ühendust võtnud ja küsinud, mida nad saavad teha. Näiteks on keelekümblusprogrammiga liituda soovijaid rohkem, kui oli eelmisel aastal. 

Kõige tähtsam osa üleminekus on õpetajate olemasolul, nende ettevalmistusel ja eesti keele oskusel. Ida-Virumaal ja Harjumaal on 2200 õpetajat, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele. See on väga suur arv. Alushariduses on pilt veidi parem kui üldhariduses. Samas näitab keeleameti omavalitsustes tehtud uuring, et 2300 õpetajat tahavad saada lisaõpet, et oma keeleoskust värskendada. Enim vajavad tuge Ida-Viru ja Harju maakonna õpetajad, kus vene ja muust rahvusest inimeste osakaal on kõige suurem. Vaja on tõsta ka õpetajate kvalifikatsiooni – kvalifikatsiooninõuetele vastab 83% õpetajatest.

Mida selleks tehakse?

Kindlasti on vaja juurde koolitada uusi õpetajaid ning selleks suurendame ülikoolides õpetajakoolituse õppekohtade arvu. Ülikoolid on valmis looma täiendavalt 342 õppekohta aastas, mis hõlmab lasteaia-, klassi-, eesti keele ja eesti keele kui teise keele õpetajaid, aineõpetajaid ning eesti keelt valdavaid kutseõpetajaid nii bakalaureuse- kui magistriõppes.

Lisaks hakkavad ülikoolid rakendama paindlikke õpetajaks õppimise viise: töötatakse välja mikrokraadiprogrammid koolis töötavatele õpeajatele kvalifikatsiooni omandamiseks, luuakse paindlikud võimalused õpetajakoolituse läbimiseks osakoormusega jne.

Arvestades, et praegu on ametis palju eakaid pedagooge, kes lähevad lähiajal pensionile, tuleb valmistada ette võimalikult palju õpetajaid, nii et kõrgkoolidel jagub tööd pikaks ajaks.

Loodame õpetajatele ka muul viisil täiendust leida. Paljud B2-tasemel keelt valdavad õpetajad omandavad usutavasti kahe aastaga riigikeele nõutava taseme. Samuti usume, et varem õpetajahariduse saanud, kes pole kunagi kooli tööle jõudnud või on sealt lahkunud, pöörduvad kooli tagasi. Kavas on avada „Noored kooli“ lisaõpperühm, et koolitada juurde eestikeelseid aineõpetajaid. 

Kindlasti aitab õpetajate järelkasvu tagada palgatõus 2023. aasta algusest 1749 eurole, millele lisandub 17,1% täiendavate tegevuste elluviimiseks. Ida-Virumaale tööle siirduvatele keelenõuetele vastavatele õpetajatele on kehtestatud palgalisa koefitsiendiga 1,5 kooliõpetajatele ja 1,3 lasteaiaõpetajatele. Mitmesuguseid õpetajatele mõeldud motivatsioonipakette, toetusmeetmeid ja koolitusprogramme on palju. 

Täienduskoolitusi keeleõppe metoodikast, lõimitud aine- ja keeleõppest ning mitmekultuurilises koolis õpetamisest on kavas hakata pakkuma kõigile õpetajatele. Sellistest koolitustest on puudu nii vene kui eesti õppekeelega koolides, kus samuti õpib üha rohkem kohalikke eesti keelest erineva emakeelega lapsi, ukrainlasi ja uussisserändajaid. Et ka huvihariduse õpetajad oskaksid laste eesti keelt toetada, on neilegi koolitused ette nähtud.

Kooli- ja lasteaiapidajad saavad mitmesuguseid toetusi eestikeelsele õppele üleminekuks.

2023/2024. õppeaastast hakkab haridusministeerium pakkuma eestikeelsele õppele üleminekut toetavat nõustamisteenust. Praegu töötatakse HTM-is välja nõustamise korraldust, see töörühm koosneb HTM-i töötajatest ja Narva Eesti Riigigümnaasiumi töötajatest. Vajadusel kaasatakse spetsialiste. Nõustada on võimalik nii koolipidajaid, koolijuhte kui ka õpetajaid. 

Lisaks pannakse praegu kokku HARNO keelevaldkonna nõustajate rühm, kes hakkavad käima klassides ja soovitama, kuidas midagi metoodiliselt ellu viia või mida õppekorralduslikult silmas pidada.

Koostöös kultuuriministeeriumiga on HTM-il plaan hakata nõustama lastevanemaid ning töötada selleks välja vanemahariduse programm.  

Kas hariduslike erivajadustega vene kodukeelega õpilastele tehakse eestikeelsele õppele üleminekuga seoses erandeid?

Kui õpilase intellektuaalne võimekus või psüühikahäire ei võimalda tal eesti keelt omandada, tagatakse talle Rajaleidja komisjoni otsusega õpe emakeeles. Samuti tehakse õpilase võimetele vastavad kohandused õpiväljundites, lõpetamistingimustes ning tagatakse sobiv õppevara. Üldtoena on koolil võimalik rakendada õpilastele ka individuaalset õppekava. 

Kas on kavas välja anda lihtsamas keeles ja diferentseeritud ülesannetega õpikud või hakkavad muu kodukeelega lapsed õppima eesti lastele mõeldud õpikutest?

Praegu olemasolev õppevara vaadatakse üle ja koondatakse kokku, samuti pakutakse õpetajatele koolitusi ainete lõimimisest ja õppematerjalide diferentseerimisest. Ma ei tea ühtki õpetajat, kes õpetaks kaanest kaaneni ühte õpikut. Küll aga töötatakse üldhariduse õpilastele ESF-i rahastuse toel välja A1-, A2- ja B1-keeletasemele vastav õppevara, sealhulgas kohandatud lugemisvara, keeletaseme testid ning harjutusvara 1. ja 2. kooliastme jaoks.

Kas eestikeelse õppe läbiviimist hakatakse kontrollima?

Hakatakse küll, aga see ei juhtu kohe. Kõigepealt tulevad rakenduslikud dokumendid, lasteaiad ja koolid saavad teada, kuidas midagi teha, ning neil on aega muudatusi ellu rakendada. Kindlasti on soovijatel võimalik nõustamist saada juba enne kõikvõimalikke tähtaegu.

Mida ütlete neile, kes peavad üleminekuaega muudatuste tegemiseks liiga lühikeseks?

Kogu see plaan ongi mastaapne ja lai, mistõttu peavad praegu pingutama kõik: lasteaiad, põhikoolid, gümnaasiumid, kõrgkoolid. Loodetavasti on ekspertidest koosnev töörühm suutnud tegevuskavas kõik võimalikud ettetulevad kitsaskohad ette näha ja planeeritud tegevused toetavad üleminekut. Arvan, et kõige tähtsam on pihta hakata. Kui mitmed asjaolud langevad kokku – ülikoolid koolitavad juurde uusi õpetajaid, osa õpetajaid pöördub kooli tagasi, osa omandab täiendõppes kvalifikatsiooni või keeleoskuse –, annabki see kõik kokku tulemuse. Mina olen lootusrikas. Nii suurt lootust kui praegu ei olegi kunagi varem olnud.

Oleme piisavalt kaua seda üleminekut edasi lükanud, sellest on saanud sujuvalt 30 aastat. Samas ei saa öelda, et midagi pole muutunud. Väga palju on muutunud, häid eesti keele oskajaid on noorte seas iga aastaga rohkem. Mõeldes aga sellele, kui paljud lapsed haridussüsteemist kaovad ning kui ahtad on nende noorte valikuvõimalused, kes eesti keelt ei oska, tulebki otsast alustada. Muidu ei muutu midagi paremaks.