Haridusliku ebavõrdsuse neli nägu
Kui räägitakse PISA testi tulemustest, siis kuuleme tavaliselt rõõmusõnumit, et Eestis õpilase taust tema õpitulemusi eriti ei mõjuta. Tegelikult mõjutab küll ja isegi palju!
Tõsi, Eestis on olukord mõnevõrra parem kui paljudes teistes maades. Kui OECD riikides on soodsa ja ebasoodsa sotsiaalse taustaga õpilaste tulemuste erinevus võrreldav keskmiselt kahe õppeaastaga, siis Eestis on see „ainult“ 1,5 aastat.
Muidugi pole olemas täiuslikku ühiskonda, kus õpilaste taustategurid õpitulemusi üldse ei mõjutaks, siiski on haridusliku ebavõrdsuse sügavus eri riikides ning ajaperioodidel väga erinev, mis näitab, et neid erinevusi on võimalik suurendada ja vähendada. See tähendab, et Eestis on vaja kokku leppida, mida peaks tegema haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks riik, kohalikud omavalitsused, koolid, õpetajad, ühiskondlikud organisatsioonid ja mida peaksid tegema koostöös kooliga ka lastevanemad.
Hariduslik ebavõrdsus on maapiirkondade nägu
Eesti maapiirkonnas elavatel õpilastel on võrreldes linnas elavate eakaaslastega kaks korda suurem tõenäosus piirduda kõigest põhiharidusega. Eurostati 2020. aasta andmetel on meie 20–24-aastastest linnanoortest vaid 9,5% keskharidusest madalama haridustasemega, samal ajal kui maapiirkondades on see osakaal 20,8%1 . Euroopa Liidu 27 liikmesriigi koondtulemustes on vastavad arvud 14,4% vs. 15,9%. Eurostat on kogunud andmed 31 riigi kohta, neist 25-s on maal ja linnas elavate õpilaste tulemuste erinevus Eesti omast väiksem.
Hariduslik ebavõrdsus on sotsiaalmajandusliku tausta nägu
Sotsiaalmajandusliku tausta mõju õpilaste haridustulemustele saab analüüsida PISA testi tulemuste abil. Testis küsitakse õpilastelt lastevanemate haridustaseme, ameti, peres olevate asjade (nt sõiduautod) ja haridusressursside (nt raamatud) kohta. 2018. aasta PISA testi tulemuste järgi oli Eestis ebasoodsa sotsiaalse taustaga õpilastel lugemistesti keskmine tulemus 61 punkti võrra madalam kui soodsa sotsiaalse taustaga õpilastel2. Lihtsustatult tähendab see, et kui õpilane kuulub 25% vähem privilegeeritud perekondade hulka, on tema lugemisoskus põhikooli lõpuks eakaaslastest 1,5 õppeaasta võrra madalam. Lisaks lugemisoskuse erinevusele on kehva sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastel sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu tase koolis mõnevõrra madalam. Üks põhjustest, miks õpilaste lugemisoskus varieerub, seisneb selles, et koolide õpilaskonnad on sotsiaalmajanduslikult segregeerunud – õpilased on oma taustast tingitult eri koolidesse eraldatud. PISA raportist selgub, et „segregatsiooni näitaja sarnaneb Eestis OECD keskmisega, kuid mitmetes teistes kõrge saavutustasemega riikides (Soomes, Kanadas ja Iirimaal) on madala sotsiaalse taustaga õpilaste eraldatus kooliti väiksem kui meil“.
Hariduslik ebavõrdsus on muu õppekeelega õpilaste nägu
PISA testi tulemused näitavad, et eesti õppekeelega koolide õpilaste lugemistesti keskmine tulemus on 43 punkti (ehk ühe õppeaasta) võrra kõrgem kui vene õppekeelega koolidel. Seda erinevust ei pruugi eestikeelsele õppele üleminek täielikult kaotada. Tartu Ülikool on analüüsinud eesti ja vene koolide 15-aastaste õpilaste teadmiste ja oskuste erinevuse põhjusi. Analüüsis tõdetakse, et 44% ulatuses selgitab Tallinna eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste lugemistulemuse erinevust õpilaste ja koolide õpilaskonna erinev sotsiaalne taust. Kui jätame praegustes vene õppekeelega koolides õppivad lapsed endistviisi sotsiaalselt ja majanduslikult eraldatuks, siis aktsepteerime haridusliku ebavõrdsuse kestmist. Lisaks koduse tausta mõju kompenseerimisele peaksime otseselt toetama praegustes vene koolides õppivate laste kuuluvustunnet, õpimotivatsiooni, uskumusi ja hoiakuid, sh rõõmu õppimisest ja usku teadmiste teaduspõhisusest3. Siit võib järeldada, et vene kodukeelega lapsed ei peaks õppima ainult eesti keelt, vaid nad peaksid ka eesti õpilastega suhtlema ja samas koolis õppima.
Hariduslik ebavõrdsus on poiste nägu
Sooline hariduslik ebavõrdsus ilmutab ennast kõige selgemini rahvaloenduse andmetes. Vanuses 25–64 on kõrgharidusega 52,7% naistest ja vaid 33,7% meestest4. Samal ajal on põhiharidusega piirduvate meeste osakaal naistest tervelt kaks korda kõrgem (poistest piirdub põhikooliga 16,1 ja tüdrukutest 8,1%). Eesti 20–24-aastastest poistest piirdub põhiharidusega 16,8% ja tüdrukutest 11,5%5. Selle indikaatori järgi oleme Eurostati andmetel 31 riigi võrdluses 21. kohal, samal ajal kui Horvaatias, Iirimaal, Kreekas, Sloveenias, Serbias, Leedus ja Poolas on üle 90% noortest vähemalt keskharidusega.
Sooline erinevus väljendub ka Eesti PISA testi tulemustes, kus tüdrukute funktsionaalse lugemisoskuse keskmine tulemus on 30 punkti (ehk ligikaudu kolmveerandi õppeaasta) võrra poiste keskmisest tulemusest kõrgem. Loodusteadustes edestasid tüdrukud poisse keskmiselt 5 punkti võrra, aga matemaatikapädevuses said hoopis noormehed keskmiselt 9 punkti rohkem. Seega võib just poiste keskmiselt nõrgem lugemisoskus olla üks põhjus, miks neil ka edasistel haridustasemetel kehvemini läheb.
Võrdsema hariduse poole!
Loodan, et see kirjatükk paneb kaasa mõtlema, nelja kirjeldatud probleemi sügavamalt mõtestama, teisi ebavõrdsuse aspekte tõstatama, aga ka oponeerima ja meie haridussüsteemi tugevusi rõhutama, et teaksime, mida väärtuslikku peame säilitama. Kokkuvõtteks luban endal aga unistada. Ma unistan haridussüsteemist, kus
- ükski õpilane ei piirdu põhikooliga, olenemata oma elukohast, soost, emakeelest või vanemate haridustasemest;
- kõik õpilased õpivad tõepoolest ühtses Eesti koolis, mis ei eralda neid kodukeele ja sotsiaalmajandusliku tausta järgi;
- iga õpilase jaoks on parim valik tema kodule kõige lähemal asuv kool. Ja mitte 1. klassi astumise katsetega kool, mis suurendab segregatsiooni ja hariduslikku ebavõrdsust;
- igas koolis pühendutakse süsteemselt õpilaste õpioskustele, motivatsioonile, uskumustele, hoiakutele ja sotsiaal-emotsionaalsele heaolule;
- õpilasi ei jaotata põhikooli lõpus kutsekooli ja gümnaasiumi kastidesse, vaid kõik saavad jätkata keskhariduse tasemel, mis sisaldab parimat mõlemast maailmast;
- Eesti on OECD-riikidest esikohal poiste ja tüdrukute võrdselt tugeva lugemisoskusega;
- mitte ühegi õpilase haridusteed ei piira tema majanduslik olukord, seda nii alus-, põhi-, kesk- kui ka kõrghariduses.
Haridusliku ebavõrdsuse olemus
Enamasti jääb õpilane koolis teistest maha põhjustel, mis suurel määral ei sõltu tema enda püüdlustest. Mõjutada võivad näiteks lapse elukoht (pikk bussisõit, lapsel puudub kodus õppimise koht, tuba on külm), vanemate võimalused ja oskused õppimist toetada, lapse sugu (nt veendumus, et poisid ei peagi hästi õppima) jms. Need kõik on olulised tegurid, mis mõjutavad suurel määral laste õpiedukust ja edasist elukäiku, aga ka ühiskonda tervikuna: inimeste majanduslikku toimetulekut, tervist, osalemist kodanikuühiskonnas jpm6.
VIITED
1 Eurostat. Population by educational attainment level, sex, age and degree of urbanisation (%) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/EDAT_LFS_9913__custom_4527091/default/table?lang=en
2 PISA 2018 EESTI TULEMUSED. Eesti 15-aastaste õpilaste teadmised ja oskused funktsionaalses lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes
3 Eesti ja vene õppekeelega koolide 15-aastaste õpilaste teadmiste ja oskuste erinevuse põhjuste analüüs
4 Haridus. Statistikaamet https://rahvaloendus.ee/et/tulemused/haridus
5 Eurostat. At least upper secondary educational attainment, age group 20-24 by sex https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tps00186/default/table?lang=en
6 Valk, A. (2016). Madala haridustasemega noored. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium
Tegelikult on need kõik üks ja seesama: perekonnas valitsevad hoiakud kujundavad lapse omi ja panevad aluse õppimisele/mitteõppimisele.
Kui kodus suhtutakse haridusse kui vähetähtsasse, kool ja õpetajad on tülikad segajad, siis nii see lähebki. Egas vanemad sel juhul lapse hariduse pärast kuigivõrd ei muretse.
Maal oli seda vanasti vähem, aga kuna ärksamad vanemad üritavad last panna tugevasse kooli, kasvab teiste osakaal.
Madalama sotsiaalse staatuse ja sissetulekuga inimeste seas on seda rohkem ja on alati olnud.
Venekeelsete seas on seda suhteliselt enam, nende seas on ka diferentsid suuremad. Haridusse soosivalt suhtuvad pered panustavad niipalju kui vähegi võimalik. Rohkemgi kui eesti omad.
Kool on seda kõike mõneti leevendanud, kuid kool ei saa probleemi lahendada. Administratiivselt üldse ei saa.
Sõna “privileeg” ei ole siin üldse sobiv. Kasvamine haridussõbralikus peres ei ole privileeg, see on norm.