Füüsik Jaan Kalda: rahvusvaheliste olümpiaadide võistkondi toidavad vaid paar kooli ning füüsikaõpetajat
Füüsikaolümpiaadide juhendaja Jaan Kalda hinnangul toidavad Eesti võistkondi rahvusvahelistel olümpiaadidel vaid paar kooli ning paar füüsikaõpetajat. Kui nad peaksid mingil põhjusel rivist välja langema, kukuksid meie tulemused kolinal. Mis puutub tulevikku, siis peamine murekoht ongi tema sõnul tippkvalifikatsiooniga füüsikaõpetajate vähesus.
Tänavu suvel Tokyos peetud rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil pälvis Eesti õpilaste võistkond ühe hõbe- ja kolm pronksmedalit. Võistlusel osales 88 riiki 387 õpilasega, olümpiaadil troonisid Hiina noored, USA võistlejal Collin Fanil õnnestus suruda end hiinlaste vahele viiendaks. Mullu hõivasid Hiina võistkonna viis liiget rahvusvahelisel olümpiaadil kõik viis esimest kohta.
Juhendajana õpilastega kaasas olnud Tallinna Tehnikaülikooli füüsikaprofessor Jaan Kalda tõdes, et tulemus on võrdlemisi hea, aga pikema treeningtsükli ning ühtlasema baashariduse korral võiks olla tunduvalt parem. Saadud medalite värvid olid tema hinnangul nii mõnegi Eesti võistleja jaoks väike pettumus – juunis toimunud Euroopa füüsikaolümpiaadilt saadi ju kaks kuldmedalit.
Objektiivselt vaadatuna on tema sõnul meie võistkonna tulemused aga igati korralikud. „Rahvusvaheline olümpiaad nõuab suutlikkust teostada kiiresti mahukaid matemaatilisi arvutusi, mis ei olnud meie võistkonna tugevaim külg,“ nentis füüsikaprofessor.
Kuidas õpilasi ülemaailmsetele olümpiaadidele valitakse?
Valikusõel algab riikliku füüsikaolümpiaadi (Eesti füüsikaolümpiaad ‒ EFO) kooli või piirkonnavooruga, millele järgneb riiklik voor, kus gümnaasiumide arvestuses osaleb ca 70 õpilast. Neist orienteeruvalt 20 parimat pääsevad Põhja-Balti olümpiaadile, mis toimub aprillis Tallinna Tehnikaülikoolis, ning sealsed parimad saavad Euroopa ja rahvusvahelisele olümpiaadile. Orienteeruvalt kolm parimat saavad osaleda nii ühel kui teisel, ülejäänud peavad pingerea järjekorras valima, kummal nad osaleda eelistavad – mõlemas võistkonnas on viis õpilast.
Olite tänavu Eesti õpilaste juhendaja rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil. Kui palju te nende õpilastega enne Tokyosse sõitmist kohtusite, kuidas ette valmistasite?
Treening toimub koostöös Soomega ja koosneb kuuepäevasest teoorialaagrist Eestis ning viiepäevasest eksperimendilaagrist Soomes. Teooriatreeningu jooksul läbitakse rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi süllabus, mis on märksa laiem Eesti üldhariduskoolide füüsika ainekavades pakutavatest, ka nendest, kus pakutakse füüsika süvendatud õpet). Seetõttu on kuus päeva selgelt liiga lühike aeg, aga asi seegi, praegune eelarve ei võimalda pikemat treeningut, otsime täiendavaid sponsoreid.
Kas Eesti noorte tulemused olid teie hinnangul ootuspärased, või oli ka üllatust?
Kuivõrd olümpiaaditulemused tuginevad tippudel, siis on siin samuti nagu spordis: aeg-ajalt juhtub, et tekib mõõnaseis ning tulemused langevad, seejärel aga võib juhtuda, et kerkivad esile mitu andekat ja töökat noort. Tänavune seis on hea ja tulemused vastasid ootustele.
Kuu aega varem toimunud Euroopa füüsikaolümpiaadil said nii Kristjan-Erik Kahu kui Saskia Põldmaa kaks kuldmedali ning Ralf Robert Paabo hõbemedali. Rahvusvahelisel olümpiaadil jäid tulemused natuke nõrgemaks: Kristjan-Erik vahetas kulla hõbeda vastu, Saskia ja Ralf Robert pidid leppima pronksiga ning samuti sai pronksi Aleksei Jemeljanov. Kui edukus Euroopa olümpiaadil nõuab eeskätt paindlikku ja loomingulist mõtlemist, siis rahvusvaheline olümpiaad nõuab suutlikkust teostada kiiresti mahukaid matemaatilisi arvutusi, mis ei olnud meie võistkonna tugevaim külg.
Euroopa olümpiaadidel on olnud Eesti noored tipus, Tokyos olid esirinnas näiteks Hiina ja ka USA noored. Kas selle põhjal võib teha järeldusi füüsikaõpetamise taseme kohta nendes maades?
Selliste järelduste tegemisega tuleb olla ettevaatlik. Tuleb eristada üldist gümnaasiumitaset ning tippude treenituse taset. Näiteks Hiinas on olümpiaadikoolituse jaoks väga laialdane ja pikk süsteem ning väljavalitud seltskonda treenitakse mitme aasta jooksul. Samas, kui koolide tase on väga madal, on raske ka pika treeningtsükliga kaotatut tasa teha. Näiteks olen varasematel aegadel aidanud treenida Saudi Araabia füüsikaolümpiaadi võistkonda. Nende treeningtsükkel on Eesti omast suurusjärgu võrra pikem ‒ igal aastal kestab see kolm kuud ning osa õpilasi on selle ree peal kolm aastat järjest. Aga et matemaatika ja füüsika õpetamine tugineb sealsetes koolides valdavalt õpetaja autoriteedile – „See on nii, sest mina ütlen seda!“ – ja mitte loogilisele argumenteerimisele, kulub mõttemallide muutmisele väga palju jõudu ja saudide tulemused füüsikaolümpiaadidel kipuvad pikast treeningust ning 30-miljonilisest rahvaarvust hoolimata jääma Eesti omadele alla.
Tubliks tulemuseks rahvusvahelistel olümpiaadidel on vaja nii head baasharidust kui ka head suunatud treeningtsüklit. Hea näide on Rootsi, kus on viimastel aastatel tõhustatud treeninguid ning tulemuseks oli tänavusel rahvusvahelisel olümpiaadil kaks hõbemedalit. Mis Eestisse puutub, siis tulemus on võrdlemisi hea, aga pikema treeningtsükli ning ühtlasema baashariduse korral võiks olla veel tunduvalt parem. Kui tahame võrrelda end teiste riikidega, siis ei tasu võtta aluseks mitte miljardilise elanikkonnaga Hiina, vaid Eestist pelgalt 4 korda suurema elanikkonnaga Singapuri, kus saadakse rahvusvahelistelt olümpiaadidelt regulaarselt mitmeid kuldmedaleid.
Eesti ebaühtlase alushariduse juures pean silmas seda, et rahvusvaheliste olümpiaadide võistkondi toidavad vaid paar kooli ning paar. Kui nemad peaksid mingil põhjusel rivist välja langema, kukuksid meie tulemused kolinal.
Eestis valitseb suur õpetajate puudus, eriti napib füüsikaõpetajaid. Kas eestlased suudavad säilitada oma taset?
Nagu ütlesin, Eesti suhteliselt head tulemused tuginevad paarile koolile ja õpetajale, riik peaks nende tööd tugevalt väärtustama ja leidma vahendeid teiste selliste spetsialistide tõmbamiseks koolidesse.
Põhja- ja Baltimaad pole meist siiski väga kaugel, näiteks Rootsi on meile järele võtmas. Arvan, et see on hea, sest oluline pole meie koht mitte regionaalses, vaid rahvusvahelises kontekstis. Tugevam regionaalne konkurents aitab meil rahvusvahelisel foonil kerkida. Usun, et stimuleeriva regionaalse konkureerimise toimimise eest võlgneme palju Põhja-Balti füüsikaolümpiaadile.
Mis puutub tulevikku, siis peamine murekoht on tippkvalifikatsiooniga füüsikaõpetajate vähesus: kui neist vaid üks peaks mingil põhjusel kõrvale jääma, järgneks kohe tugev langus. Üks lahendus võiks olla internetikursuste korraldamine, kus ka üksikus maakohas elaval õpilasel oleks võimalik õppida tipptasemel füüsikat.
Kas olete ka varem olnud seotud rahvusvaheliste olümpiaadidega ja eestlaste juhendamisega nendel? Kuidas on meie noorte tase rahvusvahelisel skaalal muutunud?
Olen õpetanud Eesti võistkonda aastast 1994; aastail 2013‒2020 õpetasin ka Saudi Araabia võistkonda. Minu kirjutatud õppematerjale kasutatakse paljude võistkondade (sh USA, Ühendkuningriikide, India) treeningtsüklis.
Meie noorte tase on püsinud viimase 30 aasta jooksul enam-vähem samal tasemel. Medalisaagi kõikumine on tulenenud juhuslikest fluktuatsioonidest ja ülesannete iseloomust. Nagu eespool öeldud, on meie võistkonna traditsiooniline tugevus kontseptuaalselt raskemate ülesannete lahendamine ning nõrkus võime teostada kiiresti ja veatult matemaatilisi arvutusi.
Rahvusvahelistel füüsikaolümpiaadidel koostavavad ülesanded korraldajariigi füüsikud, seetõttu kõigub ülesannete iseloom aastati märkimisväärselt.
Loe ka:
Meie direktoritele ei ole tähtis , õpetaja tase, vaid tema kummarduse sügavus direktori ees.