Vastus Tiina Kilksonile: Programmid pakuvad õpetajatele läbimõeldud metoodikat
Kiusamise vähendamise programmid ei pruugi tõepoolest olla võluvits, mis kõik koolis olevad mured lahendaks. Kahjuks kuuleme ikka kurbi lugusid, kus programmidest pole abi olnud. Edulood tavaliselt meediasse ei jõua.
Kiusamine ei ole kuhugi kadunud, kirjutab Tiina Kilkson ja ilmestab probleemi tõsidust näidetega oma elust. Kiusamist on tõesti kogu aeg olnud, õnneks viitab meie sihtasutuse kümneaastane kogemus, et teadlikkust ja valmisolekut kiusamisest rääkida ning sellele vastu astuda on varasemast rohkem. Kiusamine on mitmetahuline ja süsteemne grupisuhete probleem, mis võib olla laastavate tagajärgedega. Selle ärahoidmine eeldab järjepidevat ja läbimõeldud ennetustööd. Suure südame, kõhutunde või tulekahjude kustutamise pinnalt tehtu ei pruugi kuigi palju aidata. Programmid on hoolikalt koostatud tööriistakastid õpetajatele, et aidata neil oma tööd tõhusamalt teha. Et programmidest aga kasu oleks, on vaja neid koolis ka kasutada. Rakendamist toetab see, kui õpetajal on kasutatava metoodika suhtes omanikutunne, kooliperet ühendab soov luua hooliv ja turvaline koolikultuur ja teha seda mõjusalt tegutsedes ning selleks on loodud ka võimalused. Uuringud näitavad, et kui õpetaja väärtustab kasutatavat sekkumist, siis kajastub see otseselt õpilaste tagasisides olukorra paranemisele. Programmi metoodika kasutamiseks vajab õpetaja ka aega. Kui aega ei ole, siis kiputakse sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist ja seega ka kiusuennetust tajuma aineõpetuse kõrval lisakohustusena, mis pigem jäetakse tegemata (Kendra, 2022). Õpetajate ülekoormus on tõsine ja süstemaatiline mure.
•
Koolis justkui programm on, aga päriselt seda ei kasutata, viitab Kilkson oma arvamusloos ühele kitsaskohale. Tõsi – poolikult rakendatud programmist ei saagi kasu loota. Kiusamisvaba Kooli SA pakub Eesti koolidele Soomes välja töötatud KiVa programmi alates 2013. aastast. Programm on kohandatud Eesti oludele ning lisaarendusena oleme välja töötanud õpetajate jätkutoe süsteemi, mida Soomes ei ole. Ikka selleks, et meie koolipered saaks maksimaalset kasu. Oleme nõus, et on koole, kus KiVa kasutamisega on raskusi, õpetajad ei tunne mingil põhjusel kiusuennetuse suhtes omanikutunnet ja/või ei jagu neil aega. Olulist rolli mängib siin koolikultuur – koolipere peab olema valmis ühiseks pingutuseks ning mõtestama programmi oma kooli põhiväärtuste ja õppekava kontekstis. Meie sihtasutus pakub koolidele mitmekülgset tuge, et KiVa kvaliteetset rakendamist soodustada, kuid lõplik vastutus on siiski kooliperel. KiVa puhul näitavad uuringud, et saadav kasu sõltub otseselt „doosist“ ehk mida rohkem ja täpsemalt programmi rakendatakse, seda parematest tulemustest õpilased raporteerivad. KiVa on nagu tippklassi tolmuimeja – hoiab toa üsna kenasti puhtana, kui seda sihipäraselt ja järjepidevalt kasutada.
Ekslikult peetakse Eestis vahel teisigi kiusuennetusprogramme, näiteks lasteaia omi, KiVa programmiks. See ei ole korrektne. KiVa kasutavad koolid on leitavad SA Kiusamisvaba Kooli kodulehelt www.kiusamisvaba.ee. Oluline on, et KiVa ei ole mistahes kiusamise vähendamine, vaid terviklik teadus- ja tõenduspõhine ning kindlaid tegevusi ja materjale sisaldav programm.
•
On õpilasi, kes pole programmidest abi saanud, selgub Tiina Kilksoni tehtud intervjuudest. Nii on, ka kõige tõhusam ennetustöö ei pruugi ära hoida kõiki kiusamisjuhtumeid. Oluline on siis tegutseda võimalikult ruttu ja targalt, et mitte lasta kahjul süveneda, sest kiusamisel võivad olla tõesti laastavad tagajärjed. Kiusamine kahjustab ka kiusajaid endid ning puutumata ei jää kogu ülejäänud klasski, kelle kõrgenenud stressitase mõjutab nende õppimist ja heaolu. Hilde loost on näha, et KiVa tiim ilmselt püüdis aidata. Aga nagu Hilde isegi nendib, kahju oli selleks ajaks tehtud ehk siis väga pikka aega kestnud kiusamise puhul ei pruugi KiVa tavapärane mudel enam piisav olla ja asjaosalised vajavad täiendavat abi. Samuti peegeldab see lugu, kui keerukad ja mitmetahulised võivad kiusamislood olla. Need on väga karmid kogemused, mis ei tohiks ühegi lapse kooliaega saata. Täiskasvanutel on vastutus teha parim, et hoida koolikeskkond hooliva ja turvalisena.
•
Enam ei kiusanud õpilased, vaid õpetajad, meenutab oma koolikogemust Mari. Kindlasti ei tohiks õpetaja õpilast kiusata, see on otsene eksimus õpetajaeetika vastu. Kahjuks kuuleme siiski ka selliseid lugusid. Ja lastele jäävad jäljed. Mida paremini oskavad õpetajad kiusamist ära tunda ja ennetada, seda vähem nad tõenäoliselt ka ise kiusavad. Seega ei saa me üle ega ümber süsteemsest, järjepidevast ning tõenduspõhisest kiusuennetusest. Oskamatu tegutsemine võib hoopis kahju teha. Igas koolis peaks olema ühiselt kokku lepitud plaan koos vastutajate ja tegevustega, kuidas kiusamisjuhtumit peatatakse. Silmas tuleb pidada aga seda, et sekkudes ei põhjustataks lisakahjusid nt ohvri ja tegija vastandamisel, teema klassi ette toomisel või hoolika eeltööta ümarlaudadel, millel on suur retraumatiseerimise risk. Tõhusaid juhtumite lahendamise mudeleid on võimalik õppida, KiVa programm pakub selleks välja kaks varianti. Samuti on Eesti koolides levinud ühise mure meetod, kasutatakse ka taastava õiguse lähenemist.
Eestile on vaja omaenda koolivägivalla vähendamise programmi, kirjutab Kilkson. Mõte on ju tore, aga … Tõeliselt toimiva kiusuennetusprogrammi loomiseks kulub teadlastel aastaid. Lisaks ei ole alust arvata, et Eesti lapsed oleks võrreldes ülejäänud maailma lastega nii erinevad, et mujal hästi töötav programm meie lastele üldse ei sobiks. Näiteks KiVa on edukalt kasutusel rohkem kui 20 riigis üle maailma, Neist riikidest tuleb järjest uuringutega saadud tõendusmaterjali, et KiVa toimib väga erinevas kultuuriruumis ja haridussüsteemides. Kas on ikka otstarbekas kulutada palju ressurssi selleks, et leiutada jalgratast? Kilkson viitab ka, et on vaja kiusuennetusprogrammi, mis vähendaks õpetajatepoolset kiusamist. Jah, see on väga oluline ja valus teema. Lisaks on aeg vähendada õpetajate kiusamist teiste osapoolte, nt õpilaste või lastevanemate poolt. Kiusuennetus, mille kaudu õpivad kõik asjaosalised kiusamist märkama ja peatama, vähendab ka õpetajatega seotud kiusamist. Suurem teadlikkus ja hoiakute muutus aitab siingi olukorda parandada.
•
Programmidega pannakse kogu vastutus õpetajate õlgadele, toob Tiina Kilkson välja, ja kodud jäävad kõrvale. Nõustume, et lapsed saavad palju kaasa kodust ja ka meediast. Ja kool koostöös lastevanematega saab palju ära teha. Samas ei ulatu lastevanemate käed kahjuks klassiruumis grupiprotsesse juhtima, see jääb siiski õpetajate professionaalseks pärusmaaks. Küll aga näitavad kiusuennetusprogrammide kohta tehtud uuringud, et koolipoolne lastevanemate kaasamine ja harimine kiusamise vähendamise teemal aitab koolidel palju mõjusamalt kiusamist ära hoida.
•
Kiusamise probleemi tõsidust peidetakse statistika taha, märgib Tiina Kilkson mitmes kohas. On oluline vahet teha, mis tasandilt me olukorda hindame. Statistika aitab aimu saada üldisest olukorrast: mida parema kvaliteediga andmed, seda usaldusväärsem ülevaade on. Koolis toimuva kiusamise näitajad ei ole meil aga kunagi nullis, ka KiVa-koolides. See tähendab, et alati tuleb ette ka kiusamislugusid, nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid. On koole, kus kiusamine on pigem harv, aga ka selliseid, kus seda on rohkem. Meil on ühiselt võimalik pingutada, et kiusamiskogemus puudutaks võimalikult väheste laste elusid. Oluline on näha suuremat pilti ning meeles pidada, et kiusamise puhul räägitakse edulugudest palju vähem. Meediasse ei jõua ju nende tuhandete õpilaste lood, kes on koolist kiusamise peatamisel abi saanud või kes tänu õpetajate tehtud usinale ennetustööle ei ole pidanud kiusamist kogema. Õnnestumised jäävad siseringi, sest iga õpilane peabki saama tunda end koolis turvaliselt.
Nii KiVa ennetustöö kui ka juhtumite lahendamise metoodika edukuse kohta on tehtud kõrge kvaliteediga uuringuid, st et oletusi on kontrollitud usaldusväärsete empiiriliste andmetega ja on alust arvata, et need positiivsed tulemused on üldistatavad päris hästi ja aitavad näha kaugemale üksikjuhtumite arvamustest. Muidugi ei tähenda see seda, et saadud tulemused kehtivad 100% juhtudest, murelikke erandeid on alati ja ka nende hääl loeb. Oleme nõus, et KiVa ei ole võluvits, mis kogu kiusamise kohe ära kaotab, küll on KiVa programm olemasolevatele andmetele tuginedes parim, mida Eesti koolid praegu kiusamise vähendamiseks kasutada saavad. Hästi palju sõltub aga ka sellest, kui sihipäraselt ja järjepidevalt õpetajad programmi sisu kasutavad. Siin on arengukohti küll.
•
KiVa pakub õpetajale didaktikat ja õppevara RÕK-i üldpädevuste, sh õpilaste sotsiaal-emotsionaalse pädevuse ja kiusamisalase teadlikkuse arendamiseks ning kontrollitud metoodikat kiusamisjuhtumite lahendamiseks. Neid ressursse ei ole meie õpetajatel ülemäära palju. Igal juhul on see oluliselt kasulikum ja kuluefektiivsem kui juhuslik ja kõhutunde järgi tegutsemine. Ja meie õpetajatel on väga vaja vaadata, kuhu nad oma kallist ajaressurssi panevad. Meie koolides ei ole kahjuks ka piisavalt tugispetsialiste, kes suurema koorma enda kanda võtaks, mistõttu on ülioluline, et kiusamise peatamiseks vajalikud oskused oleks iga õpetaja tööriistakastis olemas. Samuti tuleb meeles pidada, et tõhus ennetustöö toimub koolimeeskonna koostöös, kus igal spetsialistil ja õpetajal on oma roll, igapäevase ennetustöö jäme ots jääb siiski õpetaja kätte.
KiVa Eesti õpilasküsitluste tulemused on leitavad siit: https://kiusamisvaba.ee/kiva-programm/.
KiVa programmi mõjude kohta tehtud uuringud mujalt maailmast on leitavad siit: https://www.kivaprogram.net/kiva-is-effective/ ja siit: https://www.kivaprogram.net/research-in-finland/