„Jõe matmise“ esitlus kirjanike majas
00:00 Tõlkekogumiku „Jõe matmine“ esitluse juhatab sisse tõlkija Jelena Skulskaja.
00:55 Stseene mitmekeelsest etendusest „Torm“. Stsenarist ja lavastaja Jelena Skulskaja.
06:00 Triin Paja loeb oma luuletusi. Luuletuste venekeelseid tõlkeid esitab teatristuudio Poeesia Sõpruskond.
09:54 Kristjan Haljak loeb oma luulet. Vene keeles esitab neid Poeesia Sõpruskond.
13:00 Andrus Kasemaa luulet esitab eesti ja vene keeles Poeesia Sõpruskond.
16:28 Autorite, esitajate ja tõlkija tänamine.
17:37 Lühiintervjuu Kristjan Haljaku ja Triin Pajaga.
19:08 Lühiintervjuu Poeesia Sõpruskonna näitleja Ilja Piljukoviga.
20:02 Intervjuu Jelena Skulskajaga.
5. aprillil esitleti kirjanike maja musta laega saalis Jelena Skulskaja tõlkeraamatut „Jõe matmine“.
Jelena Skulskaja annab välja antoloogiat „Eesti luuletajad Jelena Skulskaja tõlkes“. 5. aprillil esitleti selle neljandat köidet, milles olid noorte autorite Triin Paja (32), Kristjan Haljaku (32) ja Andrus Kasemaa (38) vene keelde tõlgitud luuletused. Seda antoloogiat on Skulskajal kavas välja anda kümme köidet.
Triin Paja esindas kogumikus ja ka kirjanike maja esitlusel autorite lüürilist poolt. Pealkiri „Jõe matmine“ on tõlkekogumikule laenatud Paja varasemalt samanimeliselt luulekogult. Triin Paja on saanud mitmeid luuleauhindu. Meeldejäävaid kujundeid kuulsime ka kirjanike maja esitlusel. Mind jäi näiteks kummitama „mu keha, mis on lihtne kleit“ jt.
Kristjan Haljaku esineminejättis mulje, et ta räpib, sest ta luges ette nii intensiivselt ja kindla rütmiga. Samas meenus mulle, et Andres Ehin kandis üliõpilasena oma luuletusi ette ligilähedases stiilis – kruttis värsse ette lugedes järjest tempot üles. Haljaku värssides on ka ehinlikku absurdi. Näiteks ühes värsireas märkis ta, et miski „kõditas ta tuimi taldu nagu kaks tomatit“.
Andrus Kasemaa ei saanud kohale tulla ja tema luulet esitas Poeesia Sõpruskond – nii eesti kui ka vene keeles. Üks luuletus algas nii: „Ma olen luuletus, ma olen pikk ja olen lühike, voolan, kuhu tahan, vahel olen riimis, vahel vabavärss“ jne. Aga temalt jäi meelde ka lugu sellest, kuidas ta raamatukogust raamatuid varastas, hoides neid väljudes selja taga ja viies isegi püksis raamatuid raamatukogust välja. Sellise peale tekkis muidugi tahtmine öelda, et viisid sa jah, kuid tegelikult oli seda luuletust päris huvitav kuulata.
On muidugi kiiduväärne, et Jelena Skulskaja tõlgib eesti noori autoreid vene keelde. Ta on öelnud, et kõige lihtsam on inimesi ja rahvusi kokku viia kultuuri kaudu. Kes teab, võib-olla aitab Skulskaja antoloogia neljas köide meie vene ja eesti noori omavahel lähendada, vastastikust huvi äratada.
Poeesia Sõpruskond. Selle teatristuudio noored kandsid kirjanike majas eesti noorte luuletajate venekeelseid tõlkeid ette. Huvitav oli oodata, kuidas seesama asi siis vene keeles kõlab. Vahel lisas Poeesia Sõpruskond luuletusele dramaatilisust, vahel ka mitte. Kindlat mustrit ei olnud. Näiteks luges kaks näitlejat üht luuletust kahekesi vaheldumisi. Saime osa tõlkimise ja tõlgendamise müsteeriumist. Kes tahab Poeesia Sõpruskonnast rohkem teada, sel tasub vaadata linki https://opleht.ee/2021/12/eesti-keeleni-joutakse-koige-paremini-eesti-kultuuri-kaudu/.
Etendus „Torm“. Omaette elamus olid 5. aprilli kirjanike majas stseenid Jelena Skulskaja lavastatud näidendist „Torm“, mida kandis samuti ette Poeesia Sõpruskond. Tegelased rääkisid seal nii eesti, vene, inglise, saksa kui ka prantsuse keeles. Meelde jäi ka üsnagi räige stseen, kus näitlejaid suruti üksteise järel ratastooli, sõidutati rahva vahelt läbi saali tagaotsa ja tõugati seal jõhkralt ratastoolist välja justkui kuhugi sügavikku. Teisalt jäid sellest etenduses meelde ka naisnäitlejate õrna häälega ette kantud värsiread. Vaadake videot!
Jelena Skulskajat kui stsenaristi ja lavastajat inspireeris seda etendust luues Shakespeare’i „Torm“, kuid ta ei hoia algsest tekstist rangelt kinni. Näiteks on ta lisanud etendusse Brodski ja Kisseljovi luuletusi, sest need sobivad Shakespeare’iga.