Koolist väljalangemise ennetuses on vaja leida uusi radu

18. nov. 2022 Kerli Kõiv, haridusuuendaja, LÕIM-e projekti koordinaator (Võrumaa Omavalitsuste Liit); Triinu Kärbla, õpetaja, LÕIM-e projekti uuringute koordinaator - 4 kommentaari
Maal on haridussüsteemist varakult lahkunud noorte osakaal märksa kõrgem kui linnas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees Grupp / Scanpix Baltics

Praktikute hinnangul tehakse laste ja noorte õppest väljalangemise ennetustööd oludes, kus spetsialiste on puudu, koordinatsioon segane, info liigub tõrgetega, uusi lähenemisi ja ressursse napib ning lastevanemate vastutus on vähene. Toimuvat tuleb tähelepanelikult uurida ning luua uusi tegutsemismustreid.

„Stopp! Me kirjeldame taas neidsamu radu, mida iga päev läbime. Me teame, kuhu see viib, ja pole selle lahendusega ju rahul!“

Nõnda sekkus Võru maakonna tugiteenuste teisel seminaril grupiarutellu üks koolijuht, tundes ära, et arutelud ühe õppija juhtumi lahenduste üle hakkavad triivima harjumuspärasele rajale. Kas saab ka teisti?

Eesti haridusstatistika näitab, et 25–64-aastastest Tartus ja Tallinnas elavatest inimestest osaleb umbes viiendik täiendkoolitustel, kuid maapiirkondades on see näitaja kõigest 12%. Madala haridusega elanikke on linnades 7–10%, kuid maapiirkondades oluliselt rohkem ehk 17%. 2021. aastal oli maal haridussüsteemist varakult lahkunud 20–24-aastaste noorte osakaal kõrgem: 12,3%, võrdluseks linnades 7,9%. 

Regionaalsete erinevuste põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kindlasti on nende hulgas võimaluste, sh tugiteenuste piiratus. Näiteks toob Riigikontrolli (2020) audit välja, et 64% munitsipaallasteaedades ja 74% põhikoolides käivatest lastest saab vajalikke tugiteenuseid. Ülejäänud peavad tulema toime vajalikust oluliselt vähema abiga, hankima seda mujalt või jääma abita. Paljude õppijate haridusteest loobumine ja sellest tulenev madal haridustase on väljakutse nii oskusliku tööjõu värbamise kui ka inimeste toimetuleku aspektist. 

Praktikute hinnangul tehakse laste ja noorte õppest väljalangemise ennetustööd oludes, kus spetsialiste on puudu, koordinatsioon segane, info liigub tõrgetega, uusi lähenemisi ja ressursse napib ning lastevanemate vastutus on vähene. Sellises olukorras suudame hoida koolist väljalangemise minimaalse põhihariduses, kuid jaksame vähem anda kaasa oskusi ja tekitada huvi osaleda õppes ka pärast kohustuslikku kooliiga. 

Tunnistades jõudmist punkti, kust edasi saab vaid uute lahendustega, on vastutustundlik astuda laste- ja noortesõbralik samm. Tekkinud olukorras, kus maailm on muutunud, tuleb tähelepanelikult uurida ja jälgida toimuvat ning rajada uus rada. Haridusmuutuste uurijate sõnul tegutsevad edasiviivad juhid kriisis vastupidiselt ootuspärasele, ja seda soovist leida olulist, mida varem pole märgatud, sh asendades konkureerimise koostööga.

Olulise märkamiseks tuleb aga vaadata, kuhu oleme jõudnud. 

Uus põlvkond, uus õpetus

Varasematest põlvkondadest erinevat põlvkonda tuleb ka varasemast erinevalt õpetada. Viimaste aastate kestel on traditsioonilise hariduselu üle võtnud nüüdisaegne õpikäsitus. Kaasav haridus peaks olema haridusasutustes igapäevane, noorsootöö on kasvanud tugevaks mitteformaalse õppe valdkonnaks ning muutused sotsiaalteenuste korralduses on hariduse kõrval olulise mõjuga. 

Ka ühiskond ise on viimastel aastatel kiiresti muutunud. Paindlikud õpi- ja tööviisid on saanud nii laste kui lastevanemate igapäevaelu osaks, digitaalsed töövahendid ja keskkonnad pakuvad õppematerjale, teenustele ligipääsu, andmete kogumise ja infovahetuse võimalusi. 

Inimestelt oodatakse üha enam oskust iseseisvalt õppida ning kohaneda kiirete muudatustega tööelus. Arvestama peab muutusi ka lastes ja noortes, lastevanemateski. Nüüdseks on kooli astunud n-ö alpha- (sündinud alates 2010) põlvkond, kes omandab haridust aina visuaalsemalt, praktilisemalt, multimodaalsemalt. Neile on olulised 21. sajandi oskused, nagu kriitiline mõtlemine, suhtlemine, koostöö ja loovus. 

Tulemuste saavutamiseks peavad 21. sajandi oskused olema ka spetsialistidel, õpetajatel ja koolijuhtidel ning organisatsioonikultuur peab keskenduma nende pidevale arengule. Neid kriitilisi asjaolusid peab üks kohalik omavalitsus arvestama seniseid õppetegevusi, koostöömudeleid ja tugiteenuseid üle vaadates. 

Laste ja perede toetamisel väljakutsetega toimetulekuks on oluline, et eri valdkonnad töötaksid koos, pakkudes ühiselt ligipääsu teenustele ja toetustele, mida pered lapse õppimises osalemiseks vajavad. See tähendab ühelt poolt nii kogukonnas toimivate lapsekesksete teenuste ühist koordineerimist kui ka edasisi ideid valdkonnasiseste teenuste arendamiseks. Olukorra muutmispotentsiaal seisneb asjaosaliste võimes pakkuda reageerivat ja terviklikku tuge, kus on määratud kindlaks aja ja ressursside jaotus ning mida toetatakse usaldusväärse ja teadliku juhtimisega. 

Nende tööpraktikate väljakujunemiseks ja muutuse tekkimiseks on vaja luua otsustav stardiplatvorm. Selleks on tarvis tunda hetkeolukorda ja tuua ühisesse arutellu seotud osapooled. 

Olukord Võrumaal

Võru maakonnas selgitati viie omavalitsuse ja koostööpartnerite kaastööl välja tugiteenuste praegune olukord. Tulemuste analüüsis tuleb esile, et enamasti on valdkondade koostöö alus juhtumikorraldus ning vähem strateegiline tervikplaneerimine abivajava lapse toetamisel, kusjuures fookus on peamiselt koolide ressursil. Levinud on koostöö kohaliku kooli ja tugispetsialistide, sh Rajaleidja keskuste vahel, vähem tehakse koostööd era- ja riigi- ning erivajadustega noortele suunatud asutustega, samuti huvikoolide ning huvitegevuse ja noorsootöö pakkujatega. 

Lastevanemad osalevad toetusprotsessis konkreetsest juhtumist lähtuvalt, kuid nende teadmiste ja oskuste toetamine või osalus tegevustes ei ole süsteemne. Asutuste senised kogemused võivad viidata väljakujunenud omavahelistele suhetele, asutuste koostööharjumustele, kuid neid ei saa kirjeldada kui paindlikke ja süsteemseid lahendusi. Kohalike omavalitsuste asutustes on sekkumiste keskmes konkreetsed juhtumid, vähem oluline on võrgustikutöö üldise kvaliteedi tõstmine. 

Soovides olukorda muuta, tuleb maapiirkonna piiratud oludes leida lahendused last ja noort ümbritsevast maailmast endast. Vähem saab loota väljastpoolt tulevale mõjusale pakkumisele. Jätkusuutliku lahenduse leidmiseks tuleb luua uuendatud koordinatsioonimudelid. Oluline on selgitada välja mitte ainult juhtumikorralduslikud sammud, vaid just süsteem ja kokkulepped nende toimimiseks. Samuti tuleb märgata seni rakendamata ressursse. 

Võru maakonnas on hakatud olemasolevaid teenuseid ja koordineerimisskeeme ümber kujundama nii omavalitsustes kui ka maakondade vahel. Maapiirkondades, mida iseloomustavad Eesti keskmisest kehvemad õppes osalemise näitajad ja kus pole piisavalt ressursse, peavad spetsialistid ja eestvedajad olema oma lahendustes ning otsustes väga uuendusmeelsed. Muuta tuleb teid, mis on toonud meid tänasesse, kuid edasi enam ei aita. 

Tuleb luua uus rada

Uusi samme luues on tähtis rakendada kõiki 21. sajandi olulisi oskusi, nagu loovus, kriitiline mõtlemine, koostöö ja suhtlemine. Vaja on tõrjuda võimalusi langeda neile läbiproovitud radadele, mis küll toetavad õppes osalust, kuid kus on oht spetsialistide läbipõlemisele ning õppijate tagasilöökidele. Kokku tuleb koguda senised kogemused, lisada tulevikku nägevaid vaatenurki ja rajada uus rada. 

Ilma koostöiste lahendusteta, kus usaldus, ressursside jagamine ja üksteise jõustamine on edufaktorid, ei saa muutustele loota. Nii ongi Võru maakonna senine käimasolev disainiprotsess tõstatanud vajaduse teenuste keskse koordinatsiooni ning ka ressursside sisulise arenduse järele, nt lastevanemate õpikogukond, noorelt noorele tugitegevused, kogukonna mentorprogramm, noorsootöö ja huvitegevuse õpiprogrammid, vaimse tervise esmaabi jne. Ühel päeval peavad maanoorte tahe ja võimalused õppes osaleda olema samasugused nagu linnanoortel. Seda ootust kinnitab uuendamisel Võrumaa arengustrateegia. 

Lisaks teenuste koordinatsioonimudelite kujundamisele toimuvad Võru maakonnas ka laiemat sihtrühma kaasavad toetavad tegevused. Näiteks viidi hiljuti ellu metoodikaseminar, millest võttis osa 160 maakonna spetsialisti, sh õpetajad koolidest ja lasteaedadest, haridusasutuste juhid, lastekaitsespetsialistid, noorsootöötajad, terviseedendajad ja otsustajad. Ühiste teadmiste ja kogemuste jagamisel käsitleti nii õpihuvi kui toimetulekut toetavaid asjaolusid. 

Tulemas on koolitusmoodulid mudeleid katsetama asuvatele spetsialistidele ning tööalased kovisioonid, supervisioonid ja coaching’u-sessioonid. Ühised baasteadmised aitavad kaasa eri valdkondade sidususele. Projekti LÕIM ehk „Lõimitud teenused koolist välja langemise ennetamiseks Võru maakonnas“ viib ellu Võrumaa Omavalitsuste Liit Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismi toel Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu.


4 kommentaari teemale “Koolist väljalangemise ennetuses on vaja leida uusi radu”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Lp. AUTORID!

    Kohe on näha, et te pole kursis LAPSE ARENGUPSÜHHOLOOGIA alusuuringutega .. Lause – “Uus põlvkond, uus õpetus” on TEADUSE vaatevinklist vale. Inimese kui psüühilise olendi ARENG ei muutu põlvkonnaga vaid äärmisel juhul tuhandete aastatega (kardan, et “visuaalselt” ei omandata haridust ka tuhane aasta pärast!). Muutunud on vaid VAHENDID, kuid nende kasutamine nõuabki ARENGUPSÜHHOLOOGIA ja DIDAKTIKA tundmist, mida tänapäeval üha vähem.

    On kahju, et meie väikeses Eestis (olgu või Võrumaal) levivad üha teaduskaugemad arutelud PEDAGOOGIKA teemadel. Ja kes need “tugiisikud” veel on, milline on nende teadustase? Meil ei jätku ju PROFESSIONAALSEID õpetajaidki … Ega iga klassi ette saadetud inimene ole veel õpetaja!

  2. Maia ütleb:

    Pole vaja segi ajada tugiteenuseid, mida osutavad tugispetsialistid, kelleks on magistriharidusega eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, tugiisikutega, kes on ühe lapse abilised.

  3. Peep Leppik ütleb:

    Lp. Maia (kelle Maia?)!

    Ma pole veel kohanud ühtki Teie poolt nimetatud “spetsialisti”, kes seletaks kasvõi ära, kuis õpilane (psühholoogiliselt!) omandab uusi teadmisi-oskusi (tiitel ei loe midagi, olgu või doktor), sest KOOLIS algavad probleemid sageli just siit …

    Võõrast last saab abistada just ASJATUNDJA, aga OMA lapse puhul aitavad miljonite aastate vanused INSTINKTID (kui need on vanematel säilinud …).

  4. Piia ütleb:

    Oeh. Jälle on kuuma õhku paberile valatud. Aga kuidagi tuleb oma olemasolu õigustada teadmata midagi päris elust. Õnneks on artikli autor jõudnud arusaamisele selles, kuhu suunas hariduses jõud liiguvad. Iseasi, kas õpetajad ja muud spetsialistid sellega kaasa tahavad ja jaksavad minna. Kraadi eest õpib kenasti kirjutama ja rääkima. Mõtlema ja tegutsema? Tervitusi Võrumaalt.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!