KÕRVALPILK ⟩ Jaak Vilo peab õppimise võtmeks seoste loomist ainevaldkondade vahel 

28. apr. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella - Kommenteeri artiklit
Jaak Vilo. Foto: Henry Narits

Jaak Vilo on Tartu Ülikooli bioinformaatika professor ja andmeteaduse õppetooli juhataja, kelle teadustöö on seotud arvutiteaduse, algoritmide ja andmeanalüüsi lahenduste arendamisega ning kelle loodud tarkvara abil on tehtud mitmeid olulisi teaduslikke avastusi.

Milline õpilane sa olid?

Ma pole seda üheltki õpetajalt küsinud ja ega nii pika aja tagant keegi ilmselt ausat vastust anda oskakski. Arvan, et olin suhteliselt probleemivaba. Ka vanemad ei pidanud minuga eriti tegelema. Korraldasin äsja ülikoolis matemaatika-informaatika eriala vilistlaspäeva, kus oli kohal ka mu matemaatikaõpetaja Tiia Penjam, kes muidugi ei mäletanud ega uskunud, et ma temalt korra kahe sain. Mulle on see aga hästi meelde jäänud. Järgmiseks korraks õppisin ära. 

Olin oma klassis kõige noorem, mõned olid minust üle aasta vanemad. Arvatavasti ei paistnud ma millegi erilisega silma. Vähemalt mitte enne, kui põhikooli lõpus hakkasin matemaatikas ja füüsikas hästi hakkama saama ja ka olümpiaadidel käima. 

Inglise keel meeldis mulle samuti. Selles aines jagati klass üsna juhuslikult kaheks. Mäletan, kuidas mind üllatas, kui erinevalt õpetajad õpetasid. Häälduses tekkisid lastel üsna suured vahed. Vene keel oli mul nadi, sain selle viie peale alles keskkooli lõpuks, päris viimase eksamiga. See muutis mu hinderea 11 aasta ja 44 veerandi kohta esimest korda puha viiteks. Ega ma seda enne lõpueksameid uskunud ega oodanud. Medalit, ka mitte hõbedast selle eest ei antud. Kuid mingi kergendus oli, et „ehk pääseb nüüd ülikooli õppima seda, mida tahan“. Kuigi siis olid vastuvõtueksamid, garanteeritud polnud justkui midagi. 

Foto: erakogu

Mis oli sulle kõige raskem? Milles olid tugev?

Mu mälu ei soosinud ajaloo või näiteks kirjanikega seotud aastaarvude pähetuupimist, samuti pole mul fotograafilist mälu. Mulle meeldis palju rohkem algprintsiipidest asju meelde tuletada, nagu see füüsikas ja matemaatikas sageli võimalik on. Mõnes teises aines oli pigem nii, et kas teadsid või mitte. Ja no vene keel ka ei sujunud, sest vaatasin ainult Soome telekat. Mäletan, et üldse õppisin sageli just teleka vaatamise kõrvalt elutoas, ka hilja öösel. 

Kuna olime 4.–8. klassini vist Tallinna ainus õhtupoolse vahetusega kool, siis osaliselt takistas see trennis käimist. Sport on mulle küll meeldinud, kuid ma ei ole midagi tipptasemel teinud. Vanemad viisid mind mäesuusatama ja see oli äge. Kogemused Karpaatidest Ukrainas ja Kaukaasiast, nii keskkoolis kui ka juba ülikooli ajal, olid väga meeldejäävad ja meeldivad. Eriti selle pika kolmanda veerandi keskel veebruari lõpus, sealt sai ka hea D-vitamiini laksu. 

Kui sa nüüd tagantjärele hindad, siis mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?

Et töö viib alati edasi ja kõike saab õppida. 

Milline on sinu arvates Eesti kool praegu?

Minu kaks vanemat last on juba täiskasvanud, nooremad kaks õpivad 1. ja 5. klassis. Tundub, et läheb hästi. Lapsevanemana tahaksin, et õpetatav oleks n-ö läbipaistvam – õppematerjalid, õpikud ja vajalikud seletused võiksid olla internetis kõikidele kättesaadavad. Kuidas muidu saavad lastevanemad oma lastega sammu pidada ja neid aidata? Sellised õppematerjalid ei pea ju olema tingimata ettevõtete omad. Nii saaksime kõik paremini õppida. 

Mida sa Eesti koolis muudaksid?

Võiksime tuua kooli alguse aasta võrra varasemaks. Kui lapsed alustaksid juba kuueaastastena, ühtlustaks see paremini lasteaedade ja perede taset. Aitaks veidi leevendada ka lasteaiakohtade nappust ja kulukust. Kui minna kooli pea kaheksa-aastasena, õppida 12 aastat ja vahele proovida veel välisvahetust, siis on gümnaasiumis juba 19-aastased ja võib-olla 20-aastasedki. Inglismaal on mõnel selleks ajaks bakalaureusekraad käes. Huvitaval kombel on ideel alustada kooliga kuueaastaselt nii palju poolehoidjaid kui ka vastaseid. Väga torkida seda teemat ilmselt keegi ei julge. Oluline on vast see, et klasside sees ei oleks drastiliselt suuri vanusevahesid. 

Teine asi tuleneb õpetajatest. Koolis omandavad lapsed teadmisi eri ainevaldkondadest, kuid ülikoolis spetsialiseerutakse ja siis justkui unustatakse ümbritsev. Just õpetajad peaksid näitama õppeainete seoseid. Näiteks, kuidas matemaatikat ja IT-d rakendatakse bioloogias või lingvistikas, molekulaarbioloogiat ja geneetikat ajaloos või kuidas andmeanalüüs on universaalselt vajalik kõikidel erialadel. Praegu on paljud erialad muutumas ka andmeteadusteks, näiteks geenitehnoloogia tegeleb ju peamiselt andmete analüüsi ja seostamisega, mitte nii väga laboriproovide ja eksperimentaalbioloogiaga. Massiivset laboritööd saab muidugi ka robotiseerida. Kogu eksperimentaalbioloogia on seotud tehnoloogiaga ja unistab näiteks „programmeeritavate“ rakkude arendamisest. 

Kui võtta suured teemad, nagu isejuhtivate sõidukite arendus või tehisintellekti kasututamine hariduses, siis seal on ju ka palju erialasid koos. Kuidas sellist mitmekesisust, võimalusi ja erialade seoseid õpetada? 

Kuidas sa lahendaksid Eesti koolide ühe suure mure, milleks on füüsikaõpetajate puudus?

Mul on tunne, et siin taga on kaks hoiakut, mis on aja jooksul tekkinud või tekitatud. Esimene neist on avalikud väljaütlemised, justkui õpetajate puhul oleks palju väiksem mure eriala tundmine ja suurem mure puudulik õpetamisoskus. Teiseks on meil olnud kaua aega justkui täiesti aktsepteeritav, et õpetajaameti palgatase peabki jääma mitu korda maha samade oskustega inimeste omast tööturul. Olen veendunud, et õpetamine ilma tugevuseta erialas ja fanatismita ei innusta noori seda ka ülikooli astudes valima.  

Õpetajahariduse maine paranemine ning igasuguse hea töö avalik tunnustamine on vajalikud lisaks palgakasvule. Samuti on selge, et koolide mure õpetajate puudumise pärast ei lahene sellega, et juhuslikud inimesed teevad aeg-ajalt pisikesi õpetajaampse. Väga kergelt kostab ettepanekuid, et kui firmade või teadusasutuste inimesed mõne tunni annaksid, leevendaks see õpetajate vähesuse probleemi. Ei leevenda! Töö koolis on pikk ja püsiv. Külalised saavad tekitada veidi põnevust ja uusi seoseid. Aga mitte asendada õpetajat, kes peab olema lastega ka rasketel hetkedel. 

Mis on sinu sõnum Eesti õpetajatele?

Ärge mingil juhul piirake õpilasi, öeldes, mis eriala neile ei sobi, et kellelgi pole matemaatiku peakuju ja muid selliseid rumalusi. Julgustage noori valima tehnoloogilisi erialasid. Humanitaarsete kalduvustega noortele tuleb aga meelde tuletada, et tehnoloogia kasutamine aitab ka neid erialasid võimekamaks muuta, küsida küsimusi, mida ilma tehnoloogia abita ei saa. 

Noortele on vaja öelda, et mis iganes eriala nad valivad, see on nende isiklik valik, seda tuleb teha oma huvidest lähtuvalt ning hiljem mitte kahetseda. Kuid selleks, et valitud erialal tulevikus paremini hakkama saada, tuleb olla töökas ja proovida end arendada üheks parimatest. Tasub proovida aru saada järjest keerulisematest asjadest. See on võimalik vaid siis, kui algtõed on väga hästi käpas. Tugeva vundamendi peale saab ehitada erinevaid pealisehitisi. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!