Vägivaldse lapsega toimetulekut tuleb õppida
28. oktoobri Õpetajate Leht vahendas ühes Rootsi koolis aset leidnud juhtumit, kus õpilane ründas tunni ajal õpetajat ja üritas teda kägistada. Meilgi on koolides järjest enam väljakutsuvalt käituvaid lapsi, kuid paljud õpetajad pole õppinud, kuidas kriitilises olukorras toime tulla. Verge Eesti meeskond on kümmekond aastat Eesti õpetajaid treeninud, mil moel agressiivse käitumisega toime tulla, ja õpetanud oskusi, mis Rootsi õpetaja päästsid.
Kuidas kommenteerite Rootsi koolis juhtunut? Mida oleks võinud rünnaku ohvriks langenud õpetaja teistmoodi teha?
Verge Eesti juht Airiin Demir: Rootsi juhtumi puhul oli minu arvates harukordne, et õpetaja oskas ennast kägistamishaardest vabastada, kuna oli seda eelnevalt riskinoortega töötades õppinud. Paljud ei oska ning võivad selle tõttu ise muutuda vägivaldseks ja enda kaitsmiseks hoopis õpilast rünnata, näiteks eemale lükata. Tagantjärele on muidugi alati hea tark olla, aga vägivaldse olukorra ennetusele mõeldes toon mõned artikli põhjal tekkinud mõtted esile.
Esiteks huumor kui sekkumine. Olukorra naljaks pööramist on ühe lahendusmeetmena seminaridel välja toonud ka mitmed Eesti õpetajad. Pean tunnistama, et riskinoortega töös on minulgi tulnud ette seiku, kus olen (ka õnnestunult) kasutanud keerulise olukorra ümberpööramiseks huumorit. Siiski pean naljategemist pigem äärmuslikuks lähenemiseks ärritunud olukorras. Huumor võib sobida vaid juhul, kui õpilane ei ole veel täiesti endast väljas ning õpetajal on temaga väga hea kontakt. Sekkumise või üldstrateegiana provokatsiooni ja vägivalla ärahoidmiseks ma seda ei soovita. Naljategemine võib kergesti tunduda naeruvääristamisena, teise olukorra tõsiduse eiramisena, mis võivad tekitada alaväärsustunnet. Alaväärsus on aga üks levinumaid agressiooni ja vägivalda suurendavaid tundeid.
Teiseks piiride kehtestamise oskus. Piiride kehtestamisel tuleb väljendada, mis häirib, ja kirjeldada enda vajadusi tekkinud olukorras. Artikli põhjal on näha, et mindud on levinud „tee seda, ära tee seda“ teed, mis juba ärritunud inimese puhul enamasti keerulist käitumist eskaleerib. Samuti on sekkujal oluline mõista, kus on koht agressiooni deeskaleerimiseks ja kus piiride kehtestamiseks. Tihti peame enne viha ja agressiooni n-ö maha rääkima, kui saame oma piiridest teada anda. Mulle meeldib väga norralase, riskinoortega töö guru Erik Larseni ütlus „Connection before correction“, mis väljendab kontakti taastamise tähtsust enne kehtestavat sõnumit.
Kuidas aitab Verge taolistest olukordadest välja tulla?
Verge meeskond teavitab Eestis abistavate elukutsete esindajaid sellest, mida saab teha agressiivsete olukordade ennetamiseks ning kuidas sekkuda siis, kui olukord on juba muutunud ohtlikuks. Meie üks suurimaid pädevusi on just haridustöötajate toetamine vägivallaga kokkupuutel. Koolide baaskoolitusel saab valida fookuseks kas verbaalse või füüsilise agressiooni.
Verbaalse agressiooniga toimetulemisel on oluline osata kuulamistehnikaid, verbaalseid piiride kehtestamistehnikaid ning agressiooni deeskaleerimise ehk maharääkimise tehnikaid. Kogemus näitab, et juba see on suur asi, kui õpetajad mõistavad, millises olukorras mida kasutada. Piiride kehtestamine näiteks trotsi, mure või ärevuse korral kindlasti pingestab olukorda, samas häiriva või solvava käitumise korral on hädavajalik.
Füüsilise agressiooniga toimetulemisel on oluline mõista esiteks ohu- ja hoiatussignaale ning teadvustada enda käitumise mõju teisele inimesele. Palju saab ära teha näiteks distantsi ja enda õige positsioneerimisega, et situatsiooni mitte pingestada ning jätta endale võimalus vajadusel eemalduda või siis hoopis sekkuda.
Turvalised füüsilised sekkumistehnikad kaklustele vahele astumiseks, õpilaste eraldamiseks või ka haaretest vabastamiseks on osa Verge koolituste praktikumist. Oluline on mainida, et Verge füüsilised sekkumistehnikad ei põhine valuvõtetel ning lähtuvad põhimõttest, et sekkumine peab olema turvaline nii lapsele kui ka õpetajale.
Kas on infot, kui paljudel on teie koolitustel omandatud oskusi vaja läinud?
Verbaalse sekkumise oskusi läheb vaja kõikidel õpetajatel. Füüsilise sekkumise oskusi on vaja läinud enamasti erikoolides, sest Verge õpetab sekkuma eelkõige just traumatausta ja haigusseisundiga seotud vägivalla korral. Samas on ka tavakoolide huvi turvaliste füüsiliste sekkumisoskuste järele märgatavalt kasvanud, sest õpetajate sõnul õpib järjest rohkem riskikäitumisega lapsi tavakoolis ning paljudel õpetajatel puudub praktiline väljaõpe tõsiselt väljakutsuvate olukordadega toimetulemiseks.
Miks tasub koolil tellida endale koolitus?
Agressioon on kommunikatsioon. Olenemata sellest, kas tegemist on verbaalselt agressiivse käitumise, vaenuliku kehakeele või füüsiliselt agressiivse käitumisega, on see katse väljendada midagi, mille juured on tavaliselt hirmus, pettumuses, valus või lihtsalt võimetuses oma rahuldamata vajadusi teatavaks teha. See tähendab, et agressioon on midagi inimlikku, millega puutuvad kõik õpetajad vähemal või suuremal määral kokku. Kui ma õpetajana ei tea, mida agressiivsetes olukordades teha, siis muutun situatsiooni tekkides väga ärevaks ning ärevuses ei suuda keegi vägivaldset käitumist ennetada ega ka hallata.
Ka HTM-i kodulehel (https://www.hm.ee/et/tegevused/alus-pohi-ja-keskharidus/kooliturvalisus) öeldakse selge sõnaga, et „koolijuht tagab kõigile kooli töötajatele selged juhised vägivaldsetes olukordades käitumiseks ning minimaalsed vajalikud oskused sellistes olukordades toimetulekuks. Õpetajal on õigus saada selgeid ja konkreetseid juhised, kuidas koolielus esineda võivates vägivaldsetes olukordades käituda.“
Loe ka www.verge.ee