Lasteluulest lasteluuletajatega

2. juuni 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - Kommenteeri artiklit

Lasteluulest vestlevad Olivia Saar, Leelo Tungal, Maarja Kangro, Jaanus Vaiksoo ja Anti Saar.

„Minu meelest on eesti lasteluule hetkeolukord väga hea, ei saa nuriseda,“ juhatab Leelo Tungal vestluse sisse ja meenutab, et paarkümmend aastat tagasi ei ilmunud seda peaaegu üldse. Tollal olevat olnud eesti lastekirjanduse olukord hädine, toimus Miki-Hiire ja välismaa raamatute pealetung. Leelo Tungla hinnangul ilmub praegu nii luulet kui proosat lausa sellisel hulgal, et ta ei jõua kõikide uute nimede ja raamatutega kursis olla. Viimastel aastatel avaldatud eesti lasteluulest toob ta esile kaks värssjutustust: Indrek Koffi „Kuhu lapsed said?“ ja Anti Saare „Õudne lugu“. 

Jaanus Vaiksoo meenutab, et kui ülemöödunud aastal anti välja väga vähe luulet, vaid mõni üksik kogu, siis eelmisel aastal juba rohkem. Anti Saare hinnangul on hea aasta see, kui Ilmar Trullil midagi ilmub. „Tal on püsivalt kõva kvaliteet. Muidugi ka Leelo Tungal päästab alati aasta ära.“ 

Maarja Kangro on täheldanud tendentsi, et inimesed, kes varem kirjutasid lastele proosat, on hakanud ka luulet looma: „Ma mõtlen Koffi ja samamoodi Antit, kes varem ju ei luuletanud. Või ei näidanud avalikkusele, kui seda tegid. Võib oodata, et tuleb juurde inimesi, kes hakkavad lastele riimis luulet kirjutama.“ 

Fotod: Tuulike Kivestu-Rotella

Luule on keelemäng

Maarja Kangro sõnul andis talle impulsi lasteluulet kirjutada Austria luuletaja Ernst Jandl, keda ta parajasti tõlgib. „Paljud Jandli tekstid on sellises hämaralas, et õieti ei olegi aru saada, kas need on mõeldud täiskasvanutele või lastele. Kasvõi „Ottos Mops“, kus kasutatakse täishäälikuna ainult o-d. Jandlil on palju kõlapõhist nalja ning rõõmsat absurdset jaburdamist. Ta ei ole muidugi ainus saksa keeleruumis, ka paljudel teistel Austria 1950. ja 1960. aastate avangardistidel on luuletusi, millest saaks lasteluulekogu kokku panna. Sakslastel on samuti selliseid autoreid. Näiteks paljud Robert Gernhardtili naljaluuletused võivad sama hästi olla lasteluuletused.“ 

Kangro peab end ise lasteluules uustulnukaks ning tunnistab, et kooliajal ei olnud ta sugugi suur lastekirjanduse austaja, pigem luges krimi ja ulmet. „Aga just täna hommikul laenasin oma õelt Ilmar Trulli suure kogu „Rähni ravi“. Väga hea raamat! Trull on geenius, see on selge. Mõtlesin, kellega ta sarnaneb. Minu meelest Mart Kangur, täiskasvanutele luuletav filosoof, on oma luuletamise põhimõtetelt nii mõneski aspektis väga sarnane Trulliga. Neil mõlemal on näiteks luuletus „Haugi mälu“. Fraasi „haugi mälu“ kasutame tavaliselt kujundlikus tähenduses. Nemad viivad selle aga konkreetsele tasandile ja hakkavad siis nalja tegema. Võtavad mingi kujundi, mingi metafoori ja viivad absurdini välja. Trullil on ka palju luuletusi, mis toimivad täitsa lahedalt täiskasvanute luulena. Näiteks „Must põrand on minu toal ja minu majal ka“.“

„See on justkui väike vindi ülekeeramine, ja siis tuleb veel mingisugune vint, mis keeratakse samuti üle. Selline asi on neile mõlemale hästi iseloomulik,“ leiab Anti Saar ja lisab, et kui tal üldse mingi kirjanduslik kreedo on, siis see, et lugemine peaks lapsele tooma taipamise, et inimeste kasutatav keel on kokkuleppeline: „Need on mingis mõttes ainult sõnad, aga see, mis nende sõnade taga on, ja just selline kujundliku keele lühistamine otseütlemisega tekitab läbinägelikkuse silla. Et laps ei laseks tulevikus endale kõike pähe määrida.“

Leelo Tungal peab luule juures väga oluliseks keelemängu ning usub, et mitte ainult tänapäeva keel, vaid igasugused kõnekäänud ja fraseologismid jõuavad lapseni kergemini just luule kaudu. Samas on ta märganud, et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud ei tunne enam eesti kõnekäände. „Kõnekäänud rikastavad keelt ja seovad meid esivanematega. Omal ajal õpetasid neid vanaemad. Praegu istuvad vanaemad omaette tahvelarvutis ja lapsed istuvad enda omas ning kontakt puudub,“ kurvastab ta ja jätkab: „Trullil on palju luuletusi, näiteks „Kivi kapsaaeda“, mille ettelugemisel täiskasvanu naerab, aga laps ei saa naljast aru. Hiljem aga õpib tundma. Luule on keel.“ 

„Ma olen Jandli tekste kasutanud koolis ja lastele põhjustas selline keelemäng tohutut lusti, nad hindasid väga sellist huumorit. See arendab absurditaju,“ jagab Jaanus Vaiksoo oma kogemusi. 

„Täiskasvanud hindavad seda samuti,“ võtab Maarja Kangro jutujärje üle ja tunnistab, et ei ole varem julgenud oma absurdi- ja mängusoovi paisu tagant valla lasta: „Lasteluule puhul on seda kuidagi kergem teha. Mitte et lastele võiks hinnaalandust teha, absoluutselt mitte, aga täiskasvanutele selles laadis kirjutades ma kuidagi eeldan, et siinne publik tajuks seda mingisuguse lorilaulu ja pilaluulena. Meil ei ole selline light verse hinnatud.“

Anti Saare arvates ei taha täiskasvanud end üllatada lasta, aga laps on vaba ja vastuvõtlik. „Ma lugesin lapsena igasugu lasteluulet, aga kõige rohkem ilmselt Hando Runnelit. Mäletan täiesti konkreetselt, et kui lugesin esimest korda Runneli „Tere tulemast“, siis mõtlesin, et oot-oot, mida ta siin nüüd ütleb, et kas see on tulemast või tulemast. Siis sain aru, et see võib vabalt ka mõlemat olla, ja see viis ikka täiesti tripile.“

Ka Olivia Saare arvates naudivad lapsed rütmilist ja sõnamängulist luulet, mis jääb neile ka hästi meelde. Ta meenutab, et selliste luuletuste suurmeister Eestis oli Eno Raud. 

Temaatika on aastate jooksul muutunud

Olivia Saarele on torganud praeguse aja lasteluules silma, et olulisteks teemadeks on saanud nali ja must huumor, looduslüürika on jäänud tagaplaanile. „Nali köidab ja paelub lapsi. Ma saan sellest aru, aga minu jaoks on loodus väga oluline teema. Kodune loodus, oma paik, oma mänd, oma kivi – selliste asjade üle mõtisklemiseks on palju võimalusi.“

„Huvitav, miks praegu lastele lüürilist loodusluulet üldse ei ilmu? Täiskasvanutele ju kirjutatakse küll. Keskkonnateema on ju väga aktuaalne,“ mõtiskleb Anti Saar. Maarja Kangro arvates kõnetab lüüriline luule pigem vanemaid lapsi: „Mäletan oma lapsepõlvest, et see ei paelunud mind väga. Kui tuli jälle mõni looduslüüriline asi pähe õppida, mõtlesin, et huvitav, mida inimesed selles leiavad. Ilmselt ei ole seitsme-, kaheksa- või üheksa-aastaselt lihtne haakuda lüürilise luulega, see nõuab juba mingisugust elukogemust. Mäletan, et kooliaktustel esitati tundelisi luulepõimikuid, minu jaoks kõlasid need natuke õõnsalt või ka magusalt. Imestasin, et ei tea miks kirjandusõpetajatele see nii väga meeldib.“ 

Lugu on tähtis

„Mind mõjutas lapsena kõige enam jutustav luule, lüroeepika,“ meenutab Jaanus Vaiksoo. Kolm olulist raamatut tema lapsepõlves olid Ellen Niidu „Suur maalritöö“, Norra lasteluule kogumik „Vaikivad trollid“ ja Venda Sõelsepa „Pani timmi viiuli“. „Need olid sellises jutustavas luules, seal olid lood sees. Aga need lood olid riimis ja see oli pagana nauditav,“ selgitab Vaiksoo ja arvab, et see on jäänud talle alateadvusesse ning tänu sellele on ta ka ise hiljem kirjutanud just riimi pandud lugusid. Tema arvates on riim lastele väga oluline: „On nauding lugeda voolavat riimi ja samal ajal saada lugu kätte.“

Ka Anti Saar tahab jutustada lugu. Tema lapsepõlvelemmikud olid Felix Kotta „Tublid loomad“ ja Manivald Kesamaa „Kuidas mesikäpp meistriks sai“. „Seda me kodus isegi lavastasime,“ lisab ta.

Maarja Kangro arvates on lastel meeleoluteemalistesse luuletustesse raske sisse elada, kui seal mingit lugu pole. „Näiteks nalja on kergem jagada,“ on Anti Saar päri ja jätkab: „Kui räägid seltskonnas nalja, siis kõik naeravad. Kui aga avaldad oma intiimset tunnet, siis inimesed on reserveeritud. See on ikka väga omaette olemise teema.“ Samas möönab ta, et näiteks laulupeol, väga suures inimmassis, jagatakse omavahel just tunnet. 

Luule õpetamist tuleks alustada tänapäevast

„Väga oluline on lastele ettelugemine ja samal ajal aeg-ajalt selgitamine,“ toob Leelo Tungal välja ja meenutab naerdes: „Mäletan, kui tegin „Saba-Krantsi“ ja lugesin seda lastele ette, siis Kirke küsis, mis on händ. Ma ütlesin, et saba. Ja kui lõpus tuli veel kord händ, siis Kirke küsis, et ema, kas händ on ikka veel saba.“ 

„Minul oli just eile kokkupuude sellega, mida lapsed peavad pähe õppima. Kaheksa-aastasel õepojal oli vaja õppida pähe Koidula luuletus kevadest. „„Kevade on sala tulnud, tulnud hoopis salaja: hiilgva toomingate ladvas aia ääres kiigub ta!“ Ja nii edasi. Üleni ainult selline kaunis loodusmeeleolu. Laps õppis selle pähe ega avaldanud oma seisukohta, kuidas see talle meeldis. Seal olid väga kummalised sõnad, nagu „liblikate siidisiivad“. Keel on arhailine, vana. Ma hakkasin mõtlema, kui palju „hiilgva toomingate ladvas“ esimese klassi lapsele üldse korda läheb. Nüüd mulle täitsa meeldis see luuletus, aga kujutan ette, et seitsmeaastasena oleksin seda vihanud ja mõelnud, et mis selle asja mõte on,“ mõtiskleb Maarja Kangro.

Ka Leelo Tungal on nõus, et mida väiksem laps, seda tänapäevasem peab keel olema.

„Just seda ma tahtsin öelda!“ võtab Maarja Kangro sõnasabast kinni. „Ma olen täitsa seda meelt, et kirjanduse õpetamist peaks alustama tänapäevast. Lastele peaks andma lugeda nende kaasaegseid luuletusi. Ma kardan, et muidu peletatakse nad sellest eemale.“ 

„Mina tahaksin vaielda,“ ei ole Anti Saar päris nõus. „Näiteks selle aasta laulupeo kavas on Heiti Talviku „Legendaarne“. Ka seal on ridu, millest see kamp, kes laulukaare all seisab, ei pruugi kohe aru saada. Tervest sellest luuletusest ei saa nad kohe kindlasti aru. Me keegi ei saa sellest lõpuni aru, vähemalt mina ei ole senimaani saanud. „Näed neid sinirünkaid mere taga“ ja nii edasi. Tahan öelda, et kui sa esimest korda lugedes luuletust ei mõista, ei pruugi see sinult röövida lugemise mõnu, vaid see võib hoopis anda sulle selle luuletuse mitmekordselt.“

„See kehtib igasuguse kunstiteose puhul: kunstis võiks olla ikka sellist materjali, mida kohe tõlgendada ei oska,“ nõustub Maarja Kangro ja lisab, et mingisugune mõistatuse ja salapärasuse tunne on kahtlemata hea. Samas vanaaegse luule lugemiseks ja mõistmiseks, miks just niimoodi kirjutati ning just sellist keelt ja väljendeid kasutati, peab ta vajalikuks juba mingisuguse tausta olemasolu. 

Üldiselt leiavad vestlusringi osalejad üksmeelselt, et luule õpetamist nii lastele kui teismelistele tasub alustada tänapäevasest luulest ning alles siis minna ajas tagasi. Maarja Kangro arvates mõistavad noored siis varasemate aegade luulet palju paremini ning saavad aru, et luuletamine on üks universaalne asi, mida inimesed on kogu aeg teinud. Ainult et vanasti tehti seda natuke teistmoodi.

Riim on oluline

Leelo Tungal tunnistab, et tema ei armasta vabavärssi kirjutada ning et lastele jääb riimluule paremini meelde. Ka Olivia Saare arvates on hea lasteluule riimis ning hea riim suur väärtus. 

„Samas on ka sellist kriitikat kuulda, et kui lasteluule on jäägitult riimiline, tekitab see lastes arusaama, et luule ongi selline, ja hiljem nad ei jõuagi millegi muuni,“ ütleb Jaanus Vaiksoo ja toob näitena võrdluse: „See oleks nagu proosa puhul, et kui laps loeb põnevaid seiklusjutte, siis jääbki ta sellele tasemele ega suuda hiljem äkki Tammsaaret nautida.“ 

Selle peale tahab Maarja Kangro teada, mida siis teha Dante „Jumaliku komöödia“ ja Shakespeare’i sonettidega.

„Riimil ja riimil on vahe. On hea riimiline luule ja on halb riimiline luule,“ jätkab Vaiksoo.  

„Jah, kui sa tõesti riimid ainult „tema“ ja „ema“,“ on Leelo Tungal nõus ja toob esile, et näiteks Ilmar Trullil on tohutult palju väga häid riime. „Lust riimimängust on nii lugejal kui kirjutajal.“ 

Jaanus Vaiksoo arvates on riimluule kirjutamise võlu selles, et sa jõuad riimi kaudu ootamatute seoste ja absurdsete naljadeni, mida vabavärsi puhul ilmselt ei juhtuks. „Kui ma hakkan riimiga mängima, ei tea ma, kuhu välja jõuan. Ja välja võib jõuda ka ennast üllatavate tulemusteni.“ 

„Riim võib ise mõtet edasi kanda. Leiad riimi ja mõte areneb vastavalt sellele,“ on Olivia Saar nõus ning lisab, et tema ei mäletagi vabavärsilist lasteluulet. „Riim aitab ka lastel luulet lugeda ja on selge proosast erinemise tunnus,“ toob ta olulisena välja. 

Leelo Tungal arvab, et vabavärsiline lasteluule ei ole kindlasti nii vaimukas kui riimiline. 

Jaanus Vaiksoo arvates on tänapäeval ülioluline õpetada lastele head riimilist luulet juba sellepärast, et noorte muusikute seas on hakanud üha enam levima soov ise oma laulude tekste kirjutada ning teinekord on pilt üsna masendav. „Üritatakse küll kirjutada riimis, aga kas ei olda luulega tuttav või on seal taga kohutav mõttelaiskus,“ kurvastab ta. 

Samas on Maarja Kangro arvates hiphop just hea näide inimese rõõmust riimi leidmise üle: „Räpis on keerukad riimid: irdriimid, absurdsed riimid, ka valede rõhkudega riimid.“ „Räpparid panevad vahel päris vahvaid riime,“ nõustub Leelo Tungal. „Paremini kui klassikaline meloodiline popmuusika,“ on ka Anti Saar päri. 

Kui kasutatakse samu, korduvaid, liiga lihtsaid ja äraleierdatud riime, on Olivia Saare hinnangul teksti väärtus null.  

Luuletusi võiks ka pähe õppida

Leelo Tungla arvates ei ole halb, kui luuletusi pähe õpitakse: „Paljudes koolides leitakse, et laste mälu ei saa koormata, aga üks luuletus ei võta ju mälumahtu ära, treenib hoopis aju.“ Anti Saar toob võrdluse, et kui lapse mälu ei tohi päheõppimisega koormata, on see umbes sama, kui last ei tohi trenni saata, et teda mitte ära väsitada. 

„Lapsena õpitud luuletused jäävad eluks ajaks pähe,“ usub Jaanus Vaiksoo ja meenutab muiates: „Ma olin Mustamäe poiss. Meil üks poiss õpetas õues roppe luuletusi ja mul on need senini meeles.“ 

Maarja Kangro mõtiskleb: „Kui Shakespeare’i sonetid ja Puškini luuletused olid hariduse osa, teati mõnesid peast ja tekkisid mingisugused paroolid. Selles oli oma võlu. On ju tore, kui saad õhku visata parooli, mis võtab olukorra kujundlikult kokku ning millest kõik saavad ühtviisi aru. Mitte et luuletajad oleksid tohutult palju targemad kui teised inimesed, aga nad on midagi ära tabanud, selle kujundisse koondanud, ja kuna meil on see parajasti võtta, on tore nende paroolide abil suhelda.“ Seda, mis need ühistekstid oleksid, tema arvates rangelt paika panna ei saa. „Mingid tüvitekstid muidugi on, millest mööda ei saa, aga tänapäeva kirjandusest kohustuslike autorite valimine on alati meelevaldne.“ 

Lapsi võiks luulemaailmaga tutvustada toredate ülesannete kaudu

Kõik vestlusringis osalejad on seda meelt, et lapsi võiks suunata ise luuletusi kirjutama. „Asja teeks põnevamaks kindlasti see, kui anda kas vormiliselt või temaatiliselt mingid raamid, mis annavad lastele võimaluse mängida ja ennast üllatada,“ on Anti Saar kindel ja toob näiteid: „Näiteks tuleb kirjutada akrostihhon. Või luuletus, kus ei ole ühtegi a-tähte. Ka vabal teemal kirjandit on kõige raskem kirjutada.“

Maarja Kangrole meenuvad ilmselt kõikidele tuttavad kettluuletused, mida saab seltskonnaga luua nii, et igaüks kirjutab ühe rea. Jaanus Vaiksoogi on seda koolis õpilastega teinud ja sündisid toredad, täiesti jaburad ja absurdsed luuletused, mis lastele palju nalja tegid ning tänu millele nad avastasid, et luule on väga lahe.  

Kui õpilased ei innustu luule lugemisest ja õpetajad on sellega hädas, soovitab Anti Saar otsida Youtube’ist üles Videoõpsi kanal: „Seda kanalit teeb Joosep Susi. Inimene, kes on vaimustunud luulest. Kui sellest vaimustusest kandub natukenegi klassi, on see juba võit. Seal on päris mitmed loengud pühendatud luulele ja luule lugemisele, neid võiksid õpetajad lastega vaadata.“

Jaanus Vaiksoo on seda meelt, et lastele tuleks näidata luule mitmekesisust, luule on ju tohutult avar ning selle definitsiooni on peaaegu võimatu esitada. 

„Inglise kirjandusteadlane Terry Eagleton on öelnud, et luule on selline vorm, milles rea pikkuse üle otsustab autor ja mitte küljendusprogramm,“ naerab Maarja Kangro ja lisab, et tema arvates võiks lastel lasta lugeda ka nii-öelda täiskasvanutele mõeldud luulet: „Ma olen teinud nii oma õetütre kui õepojaga proovi Kalju Kruusa luuletustega ja need jõuavad lastele väga ilusti kohale. Kalju Kruusa raamatutes on sageli ka jaapani autoreid, kellel on tihti niisugune mõtlemislaad, millest lapsed saavad aru. Nii saab lastele näidata, et ka täiskasvanute luule ei ole midagi hirmsat.“

„On väga tähtis, et oleks emasid ja isasid ja vanaemasid ja vanaisasid, kes ikkagi loeksid lastele unejuttu ning ei tooks iialgi ettekäänet, et loe ise, sa oled juba piisavalt suur. See on kõige lollim ettekääne, mida üldse tuua võib,“ võtab Anti Saar jutu kokku.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!