Kuulatud, kaasatud ja mõistetud. Aga kuidas?
„Õnnelik laps – kuulatud, kaasatud ja mõistetud“. Sellist pealkirja kannab tänavune Lastekaitse Liidu aastakonverents, mida on 18. novembril võimalik jälgida ka veebi vahendusel. Sama nime kannab värskelt ilmunud Märka Last veebiajakiri.
Ilusad sõnad, kuid igapäevane reaalsus on kahjuks teine. „Ema, sa ei kuula mind praegu!“ Usun, et keegi meist pole sellest süüst päris puhas ehk teisisõnu: kui sageli me kuuleme, ent tegelikult ei kuula?
Ükskõik, kas räägime kodu, kooli või laiemalt kogu ühiskonna kontekstis, lapsed ei ole rumalad ning tunnetavad hästi, kes päriselt kuulab ning kes lihtsalt kuuleb. Selles valguses ongi tänavune lapse õiguste kuu, mida tähistatakse Lastekaitse Liidu eestvedamisel juba üheteistkümnendat aastat, pühendatud laste kaasamisele ja osalusele.
Konverentsil tuleb lapse osaluse teema jutuks mitmest vaatenurgast, kuni abivajava lapse mitmekülgse toetamiseni välja. „On äärmiselt oluline, et igal lapsel oleks vähemalt üks tugipunkt ja turvaline täiskasvanu, kes teab, kuidas käituda ning suudab lapsele pakkuda inimlikku tuge ja teda abini suunata,“ kinnitas konverentsi korraldaja, Lastekaitse Liidu koostöö koordinaator Eliise Tiidussalu.
„Lapsed pole ainult meie tulevik, vaid nad on juba praegu siin koos meiega ning neil on oma arvamused ning seisukohad, mida tuleks arvesse võtta. Arvan, et peaksime andma lastele võimaluse oma elu kujundamises ise osaleda, kuna just nemad peavad seda elu elama,“ kirjutas Lastekaitse Liidu 15-aastane lapse õiguste saadik Aveli arvamusartiklis „Kui kaasata, siis päriselt ja sisuliselt“. Tegemist on ühega kolmeteistkümnest loost, mille leiab värskelt ilmunud veebiajakirjast Märka Last.
Mis siis ikkagi on see päriselt osalemine, mille jooksul laps tunneb, et teda on sisuliselt kaasatud? Et teda mitte ei kuuldud, vaid kuulati. Kuidas jõuda punkti, kus täiskasvanud mõistavad, et nende teod räägivad selgemini ja valjemini kui sõnad ning et meie kõigi eeskuju ja igapäevane käitumine mõjutavad rohkem kui mistahes projektid ja algatused kokku?
Küsimusi on mitu korda rohkem kui vastuseid ning arenguruumi on alati. Ent samas tehakse ka juba praegu iga päev head ja tänuväärt tööd nii Eestimaa kodudes, lasteaedades, koolides, noortekeskustes, kohalikes omavalitsustes kui ka riigi tasandil.
„Õnnelik laps – kuulatud, kaasatud ja mõistetud“ konverents ja veebiajakiri just neile headele näidetele ja valdkonna arengusuundadele keskenduvadki.
Hea Lastekaitse Liit!
Suutsin aastakonverentsist kuulata-vaadata 2 esimest tundi-! Milline (enamasti enesekesksete) ilukõnede ja demagoogia tulevärk! Kõigi (ka kõrgete poliitikute) esinemisest jäi kõlama mõte, et laps on tõesti (!) isiksus s.o. väike täiskasvanu, kellega tegelemiseks on olemas nö MUDEL.
Loomulikult pole siis vaja arendamist, õpetamist ega kasvatamist, sest lapsest PSÜÜHILISE OLENDINA ei räägitud esimestel tundidel sõnagi – ja PEDAGOOGIKA KÄIGU KUS …
Nii olemegi tasapisi jõudnud vaimse piiratuse ja kõlblusetuseni, mis viivad meid homo sapiensist tagasi loomade maailma. Kordan lõputult – kõige hullem on RUMAL, aga hea suhtlemisega karjäärihimuline inimene – ühiskonna arengu surm …
P.S.
Aga võib-olla tulid hiljem TEADUSPÕHISED konverentsi ettekanded? Kui nii, siis nende esinejate ees vabandan …