Programmid pole võluvits koolivägivalla vastu
Kiusamist kannatavad noored vajavad täiskasvanut, keda nad saaksid täielikult usaldada.
Uurisin mitme inimese käest, mida nad kiusamisvastastest programmidest arvavad, ja vastus tuli ikka, et programmidest pole kasu. Näiteks kiidetakse KIVA programmi, rõhutades, et selle on välja töötanud Soome teadlased, kuid see ei tähenda, et ta töötaks automaatselt ka Eesti koolides, kinnitab nii mõnigi õpetaja. Rohkem olengi kuulnud, et KIVA Eesti koolis ei toimi, kuid see vaikitakse maha. Probleem peidetakse statistika taha ja koolikiusamist eitatakse, see on tabuteema. Avalikult ei tunnista ju ükski haridusasutus probleeme kiusamisega.
Minu arvamus on, et Eestil on vaja omaenda koolivägivalla vähendamise programmi, mis võtaks arvesse Eesti kooli eripära ja töötaks ka õpetajate puhul, sest kahjuks leidub meie koolis ka kiusavaid õpetajaid. Seda viimast võivad kinnitada üheksa aastat kiusamist kannatanud õpilased, kes mulle intervjuu andsid.
Kurb on teada, et kiusamine on Eestis koolides nii levinud, kusjuures tervelt veerand kiusatutest ei räägi juhtunust kellelegi. Õpilased on oma muredega täiesti üksi.
Tegelikult on koolikiusamine juba vana asi. Õppisin 1990. aastatel ühes Tallinna eliitkoolis, kus oli samuti kiusamine levinud. Koolipsühholoogi meil ei olnud.
Kui ma psühholoogiat õppisin, siis uurisin 2007. aastal koolivägivalda Eesti koolide 3. ja 4. klassis. Koolivägivalda oli igas koolis, mida uurisin, kuid seda kiputi eitama. Toodi välja statistilisi näitajaid, mis osutasid, et kiusamine on koolis vähenenud. Kiusuohvrite mured peideti numbrite taha.
Intervjuudest kiusatud õpilastega võib välja lugeda, et noored tahavad oma muret jagada, kiusamisest kellegagi rääkida, olgu selleks siis peretuttav või koolipsühholoog. Noorele on vaja täiskasvanut, kes aitaks tal probleeme lahendada. Kui sellist võimalust pole ja kiusamine kestab aastaid, siis võib inimene isegi vaimselt invaliidistuda.
Õpetaja lugu
Anonüümsust soovinud Tartu endine lasteaiaõpetaja, kes palus ennast tähistada tähtedega E. M., rääkis järgmise loo.
„Läbisin Lastekaitse Liidu kiusamisvastase programmi 2013. aastal. Kuna see oli kallis projekt, siis oli meie väikesel lasteaial võimalik tellida vajalikud õppematerjalid ja karud ainult ühele rühmale. Õpetajatele oli see paras lisakoormus, sest lapsevanemadki tuli projekti kaasata. Samas pidi käitumisprobleemidega laste puhul endiselt rakendama ka tõhusamaid meetodeid (eripedagoog, psühholoog jne). Lõpuks kogusid karud lihtsalt aknalaual tolmu ja vaid üksikud lapsed leidsid neist lohutust.“
E. M jätkas: „Minu enda poeg on ka olnud lasteaias ja koolis kiusamise ohver. Kooli juhtkond eitas kiusamist ja kinnitas, et nad rakendavad kiusamisvastaseid meetodeid. Ometi läksid kaks last juba esimesel õppeaastal teise kooli. Kahjuks minul sellist võimalust ei olnud ja laps kannatas seal seitse aastat. Nüüd on temast saanud kahjustatud vaimse tervisega noor inimene, kellel on osaline töövõime.
Minu arvates kiusamine oli ning on jätkuvalt nii lasteaias kui koolis väga suur probleem ja ma ei usu, et programmid oleks võluvits, mis kiusamismured lahendaks. Mulle tundub, et nende programmidega püütakse kogu vastutus panna õpetajate õlgadele, ehkki lapse käitumismustrid saavad alguse sellest, millist eeskuju ja õpetust annavad talle ta vanemad.”
Et programmidest pole kasu, kinnitas ka kaks inimest, keda kiusati terve põhikooli vältel. Mõlemad soovisid rääkida anonüümselt, kuigi koolitee on neil ammu seljataga.
Hilde lugu
Hilde (nimi muudetud) rääkis koolikiusu kohta järgmist.
„Mind kiusati sõnadega ja mõnikord ka mõnitavate tegudega, peamiselt klassis. Vahel kandus kiusamine edasi ka sotsiaalmeediasse. Kõige rohkem nimetati mind paksuks või lolliks, mõnikord mõlemat. Olin põhikoolis kaalu poolest raskemapoolne ning selle kallal nokitigi kõige rohkem. Oli ka üks juhtum, mil mulle öeldi, et olen India prostituut. See oli tunni ajal ja õpetaja küll ütles kiusajale, et nii ei öelda, aga rohkem ta midagi ei teinud. Kõik üheksa aastat kiusas mind kolm inimest ja mitte ükski klassikaaslane ei sekkunud. Vahel läksid mõned veel kiusajatega kaasa ning tegid samuti minu kulul nalja, kuid mitte tihti. Sotsiaalmeedias vaadati mu postitusi ja tehti nende üle nalja. Oli kordi, kus kiusaja(d) vaatas(id) tunni ajal mu Tiktoki videoid ja naeris(id) valju häälega. Üks klassivendadest, kes kiusajatega kaasa läks, proovis järgi tantsida mu Instagrami postitatud tantsu.
Algklassides kohanesin kooliga kauem kui teised ning seepärast oli vaja mulle rohkem tähelepanu pöörata. Igal nädalal oli mul päevikus vähemalt üks märkus, üldjuhul selle kohta, et tegelen tunnis muude asjadega. Teises klassis vahetasime ükskord pärast kehalise kasvatuse tundi garderoobis riideid. Soovisin vetsu minna, kuid ei leidnud lülitit üles ja jätsin ukse pisut lahti, et täitsa pimedas istuma ei peaks. Ütlesin teistele, et nad ei tuleks vetsu juurde. Siiski tõmbas üks klassiõde ukse lahti, naeris mu üle ning kutsus ka teisi vaatama. Kui vetsust välja läksin, lõin käterätiga esimesele vastutulevale klassiõele paar korda pähe. Palusin ta ees kohe vabandust, sest ta polnud asjaga üldse seotud, kuid klassijuhatajani jõudis juhtunu ikka. Ta pani mind järgmise tunni alguses oma koha juures seisma, karjus, kui halvasti ma käitusin ja kui halb ma olen. Ta ajas mind kogu klassi ees nutma ning pärast seda juhtumit väldin igal võimalusel teiste ees nutmist, ka oma pereliikmete ees.
Pärast seda juhtumit hakkasin koolipsühholoogi juures käima. Paraku tegeldi seal minu käitumisega, mitte mu kiusajate omaga. Psühholoogi juures pidin käima kord nädalas, “kuni mu käitumine paraneb”, tegelikult käisin seal vaid mõned korrad. Teist korda läks mul psühholoogi abi vaja üheksandas klassis, kui minu juhtum KiVa programmiga uuesti üles võeti, sest ema oli mu probleemist ühe programmis osaleva õpetajaga rääkinud. KiVa mind ei aidatud, sest kahju mu enesehinnangule oli juba tehtud ning mul polnud soovi vanu asju uuesti arutada. Samuti oli mu klassijuhataja vahetunud ehk asjasse oli segatud mulle tundmatu inimene. Uue klassijuhataja poeg käis minuga samas klassis. Kui psühholoog minu kohta klassijuhatajale midagi rääkis, siis sai sellest teada ka klassijuhataja poeg ning edasi kogu klass. Kui üheksandas klassis toimus minu ja kiusajate n-ö leppimine, viibisid seal juures kõrvalised isikud, kes tahtsid uudishimulikult teada saada, kuidas mind täpsemalt kiusati. Tundsin end ebamugavalt ning mul polnud soovi asjaga edasi tegelda. Kiusajate vabandus jäi minu jaoks pinnapealseks ja tundus, et tegelikult ei saanud nad aru, mida nad olid valesti teinud. Käisin ka väljaspool kooli psühholoogide juures, kuid need olid mõned üksikud korrad ja ka sealt ma abi ei saanud. Tundsin kogu põhikooli jooksul, et pole kooli oodatud. Kolmandas klassis nutsin õhtuti, sest ei tahtnud kooli minna. Koolis suhtlesin inimestega vähem, sest mul oli trennis sõpru rohkem.
Kuna kiusamine toimus hoogudena (kõige rohkem oli seda kuuendas klassis), oli mu tavaline koolipäev üldjuhul rahulik. Leidus ka mõni sõber, aga enamasti hoidsin siiski omaette. Rääkisin kiusamisest ka õpetajatele, peamiselt klassijuhatajale, aga midagi ette ei võetud. Klassijuhatajal oli minu kohta algklassidest saadik eelarvamus, et olen halb õpilane. Ükskord ta isegi ütles mulle, et tegeleksin oma probleemidega ise.
Kuuendas klassis, kui kiusamine oli kõige hullem, üritasin end kaitsta, vastates igale kiusajale fraasiga „su ema“. Hiljem tuli sellest suur pahandus. Mu klassivenna ema, kes oli tookord veel lihtsalt õpetaja ja kellest sai seitsmendas klassis mu klassijuhataja, karjus terve söökla ees mu peale, kuidas ma olin teda solvanud. Õnneks olid sööklas vaid mina, too õpetaja ja mõned mu klassiõed, kuid siiski oli see minu jaoks alandav. Vabandasin siiralt ka tema ees, kuid talle mu vabandus ei sobinud ning ta sai mu peale veelgi pahasemaks. Pärast seda kadus mul terveks päevaks söögiisu täielikult ära. Mu kahe klassivenna emad helistasid mu emale ja karjusid telefonis tema peale. Kord jättis kuuenda klassi klassijuhataja mind pärast tundi terveks vahetunniks klassi, et minuga rääkida. Tegelikkuses oli jutuajamine taas kord tema monoloog sellest, kui halb ma olen ja kuidas mu ema mind kasvatada ei oska.“
Mari lugu
Anonüümsust palunud Mari (nimi muudetud) rääkis oma kogemusest kiusatud õpilase pilgu läbi.
„Mind hakati koolis kohe alguses mu pere tõttu kiusama. Kuid siis hakkasid meil koolis toimuma kord nädalas tunnid, kus õpetaja rääkis meile kiusamisest, kuidas seda ära tunda ja vajadusel vahele minna. Vahetundide ajal oli üks õpetaja koridoris ja jälgis, et keegi kedagi ei kiusaks. Tema silma all keegi mind enam ei lükanud ega peitnud mu asju ära, sest õpetaja oli alati juures. Siis kiusati varjatumalt ja rohkem vaimselt.
Mingil ajal lõpetas kool selle programmi, sest väidetavalt meil enam kiusamist ei olnud. Kohati kiusamine väheneski, kuid pigem sellepärast, et peamised kiusajad vahetasid kooli.
Aastatel 2015–2019 käisin aktiivselt noortelaagris, leidsin sealt sõpru ja tundus, et elu läheb paremaks. Siis hakkasid tekkima teised probleemid: enam ei kiusanud õpilased, vaid õpetajad. Kuna olin sellel ajal murdeealine, siis arvasid kõik, et see on seotud sellega. Õpetaja mõnitas mind klassi ees ja karjus mu peale, kui midagi valesti tegin. Arvan senini, et selliseid õpetajaid ei tohiks koolis olla. Kaasõpilaste kius ei ole nii hull kui õpetaja oma.
Tahtsin kooli vahetada, kuid vanemad ei olnud nõus. Koolis ütlesin korduvalt, et ei taha seal enam käia. Olin õnnelik, kui selle kooli lõpetasin ja sellest kõigest pääsesin, kuid mul on siiralt kahju, et needsamad õpetajad käituvad seal koolis lastega tänaseni samamoodi ja kohati hulleminigi. Mind aitas väga palju peretuttav, kes tuli hiljem meie kooli tööle. Temaga sai kõigest rääkida. Mida kauem ta meie koolis töötas, seda selgemalt ta nägi, mis seal tegelikult toimub. Igal koolil võiks olla psühholoog, kes õpilasi päriselt ka kuulaks, sest igaühel ei ole sellist peretuttavat, kellele saab oma muredest rääkida. Ja üks ainus kord nädalas psühholoogi juures käia on liiga vähe.“
Loe ka: Vastus Tiina Kilksonile: Programmid pakuvad õpetajatele läbimõeldud metoodikat
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas suhtute kiusamisvastastesse programmidesse?
ERLI AASAMETS, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor
Hea, et meil on taoliste programmide entusiastlikke eestvedajaid! Kindlasti on aga vaja, et programmid satuksid viljakale pinnasele.
Mõnigi kool ei ole programmide rakendamiseks valmis. Meie kool hakkas oma valmisolekut paremini teadvustama ja hindama pärast osalemist Tartu Ülikooli „Hea kooli“ programmis. Tänu sellele saime teada, et programmide edu mõjutavad koolielu korraldamise kümned väljakutsed, sajad pisidetailid ja tuhanded tunded, sest koolis on tegemist ju peamiselt väga tundlike murdeealiste noortega. Kool ei ole projektideks valmis, kui koolipere jaguneb gruppideks, kus igal grupil onomasõnavara, absoluutselt erinevad väärtused, käitumine ja tegutsemisviis. Sellisel juhul kukub iga programm kolinal kokku.
Enne programmi rakendamist on vaja välja uurida, mis on kiusamise põhjus ehk mis on tegelik probleem. Kui seda välja ei uurita, siis tegeldakse kiusamise tagajärgede, mitte põhjustega. Näiteks võib olla varjatud probleem vanemate liiga kõrged ootused kõige õrnemas eas noortele. See tekitab neis stressi ja muudab nad agressiivseks. Kui lapse õigused ja vastutus on sõnastatud laialivalguvalt, ei pruugi ta ise teadagi, et kiusates midagi valesti teeb.
Kui kooli väärtused on hoolivus, avatus, koostöö ning nende järgi püütakse päriselt ka oma elu korraldada, siis paranevad ka suhted ja kiusamine väheneb. Väga tähtis on ka eeskuju. Lapsi ei saa kasvatada projekti- ega start-up’i-põhiselt ega manuaali lugedes, sest last kasvatab kõige enam ikkagi eeskuju.
TIIA LISTER, hariduspsühholoog
Programmidest on kasu küll, kuid enne nende ostmist tuleb kodutöö ära teha. Kui ma käisin Soomes koostööpartnerite juures, rõhutati seal alati, et kiusamist ei ole vähendanud kiusuennetuse programmid, vaid need on andnud tulemusi kooli tugimeeskonna tubli tööga. Tänu sellele saavutati koolis piisav heaolu tase (oppilashuolto). See tähendab, et koolil peab olema tugev ja tulemuslikult tegutsev tugimeeskond, kes õpilaste eest hoolitseb ja õpetajaid toetab. Kui koolil toimivat tugimeeskonda ei ole, siis kiusamisest lahti ei saa.
Kiusamine on kooli mikrokliima haigus, ütlevad soomlased, ja tugimeeskonnad aitavad seda haigust välja ravida. Programmid aga aitavad saavutatud head tervist hoida, sest programmide kaudu saavad õpetajad ka ennetuseks rohkem teadmisi.
Eestisse on ostetud igasuguseid programme. Tihti on need ka hädalahendus. Näiteks VEPA-t on vaja sellepärast, et osal õpetajatest ei ole piisavat praktilist psühholoogilist ettevalmistust. Selles mõttes on VEPA ikkagi kasulik. Kuid määrav on kooli üldine kliima. Kindlasti ei aita see, kui klassijuhataja peab õpilastele kiusamisvastase loengu, vestleb nendega kiusamise teemal või laseb neil kiusamisvastaseid pabereid täita. On vaja jõuda selleni, et klassis ja koolis oleks usalduslik õhkkond ja positiivne mikrokliima. Siis saab ka õpilasi endid kiusamise vastu võitlema kaasata, mida kiusamisvastased programmid ju eeldavadki.
KERTI PELLMAS, Aruküla Vaba Waldrofkooli juhataja
Meie kool KiVa programmi ei kasuta, kuid ma ei julge ikkagi väita, et KIVA programmist üldse kasu poleks. Usun, et kogu Eesti ulatuses on keegi ikka abi saanud. Aga kas koolikiusamist saab üldse mingi programmi raames ohjes hoida? Just nimelt ohjes hoida, sest kiusamisest lõplikult lahti saada pole võimalik. Kooli tulevad üha uued lapsed, kellega hakkab see töö jälle algusest peale. Seepärast ma ei arva, et mõne programmi hoogtöö korras rakendamine aitaks kiusamisest lahti saada.
Kindel olen aga selles, et koolis tuleb iga päev sallimatust ja kiusamist märgata ja ennetada. Ning seda juba algstaadiumis. Iga õpetaja ja täiskasvanu kohustus on seda märgata ning sekkuda. Probleemi eitamine või pisendamine kiusamist ei vähenda. Ma ei saa võtta väga tõsiselt ühegi koolijuhi väidet, et nende koolis kiusamist üldse ei eksisteeri. Ilmselt ikka eksisteerib, kuid seda pole kas märgatud või siis pigistatakse silm ebamugava teema ees kinni. Alati aitab aga probleemi aus tunnistamine.
Meil on 90 õpilasega väike kool, keskmiselt kümme last klassis. See soosib individuaalset lähenemist ja Waldorfi pedagoogika juba iseenesest eeldab sallivust, teistega arvestamist ning vastutustundlikku suhtumist. Kuid isegi kõigi nende võimaluste ja erisuste juures ei julge ma käia välja vekslit, et meie koolis sallimatust või kiusamist üldse ei ole. Samas võin julgelt öelda, et püüame sallimatust ja kiusamist iga päev märgata ning nendega juba eos tegelda.
Lapsed kujundavad oma hoiakud põhiliselt täiskasvanuid matkides ja järgides. Seega on äärmiselt oluline, milliste hoiakute ning suhtumisega täiskasvanud lapsi iga päev ümbritsevad. Proovime siis olla oma õpilastele järgimist väärivad eeskujud!
KOLLEEGID!
Kui tegeleme TAGAJÄRGEDEGA, siis… “palju kära, vähe villa”! On vaja ALATI minna PÕHJUSTE juurde. Kuid meie õnnetus Eestis on selles, et oleme heitnud kõrvale TEADUSE. Enamus Õpet. Leheski oma “soovitusi” jagavad inimesed ei tunne ju ARENGUPSÜHHOLOOGIAT… Teeme lihtsalt sõnu (nagu tänapäeva anglosaksi “teadlasedki”). Milleks?
Kiusamisvastaste programmide edu sõltub peamiselt sellest, kas direktor suudab kogu meeskonnas luua ühise arusaamise, et iga laps peab tundma end koolis/lasteaias turvaliselt ja väärikalt, et iga töötaja vastutus on seista sõbralikkuse ja hoolivuse eest ja et kiusamisele on täielik nulltolerants. Selleks ei piisa ühest koosolekust, seda tuleb kogu aeg meelde tuletada ja jõustada. Kui õpetajad sisimas usuvad, et “kiusamine on alati olnud ja jääb alati olema”, “kiusamisega pannakse paika ühiskonna loomulik hierarhia”, “mõned lapsed ongi tüütud jobud ja veidrikud”, “natuke norimist aitabki paksudel ennast käsile võtta”, “poisid ikka kaklevad, homseks unustavad ära”, “selles eas tüdrukud ongi hirmsad draamatsejad”, “see kiusatav peaks üldse käima mingis erikoolis, aga vanemad ajavad jonni”, “kiusatavad sageli ise provotseerivad teisi, kuni kellelgi üle viskab”, siis ei parane miski. Lisaks tahtele peab õpetajatel muidugi olema ka oskusi, vaimujõudu ja aega igale kiusujuhtumile reageerida. Kurnatud õpetaja näeb küll, aga pigistab silma kinni, sest “las sellega tegeleb sotsiaalpedagoog või keegi teine”.
Kiusamine nõuab riiklikult reguleeritud, mitmetasandilist ning süsteemset sekkumist.
Näiteks Ontarios Kanadas toetab võitlust koolikiusamisega haridusministri määrus, millega reguleeritakse haridusasutuste tööd nii indiviidi, klassi kui organisatsiooni tasandil.
Kiusamise ja vägivalla ennetamiseks ja peatamiseks mõeldakse nii kiusajatele kui kiusatavatele, nende perekondadele ja õpetajatele. Rakendatakse kuuesammulist programmi:
1) märka ja sekku (identify),
2) õpeta ja kasvata (educate),
3) toeta ja nõusta (support and counsel, develop a long term strategy),
4) rakenda kooli distsiplineerimissüsteemi (apply in-school sanctions),
5) peata kiusamine, eemaldades õpilane haridusasutusest ajutiselt (suspend),
6) eemalda kiusaja sellest haridusasutusest lõplikult (expel).
Viimast, kuuendat astet rakendatakse vaid erandjuhtudel, kui eelnevad viis astet ei ole osutunud efektiivseks ja õpilane jätkab kiusamist.
https://opleht.ee/2019/12/koolikiusamine-kui-kasvatusprobleem-mis-nouab-susteemset-sekkumist/
https://www.prevnet.ca/sites/prevnet.ca/files/prevnet_facts_and_tools_for_schools_rev_apr2021.pdf
https://www.ontario.ca/page/creating-safe-and-accepting-schools
Mõistan, et autoril on selline arvamus, aga niimoodi üldistada ja teha kolme kogemusloo põhjal järeldusi on väga ebaprofessionaalne. Samal ajal kui kiusamisvastaste programmide tulemusi pidevalt uuringutega mõõdetakse. Väga kurb, et Õpetajate Leht pidas sellise kallutatud artikli avaldamist õigeks, arvestades, et see tõenäoliselt vähendab koolide motivatsiooni kiusamisega tegeleda. See tuleb kahjuks ainult lastele.
P.S.
Nn kiusamine jääb inimühiskonda alatiseks… Ka mina kiusan juba pikemat aega neid “pedagooge”, kes ei tunne ARENGUPSÜHHOLOOGIAT ega pedagoogikat. Laste-alaealiste puhul on esmatähtsad siiski PEDAGOOGILISED mõjutusvahendid (resp kasvatusmeetodid).
Organisatsioonilis-juriidilised vahendid pole igapäevaselt LASTE jaoks. Nii on politseinike kutsumine lasteaedadesse ABSURD… Aga nii me räägime üksteisest ka mööda! Nn kaasav õpetamine on siiski võimalik vaid VAIMSELT ÜHETAOLISTE LASTEGA – pedagoogika algtõde (kui soovime saada ka TULEMUSI)!
P.P.S. Ja lõpetagem anglosaksi maailmast eeskujude otsimise, sealne ühiskonnakorraldus on teine…
Praxisel valmis eelmisel aastal põhjalik uuringuaruanne kiusamisvastaste programmide tulemuslikkusest: https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2021/05/Kiusamisennetuse_uuring_lopparuanne_Praxis.pdf
Selle lõpus on ka hulk soovitusi koolidele.