Lampedusale vaikse raamatu järele

14. apr. 2023 Eha Jakobson Unipiha kooli direktor - Kommenteeri artiklit
2.c klassi õpilased uurivad Kadri Lepa ja Piret Niinepuu raamatut „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“. Fotod: Eha Jakobson

Lapsed peaksid lugema ka „vaikseid raamatuid“, kus tekste pole ja on ainult pildid, sest need panevad samuti kaasa mõtlema ja elavdavad fantaasiat. 

Vaiksetest raamatutest kuulsin esmakordselt lugemisühingus Mare Müürsepa töötoas. Varsti pärast seda sain lugemisühingu kaudu teada võimalusest minna nädalaks ajaks Itaaliasse Lampedusa saare raamatukokku vabatahtlikuks ja otsustasin seda võimalust kohe kasutada. 

Maailm enne lugemisoskust

Kindlasti mäletavad paljud emad/isad, et nende laste esimesteks raamatuteks olid ilma tekstita väikesed pildiraamatud, kus sai öelda, et see on koer ja too on part, see on auto ja too rong. Riiulitäis vaikseid, sõnadeta raamatuid Lampedusa raamatukogus annab aga hoopis laiema ja tähendusrikkama pildi. Algselt olid need raamatud mõeldud lastele, kellel oli eri põhjustel kõnelemisega raskusi. Selliseid raamatuid kasutavad eripedagoogid ja logopeedid. 

Nüüd aga saabub Lampedusale Põhja-Aafrikast umbkeelseid paadipõgenikke, kelle lastel on võõras keskkonnas raske hakkama saada, sest nad ei oska lugeda ega ka Lampedusal räägitavat itaalia keelt ja inglise keelt. Vaiksed raamatud aitavad sellistel lastel uue keskkonna keele ja kultuuriga esimest tutvust teha. 

Eestlased on kirjaoskaja rahvas, oleme teksti usku. See, mis on raiutud raamatusse, ei saa olla meie jaoks vale. Kuid semiootilisest vaatenurgast on vaikse raamatu pildid samuti märgid, mis äratavad lapse peas ellu mõtteid, sõltuvalt tema sõnavarast, elukogemusest, ümbritsevatest inimestest jne. Selles mõttes on ka piltide rida lapse jaoks tekst.

Vaikse raamatu lugejale on pilt hüppelaud, kust edasi (või tagasi) minna. Vaikset raamatut saab lugeda mitmel moel. Mõnikord pole vaja pilte vaadates midagi rääkida, lihtsalt vaadatakse pilte, nende järgnevust ja antakse märku, kui ollakse valmis edasi minema. Piltide kaudu saab õppida keelt, eluolu, tundeid. Kõik, mis vaikset raamatut vaadates öeldakse, peab paika, selle raamatu puhul pole õigeid ja valesid vastuseid. 

Lampedusa raamatukogu

Lampedusa raamatukogu mitmed vaiksed raamatud räägivad sellest, kuidas hakkama saada, kui midagi halvasti läheb, ja kuidas leida endas julgus nõrgemat aidata. Raamatute pildid on nii ilmekad, et edasiantav emotsioon on kergesti äratuntav. Näiteks ühes vaikses raamatus visatakse ära vanu nukke, kuid üks kloun rabeleb prügikastist välja ja tahab oma kaaslasi päästa. Ta satub mitmesugustesse täbaratesse olukordadesse, kus selguvad inimeste iseloomud ja ka väärtused. Lõpuks pääsevad äravisatud nukud siiski ühe lapse mänguasjadeks. Lastega arutatakse, miks nukud ära visati, mis saab neist edasi, kes nendega mängivad jne.

Eestis on välja antud kaks koolilastele sobivat vaikset raamatut: Kertu Sillaste „Appi!“ ja „Ma ei karda“. Loodetavasti tuleb neile lisa. Need vaiksed raamatud sobivad klassis sõnavara täiendamiseks, lausete ja juttude ülesehitamiseks, oma mõtete väljendamiseks, väitluseks, dialoogide koostamiseks.  

Lampedusa helesinine raamatukogu oma merikilpkonnadega.

Uskumatu kokkusattumus

Lampedusa raamatukogu on ühtlasi õpetajate koolituskeskus, kus eri maadest tulnud pedagoogid töötavad raamatukogu vabatahtlikena. Minu kui vabatahtliku ülesanne oli tutuvustada kohalikele lastele mõnd raamatut ja teha nendega ka midagi muud huvitavat. 

Mul oli kaasas Kadri Lepa raamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“, millele on teinud imelised pildid Piret Niinepuu. Nagu pealkirjast näha, on raamatu tegelaseks ilma kelguta hiireke, kes vaatab teiste loomade lõbusat kelgutamist nukralt pealt. Kuid ta leiab kellegi, kes on nõus talle kelguks hakkama. Ja arvake, kelle? Kilpkonna! Kena suure ja auväärse kilpkonna, kellega tuleb küll mäkkeminekul kõvasti rassida, kuid uhke allasõit lõpeb otse hiirekese uru ees. Hiir toob siis lapiteki ja katab kilpkonna kinni, et see saaks külma kartmata rahulikult uinuda.  

Üllataval kombel on Kadri Lepa raamatus kokku sõlmitud Lampedusa lastele kaks väga tuttavat asja: merikilpkonnade turvakeskus ja seesama raamatukogu, kus on tehtud väga palju lapitekke! 

Töö vaikse raamatuga

Mina läksin koos viieteistkümne 2.c klassi lapsukesega mööda Lampedusa peatänavat (via Roma) ühte selleks hooajaks tegevuse lõpetanud toidukohta, kus olid olemas lauad ja toolid. Kaasas olid ka nende õpetajad Paola ja Teresa. 

Kõigepealt istusime ringis ja katsusime piltide ja õpetaja Paola abiga aru saada, millest Kadri Lepa raamatus jutt käib. Vaatasime seda nagu vaikivat raamatut, sest mitte keegi neist lastest ju eesti keelest aru ei saanud. Kui küsisin, mis talv nende jaoks tähendab, olid lapsed väheke ebalevad: peab jope, kindad ja mütsi välja otsima, külm tuul puhub … aga siis hüüdis üks poiss rõõmsalt: „Siis on jõulud ja vaheaeg!“ 

Kelguga mäest allalaskmisest said nad väga hästi aru ja et kelguks võib olla neile tuttav kilpkonn (ikka kõht ülespidi), tundus olevat neile samuti täitsa vastuvõetav. Muidugi meeldis neile ka tekk, mis kilpkonnale peale pandi. 

Laste jõulusoovidest sai kokku toreda kilpkonna.

Ja siis tuli nende töö. Kuna talve kõige tähtsam sündmus on jõulud, siis meisterdasime koos lastega soovide kilpkonna. Iga laps sai valmislõigatud tüki paberit – kollast või roosat – ja kirjutas sellele oma soovi. Nad kraamisid oma pinalid kohe välja ja hakkasid nohinal kirjutama. Tundus, et see oli neile jõukohane ülesanne. Mis välja tuli? Me kleepisime need lipikud suurele paberlehele nii, et nad moodustasid kilpkonna kujutise! Lapsed said tänutäheks Kalevi värvilisi šokolaadinööpe ja suundusid käratsedes koolimajja tagasi. 

Ega Lampedusa laste soovid meie laste soovidest palju erinenudki: tahetakse Barbie-nukku, kena rahulikku koera, ema kallistada. Tüdrukud tahtsid olla tiibadega sireenid ja mängida jänesega. Üks tüdruk tunnistas, et ta armastab Salvatoret, aga poiss jooksis minema, kui tüdruk talle seda ütles. Teine tüdruk tahtis saada juuksuriks. Poisid tahtsid mängida kuulsates jalgpalliklubides, saada endale korralik iPhone, tahvelarvuti, et videomänge mängida.

Eesti teise klassi lapsed on Lampedusa omadest aasta vanemad, sest Itaalias minnakse varem kooli. Tundub, et Itaalia lapsed on veid avatumad, sest käratsevad ja suhtlevad rohkem. Kuid kirjutama asudes on nad üsna meie laste moodi: kes asub kohe tööle, kes imeb pliiatsit, kes piilub või nügib naabrit, valmis saavad oma kirjatöö igal juhul.

Pärastlõunal õpetasin raamatukogu hoovil tantsu, mille said selgeks nii lapsed kui täiskasvanud. Nägin ka seda, kuidas kaks hiinlannat õpetasid Lampedusa lapsi nutikalt paberit voltima ja norralanna õpetas vaikivat raamatut muusika abil elama panema. Üks vabatahtlik õpetaja õpetas nii lastele kui täiskasvanutele tsüanotüüpiat, mida kahjuks meil saab teha ainult hea päikesevalgusega kevadel ja suvel või siis UV-lambiga. Oli ka kohtumisi vaiksete raamatute autoritega, kes olid kohale tulnud Kanadast, Ladina-Ameerikast ja muudest kaugetest paikadest

Üks mu vabatahtliku ülesanne oli kõiki nähtud tegevusi jäädvustada ehk pildistada. See nõudis igal õhtul arvuti taga istumist, piltide sorteerimist, kohendamist ja üleslaadimist.

Tagasi kodumaal

Lampedusa lastele oli Kadri Lepa eestikeelne lasteraamat vaikiv raamat, sest nad ei saanud selle eestikeelsetest tekstidest aru ja nende õpetajadki ei osanud neid lugeda. Ometi tegime hiirekese ja kilpkonna loo põhjal täitsa toreda tunni, kus lapsed õppisid mõndagi uut. Aga niisamuti saame kasutada siin Eestis oma tundides vaiksete raamatutena itaaliakeelseid ja muudes võõrkeeltes välja antud pildiraamatuid. Pilte vaadates saab samuti laste sõnavara laiendada, raamatu sisu põhjal arutelusid korraldada jne. Nii õpetame lapsi ka pildikeelt lugema. 

Lennukist Lampedusa saarele alla vaadates sain aru, et minu maailmapilt pole enam endine. Mõistan nüüd paremini asju, millele varem ei olnud mõelnudki. Mul on vaikse raamatu kohta teadmisi, millega edasi minna ja mille kasutamist teistelegi õpetada. Eesti Instituut ongi minult juba tellinud vaikse raamatu kohta loengu väliseesti õpetajatele!

Tänan Kambja valda toetuse eest – selleta poleks seda õppereisi toimunud. 


Mida kujutab endast Lampedusa?

Lampedusa on Kihnu saarest natuke suurem saar (20 km2) Itaalias, kuid seal elab 6000 inimest (Kihnus u 500). Puhkusehooajal tuleb Lampedusale juurde 35 000 inimest. Ja siit johtubki kohalike peamine elatusala: siseturism. Muidugi on siin kirik, koolimaja, tervisekeskus ja muud kohaliku omavalitsuse asutused ja peetakse siestat. Vikipeedia väitel tegeldakse Lampedusal ka põllumajanduse ja kalandusega, kuid mõõdukalt, sest Euroopa Liidu nõudmised seavad piiranguid. 

Lampedusa sümbol ja vapiloom on merikilpkonn. Helesinise raamatukogu seinale on maalitud kümneid kilpkonni, kelle vahel näeb ulpimas põgenike paate. Lampedusa raamatukogu rajaja ning hing on Deborah Soria, kes alustas siin kümme aastat tagasi. Tema tegigi sellest raamatukogust õpetajate rahvusvahelise koolituskeskuse. 

Paraku on merikilpkonnad ohus ja 1990. aastast tegutseb Lampedusal kilpkonnade turvakeskus, kuhu kalamehed jt meresõitjad toovad kalavõrkudesse jäänud vigastatud loomi, et neid siin turgutataks. 

Keskus teeb koostööd WWF-i (Maailma Looduse Fondi) Itaalia osakonnaga, kuid majandab vabatahtlike annetajate toel, Itaalia riik siia ei panusta. Seepärast on ka keskuse kodulehel nupp „Donate“ (https://it.lampedusaturtlerescue.org/). Merikilpkonnaga T-särke, külmkapimagneteid ja paljusid teisi suveniire pakutakse sülega ja tingimata tuleb mõni neist kaasa osta.

Lampedusal tehakse üldse palju asju vabatahtlikult. Ka kilpkonnakeskuse looja, juht ja veterinaar Daniela Freggi on vabatahtlik. Leiva lauale toomiseks on ta samal ajal matemaatika- ja loodusainete õpetaja Lampedusa põhikoolis. Keskuses tehakse ka teadust, uuritakse merikilpkonni, kogutakse väärtuslikku materjali bioloogia ja veterinaaria kohta. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!