Millist tuge vajab alustav õpetaja?
Sügisel liituvad koolidega taas uued õpetajad, kes on veel oma õpetajakarjääri alguses. Mõnikord on õpetaja oma esimese tööaasta lõpuks nii väsinud, et ei jätkagi õpetajana. Kuidas saab koolipere teda toetada, et sisse elada oleks võimalikult lihtne?
Tartu Ülikooli alustava õpetaja tugiprogrammi rühmajuhi Viivika Keskküla sõnul on alustava õpetaja üks keerulisemaid ülesandeid vastata väga paljude huvigruppide ootustele. „Kõigil meil on ootused enda tööle, tahame, et tulemus oleks maksimaalselt hea. Õpetajatöös lisanduvad sellele aga ka õpilaste, lastevanemate, kolleegide, juhtkonna, kogukonna ja ühiskonna ootused. Tuleb endale aru anda, et kõigi ootustele pole võimalik vastata. Samuti tasub üle vaadata, kas püstitatud ootused on ikka realistlikult, ning vajadusel neid korrigeerida,“ toob Keskküla välja.
„Alustav õpetaja tuleb kooli tööle, täis entusiasmi ja tegutsemisindu. Ülikoolist saadud teoreetilised teadmised ning läbitud koolipraktika on andnud aimu, mis ees ootab, aga tööle asudes tabab alustavat õpetajat sageli suur üllatus, et selles ametis on nii palju kihte. Pea võib küll teooriat täis olla, kuid tegelikult kujunetakse õpetajaks õpilastega koos aega veetes ja tunde andes,“ ütleb Keskküla. Ta lisab: „Omast kogemusest võin öelda, et olin esimese kooliaasta alguses ikka väga segaduses, kui teooria reaalsusega kokku minna ei tahtnud. Otsustasin lõpuks ennast rohkem usaldada ning õppisin palju just saadud kogemusi mõtestades. Alguse segadus käib asja juurde ning filtreerib välja selle, mis õpetajana tõeliselt oluline on,“ kirjeldab Viivika Keskküla.
Üks läbipõlemist põhjustav faktor on Keskküla arvates see, kui alustav õpetaja proovib maailma kohe ja palju muuta, aga unustab ära enda vajadused ning asjaolu, et kõike ei pea kohe oskama. Tundide ettevalmistamine võtab mitu korda rohkem aega, kui kontakttund kestab. See on üks asi, millega sageli ei osata arvestada. Samuti juhtub aeg-ajalt, et planeeritu ei õnnestu üldse nii, nagu sooviti, sest klass oli oodatust hoopis teistsuguses tujus ega olnud valmis õppima.
Õpilaste puhul on vigade tegemine õppeprotsessi lahutamatu osa ja nii on see ka õpetajatel. Oluline on rahulikult reflekteerida, et olukorrast õppida. Vigadesse kinni jäämine ei aita, vaid õõnestab enesekindlust ja paneb lõpuks kahtlema kõigis tehtud otsustes. „Kahjuks tean mitmeid juhtumeid, kus õpetaja on pärast esimest tööaastat olnud nii läbi, et õpetajaametis jätkamine pole olnud tema vaimse tervise huvides mõeldav. Need õpetajad on jäänud hätta keeruliste õpilastega, ent on olnud ka juhtumeid, mil toetuse asemel on tulnud kogeda kolleegide, lastevanemate, aga ka juhtkonna kiusu,“ ütleb Keskküla.
Tallinna Ülikooli koolipedagoogika lektor Tiina Anspal toob samuti välja, et alustav õpetaja on sageli enda suhtes liiga nõudlik. Kui kõik ei tule kohe ideaalselt välja ja negatiivsed emotsioonid kuhjuvad, võib see viia kiiresti läbipõlemiseni.
„Ülikoolis näeme sageli, kuidas kool ei võimalda õppivale õpetajale õppimisaega, mille tulemusena kannatavad nii töö kui õppimine. Vahel ei taipa või saa ka õpetaja ise töökoormust vähendada. Sagedamini jäävad siis pooleli pigem õpingud, aga läbipõlemise tagajärjel võib õpetaja otsustada, et õpetajatöö ei olegi tema jaoks,“ sõnab Anspal.
Ta lisab, et suures koolis võib alustav õpetaja jääda kergesti märkamatuks ja üksi. Kui koolis on alustava õpetaja toetamine hästi läbi mõeldud, ei tohiks seda juhtuda. Näiteks ei saa eeldada, et kui õpetaja ise ühendust ei võta, on tal kõik korras. Tihti ei taha õpetaja kolleege tülitada ning nii jääbki vajalik tugi saamata.
„Juhtumid, kus alustav õpetaja ei saa tuge ja loobub õpetajatööst, ei ole kahjuks sugugi erandlikud. Teadusuuringud toovad välja, et keerulisi olukordi alustava õpetaja töös vältida ei saa, aga neist saab õppida ning mentoril on selles suur roll,“ ütleb Anspal. Tema sõnul on mõnel õpetajal keeruline saavutada õpilastega head kontakti, eriti põhikoolis, kuigi ta võib olla oma erialal väga hea.
Võib aga olla ka vastupidi – puudu jääb aineteadmistest. Või on olemas mõlemad, kuid õpetajal on keeruline toime tulla olukorras, kus klassis on väga erineva taseme ja huvidega õpilased ning neile sobivate õppematerjalide leidmine võtab väga kaua aega. Sõltuvalt sellest, milline on alustava õpetaja ettevalmistus ja varasem kogemus, võib toevajaduse fookus erineda.
„Alustavat õpetajat toetava kooli“ eestvedaja Triin Noorkõivu sõnul on alustavatel õpetajal sageli keeruline grupiprotsesse juhtida: kuidas saavutada õppimist toetav koostöö ja keskkond, kuidas toetada õpilaste eneseregulatsiooni oskusi ning võtta vastutus õpetajana. „Paljud noored õpetajad lahkuvad koolist liiga kiiresti. Ligikaudu iga neljas läheb koolist mujale enne teist õpetaja-aastat. Kohati tundub, et tegemist on nõiaringiga, kus suure koormuse, teadmatuse või oskamatuse tõttu jääb alustaja piisava tähelepanu ja toeta ning siis tuleb ikka ja jälle leida uusi õpetajaid, mis koolis koormust ja pinget omakorda suurendab. Lisaks peletab see inimesi õpetajatööst eemale, sest alustamise raskusi näevad kõrvalt nii õpilased kui õpetaja lähedased.“
Noorkõiv leiab, et juba töölepingute sõlmimise juures tuleb kooli juhtkonnal arvestada, et alustaval õpetajal ei ole oma tööülesannetest täit ettekujutust ning ta ei tunne iseend õpetajana. Seetõttu on alustajatel lihtne öelda heausklikult „jah“ kõigile ülesannetele, mida neile usaldatakse, mõistmata, mida see päriselt tähendab. Tööülesandeid tuleb planeerida ja juhtkond peab järjepidevalt jälgima, kuidas õpetajal läheb, et teha vajalikke muutusi ja leida toetavaid õppimisvõimalusi. „Juhtkondade vastutus selle eest, et õpetaja töötee ei algaks nagu hommikul vasaku jalaga voodist tõusnul, on väga suur. Keerulisim on olukord, kus uus tulija jääb oma üle jõu käivate ülesannetega üksi. See pärsib võimalust tunda rõõmu oma tööst ja töökaaslastest, kogeda eduelamusi ning näha arengut, mis on jätkamisotsuse kujunemiseks väga oluline,“ kirjeldab Noorkõiv.
Mida alustav õpetaja vajab?
Tiina Anspali sõnul peab koolijuht seadusest lähtuvalt tagama alustavale õpetajale kogenud kolleegist mentori, kellel on aega ja oskusi teda toetada. Alustav õpetaja vajab eelkõige aega, et enda kogemust analüüsida ja sellest õppida. „Suurim tugi, mida koolijuht alustavale õpetajale pakkuda saab, on võimaldada talle väiksemat tundide arvu, kui peaks. Ideaalis võiks alustav õpetaja alustada ligikaudu 15 tunniga nädalas. Suuremas koolis on abiks ka näiteks tunnid paralleelklassides,“ leiab ta.
Iga koolipere liige saab uut kolleegi toetada: küsida, kuidas tal läheb, kaasata teda kooli ja õpetajate ühistegevustesse, märgata õnnestumisi ja kurva tuju korral pakkuda toetust, kuulata ning aidata leida lahendusi, leiab Anspal ning ütleb, et ka ainult ärakuulamine on tugi. Alustaval õpetajal on oluline toetuda hästi õnnestunud tundidele ja koguda ning jagada häid emotsioone. Et osata pakkuda kolleegile vajalikku tuge, on väga oluline, et koolis oleks piisavalt mentorkoolituse läbinud õpetajaid, kes oskavad mitte ainult algajate, vaid kõikide kolleegide õppimist ja arengut toetada, toob Anspal välja.
Viivika Keskküla lisab, et mentor peab olema inimene, kelle jaoks on kolleegi heaolu oluline. „Mentoriks ei sobi ülekoormatud õpetaja, kellele on juhendamine järjekordne tasustamata lisaülesanne. Samuti on mõttetu olukord, kus kogu koolipere või ainesektsioon on pandud alustava õpetaja toetamise eest vastutama, sest sellisel juhul ei vastuta tegelikult keegi.“
Keskküla rõhutab, et sisuline mentorlus nõuab aega, teadmisi, regulaarseid kokkusaamisi ning kool peab selle eest tasu maksma: kas tunnikoormust vähendades ja/või palka suurendades. Mentorkohtumise jaoks on oluline võimaldada piisavalt aega koolipäeva jooksul, seda ei saa teha kiirustades ega väsinult koolipäeva lõpus.
„Tean üht lugu, kus suure koormusega õpetaja võttis poole õppeaasta pealt vabatahtlikult enda hoole alla noore kolleegi, kes oli kooli toeta jäänud ning kahtles juba kõiges, mida tegi. Iganädalased tunniajased kokkusaamised võimaldasid alustaval õpetajal enesekindlust kasvatada ning oma tööst taas rõõmu tunda. Lisatasu ega juhtkonna tänu õpetaja selle eest ei saanud, samas oli tal süda rahul, et sai kolleegile toeks olla. Loodan väga, et alustava õpetaja läbimõeldud ja süstemaatiline toetamine saab koolikultuuri normaalsuseks,“ ütleb Keskküla.
Alustav õpetaja vajab õppeaasta alguses tuge koolisüsteemis orienteerumiseks: millised on selle kooli kirjutatud ning ka kirjutamata reeglid ja tavad, millega arvestama peab, toob Keskküla välja. Samuti on oluline teada, kelle poole mingis olukorras pöörduda. Näiteks milliseid samme tuleb astuda, kui klassis on mitu erivajadusega last või näed pealt kaklust. Hea on üle rääkida ka see, kelle poole pöörduda, kui sul on mure. Samuti on vaja alustavat õpetajat toetada lastevanematega suhtlemisel. „Võib juhtuda, et suurem osa lastevanematest on noorest õpetajast vanemad, see aga võib tekitada ebakindlust suhtlemisel ja oma mõtete jagamisel. Vanusest olulisem on, et õpetaja on pedagoogilise haridusega tippspetsialist, kes teab, mida teeb,“ leiab Keskküla.
Triin Noorkõiv peab tähtsaks, et alustav õpetaja kogeks koolikeskkonda, kuhu ta on oodatud, kus mõistetakse, mida õpetajana alustamine tähendab. See sisaldab juhtkonna ja kolleegide sõbralikku ja avatud hoiakut ning otsustavust kujundada uuele kolleegile vajalikud tingimused, milles õpetajatee saaks sujuva alguse. Hea algus hõlmab kogu protsessi, alates värbamisest ja valikust, alustava õpetaja tundmaõppimist, tööülesannete ja arenguplaani kujundamist ja nende ellurakendamise toetamist, sisseelamisaega ja järjepidevat tähelepanu kogu esimesel aastal, mil alustav õpetaja teeb kõike esimest korda. Tähtis on läbi mõelda infovahetus, operatiivne juhendamine-mentorlus ning koolitused ja supervisioonid.
„Kui me ei oska toetada uute töötajate kooli sisenemist, ei aita meid õpetajate puuduse juures ei palgatõus, oskuslikud mainekujundus- ega värbamistegevused,“ leiab Noorkõiv ning lisab: „Veel on oluline teadvustada, et Eesti keskmine alustav õpetaja on 37-aastane. See tähendab vajadust arvestada personaalselt uute tulijate ootuste ja võimalustega, nende eelnevate kogemustega.“
„Esimesest päevast ei ole mõistlik anda ühelegi uuele tulijale kõige keerulisemaid ja vastutusrikkamaid ülesandeid ning jätta ta seejuures ilma toeta – ettevõttes viiksid sellised otsused päris kiiresti pankrotini. Ka koolis viivad need tihti kahjudeni kõigile asjaosalistele, kuigi see võib toimuda peidetumalt. Üldine põhimõte on, et ülesanded muutuvad keerukamaks samm-sammult. Ja kõigi põhimõtete alusväärtusena on tähtis uuest tulijast ja tema arengust päriselt hoolida. See tähendab, et hoolime ka õpilastest ja nende arengust ning meile läheb korda õpetajate järelkasv,“ kirjeldab Noorkõiv.
Mitmed alustavate õpetajate toetamise teemad vajavad tema sõnul koostööd koolide vahel, koolipidajaga, ülikoolidega, kolmanda sektoriga, riigiga – et uutele tulijatele toetuse tagamine oleks võimalik jätkusuutlikult, kvaliteetselt ja ressursside mõttes tõhusalt.
Viivika Keskküla julgustab noore kolleegiga koostööd tegema ning jagama oma õppematerjale. Suure osa ettevalmistusest võtabki esimesel tööaastal teemadesse sisseelamine ning materjalide loomine, alates ülesannete väljamõtlemisest ja lõpetades õppematerjali lamineerimisega.
„Kui jagaksime oma materjale noorte kolleegidega julgemalt, aitaksime kaasa ettevalmistusaja lühenemisele,“ leiab Keskküla ning soovitab kutsuda alustavat õpetajat oma tunde vaatama. Sageli kardetakse, et noor kolleeg märkab midagi, mis talle ei meeldi või on valesti. Samas peaks fookus olema sellel, mida ja kuidas keegi teeb, et enda jaoks välja noppida, mida sarnases olukorras ise teeksin, või vastupidi – ei teeks. Igaühelt on midagi õppida, kogenud kolleegi tunni vaatlemine ning pärastine arutelu toetab alustavat õpetajat tema õpetajakäekirja kujunemisel.
„Alustav õpetaja ei vaja näpuga viibutamist, vaid ärakuulamist, tagasipeegeldamist, oma lahendusviiside leidmise julgustamist. Kahjuks pole harvad juhtumid, kus vanem ja kogenum kolleeg ütleb, kuidas asjad tegelikult käima peavad, ning seab noore õpetaja meetodid kahtluse alla. Iga õpetaja käekiri on unikaalne ja talle ainuomane. Kolleegina nõu andes tuleb tähele panna, et me ei paneks alustavat õpetajat tahtmatult rumala rolli, kes oma probleemidega ise hakkama ei saa. On suur erinevus, kas alustan lauset sõnadega „Tee niimoodi …“ või „Mina sellises olukorras teeksin nii“. Viimase variandi puhul ei suru ma enda ekspertsust peale ja kolleegil on valikuvõimalus: kas teeb nii nagu mina või leiab hoopis muu lahenduskäigu,“ võtab Viivika Keskküla kokku.
Alustava õpetaja kogemus
Alustav õpetaja Katariina Vokka ütleb, et tema jaoks oli alguses kõige keerulisem nullist kõige planeerimine. „Tundsin, et võimalusi ja lähenemisviise on lõputult, aga enne katsetamist oli raske valida, kuidas oma klassile läheneda. Seetõttu oli alguses keeruline olla järjekindel, kuna soovisin katsetada ja kõik õpitu klassiruumis ei toiminud. Alustades kartsin õpilasi alt vedada, kuna tundsin ennast väheste kogemuste tõttu ebakindlalt. Siiski mõistsin, et asjad hakkavad loomulikult liikuma ja kui õpilastega on suhted loodud, tunnen ennast lastega mugavamalt ning kindlamalt.“
„Esmalt alustasin abiõpetajana, sellesse rolli aitasid mul sisse elada algklasside programmi juht, kursusekaaslasest kolleeg ja klassiõpetaja, kellele ma abiks olin. Peamiselt neilt küsisin info leidmiseks abi. Lisaks sain mentori, kelle juurde vajadusel pöörduda ning kes minu klassiga alustades mu tunde vaatlemas käis. Oma klassiga alustasin kaks kuud pärast tööleminekut ja selleks ajaks olin kooliga juba tutvunud. Pidin lihtsalt klassijuhatamisega seotud informatsiooniga tutvuma. Oleksin soovinud rohkem koolitusi. Alustasin keelekümblusklassiga ja tundsin, et pole ülikoolis selle kohta piisavalt õppinud. Pidin väga palju ise uurima ja planeerima, mis võttis väga palju aega ja tegi alustamise raskeks,“ kirjeldab Katariina Vokka.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et alustaval õpetajal on vaja nii mentori tuge kui ka koolipere toetust. Kolleegid saavad aidata uuel õpetajal kooli sisse elada teda kuulates, tegevustesse kaasates ning julgustades. Alustav õpetaja vajab mentorit, kellele läheks uue õpetaja õnnestumine korda ning kellel oleks aega suunata, kuulata ning arutada. Alustavat õpetajat ei tohi suure töökoormuse ja raskete ülesannetega koormata ning kool võiks uuele õpetajale võimaldada tavalisest väiksemat töökoormust.
Kooliaasta alguses peab üle rääkima, millised on kooli tavad ja reeglid ning kelle poole mingis olukorras pöörduda, ka siis, kui õpetajal on vaimselt raske. Alustav õpetaja võib tunda end ebakindlalt ning töösse sisseelamine võtabki aega. Teoorias võib asi küll selge olla, kuid praktikas tuleb ette igasuguseid olukordi, lisaks eri osapoolte ootused. Endale seatud kõrged ootused võivad teha hoopis kahju, sest kõike ei saagi alguses osata. Kolleegide märkamine ning uue õpetaja jaoks olemas olemine saab keerulise õpetajatöö sisselamise oluliselt lihtsamaks teha.
Alustavale õpetajale sobivaid tugiprogramme pakuvad näiteks Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool ja „Alustavat õpetajat toetav kool“. Viimane on töötanud välja kümme alustavate õpetajate toetamise põhimõtet, millega saavad koolid liituda.
Loe ka: Triinu Pääsik „Alustava õpetaja entusiasmi peab hoopis vaos hoidma“
Mida rohkem ma sedalaadi pikki lugusid loen, seda enam saab ka selgeks, kuivõrd on meil kadunud praktiline TEADUSEST lähtuv ÕPETAJAKOOLITUS.
Artiklis sõna saanud inimesed EI TUNNE JU ISE ÕPETAJATÖÖD. Meil levinud EMOTSIONAALNE LÄHENEMINE nö õpetamisele-kasvatamisele tekitab vaid segadust (püüdega “oma tööd” kuidagi õigustada…). Ja see hukutabki Eesti kooli!
Õpilaste ette ei tohiks lubada nö INIMEST TÄNAVALT. Meenutan siin ka oma teed enne diplomit… 1.kursus – passiivne praktika vastava kooli-klassi tundides – tundide jälgimine. 2.kursus – ürituste korraldamine vastava klassiga. 3.kursus – oma eriala tundide andmine-analüüs juhenaja ja kursusekaaslaste ees (praktikakoolis). Edasi – reaalne õpetajatöö ühes koolis (üks päev nädalas kogu õppeaasta või igapäevaselt ühe kuu jooksul). Ja muidugi eksamid pedagoogikast ja selle ajaloost, psühholoogiast, ainete metoodikast jne. Midagi OOTAMATUT meid tööl ei oodanud.
P.S. Õppejõud ISE olid pikaajalise koolitöö kogemusega… Toogem õpetajakoolitusse tagasi professionaalsuse!
P.P.S. Mu eriala 35-st lõpetajast 1965 töötas koolis lõpuni üle 30 (!)… Ja enamus ilma nn stressita (ise üle 55 aasta)!
Minul sama kogemus ja soovitus. Praktiline ja kokkupuuteosa kooliga peavad kasvama. Kui ma poleks püriselt näinud, oleksin ka 3 aasta pärast pügenenud. Samas peaks noorel õpetajal aitama kohe tuure maha võtta. Me ei jookse ju maratoni 400 meetri jo8ksurütmis. NB peame aru saama, et alguses ja 40 aadtat jiljem on ka tagasilööke. Keegi pole täiuslik.