Kelle probleem on Eesti lapse digisõltuvus?
Kuna Eesti haridussüsteemis soovitakse juurutada õppe personaliseerimist digivahendite abil, muutub taas aktuaalseks laste digisõltuvuse probleem. Paradoks peitub selles, et tehnoloogia abil personaliseeritud õppena lastele järjest suuremate individuaalsete vabaduste andmine – et väidetavalt toetada lapse autonoomiat ja iseseisvust nii kodus kui koolis – tähendab tegelikkuses seda, et kujundame lastes järjest suuremat sõltuvust tehnoloogiast ja suurendame tehnoloogiaettevõtete mõju nende arengule.
Inimeste digikäitumine on seotud ühiskonna väärtuste ja normidega, samuti poliitiliste otsustega. Eesti on „digiriik“, kuid Eesti lapsed arenevad ikka ürgsete loodusseaduste alusel. Loodusseadusi rikkudes on oodata laste arengus muutusi, mis ei rõõmusta kedagi peale tehnoloogiaettevõtete ja nende rahastusest sõltuvate ettevõtete.
Kui huntide üles kasvatatud lapsest kasvab Mowgli, kes ei õpi ära inimkeelt, siis paraku ka täielikult arvutite ja digimängude üles kasvatatud väikelapselt ei ole oodata meie ühiskonda sobivaid sotsiaalseid oskusi ning keele ja kõne arengut.
Väikelaste digivahendite liigkasutamise kõige äärmuslikum võimalik tagajärg on virtuaalne autism kui arenguhäire, mis õigeaegse sekkumiseta takistab sõnavara arenemist, tähelepanu, tahte ja mõtlemisvõime kujunemist. Kui lapse arengu toetamiseks õigel ajal ei sekkuta, siis ei pruugi raskemal juhul olla võimalik teha muud, kui aidata haridusliku erivajadusega last tehnoloogiaga. Suhtlustahvleid ja alternatiivkommunikatsiooni vahendeid võib olla tõesti vaja, kui laps ei ole arenguhäire tõttu enam võimeline osalema tavalises kõnega vahendatud inimsuhtluses või pole selleks motiveeritud.
Digilembesed Eesti pered
Rootsi valitsus on mõistnud koolide ja lasteaedade üha suurema digitaliseerimise ohtu lastele. Rootsi haridusminister Lotta Edholm peatas lasteaedade ja koolide digitaliseerimise plaani, pärast seda, kui oli küsinud selle kohta 58 aju-uurija, lastearsti ja erialaeksperdi hinnangut. Ekspertide koondhinnang oli järgmine: et kujundada laste digipädevust, on eelkõige oluline kujundada nende aju loomulikku ja tervet arengut.
Ka aju-uurija Jaan Aru, samuti mitmed meie kasvatusteadlased ja arstid on rääkinud digivahendite ohtudest lastele. Siiski on Eesti ühiskond tuntud oma digilembuse poolest ka lapsi kasvatades. Euroopa perede igapäevaelu digikäitumise uuring näitas, et Eesti lastevanemad piiravad, vahendavad ning juhendavad laste digikäitumist vähem kui Euroopas lastevanemad keskmiselt. Uuringu järgi kasutatakse Eesti peredes digivahendeid sageli lapsehoidjatena ja see harjumus suurenes eriti koroonaajal. 67% uuringus osalenud vanematest tunnistas, et nad jätavad väikelapse üksinda digitehnoloogiaga tegutsema ajal, mil endal on vaja teha koduseid toimetusi või võtta iseenda jaoks aega, et veidi puhata või kasutada ise samal ajal digivahendeid muuks otstarbeks.
Digivahendite andmisel väikelastele mängimiseks kohtab ikka veel ohutaju puudumist. Me ei anna ju väikesele lapsele veini, et ta karjumise lõpetaks ja rõõmus ning rahulik oleks.Me ei ütle, ah, see on vaid käärinud viinamarjamahl ja viinamarjad on lapsele kasulikud. Ometi pakutakse lastele digimänge täiesti süüdimatult. Mõeldakse, et see on ju mäng!
Digisõltuvus ja psüühikahäired
Mitte ainult digivahendites veedetud aeg, vaid ka tarbitud sisu mõjutab laste mõtlemist ja käitumist. Tarbitud sisu üle arutlemine koos turvalise täiskasvanuga on oluline laste ja noorte arengut mõjutav tegur. Samuti on oluline perede kvaliteetaeg ilma digivahenditeta, kuid digiriigis, kus peaaegu kõik teenused on kättesaadavad arvutis, kipub laste arengut toetavat kvaliteetaega ja suhtlust napiks jääma.
Digimaailm ei ole laste loomulik arengukeskkond. Digikeskkond on meid sellisel 24/7 ümbritseval kujul eksisteerinud vaid viimasel aastakümnel. Tehnoloogiamaailm sobib siiski pigem täiskasvanutele. See on loodud püüdma kasutaja tähelepanu, mitte toetama laste arengut. On põhjust muretseda, sest hariduslike erivajadustega laste (sh ATH-ga) arv üha kasvab ja meie kaasava hariduse süsteem on selle koorma all murdumas.
Viimase kümne aastaga on kasvanud kompleksse abivajadusega laste osakaal, pea viiekordistunud on kõne- ja keelepuudega ning neljakordistunud psüühikahäirega laste arv (Sotsiaalministeerium, 2021).
Silvia Kärber uuris oma magistritöös (2023) eripedagoogide edulugusid aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õpilaste õpetamisel. Ta intervjueeris kümmet eripedagoogi, kellest viis tõid välja laste digisõltuvuse probleemi, ilma et uurija oleks neilt selle teema kohta midagi küsinud. Näiteks ütles üks eripedagoog, et ta on näinud olukordi, kus õpilasel kahtlustatakse ATH-d. Kui aga õpilaselt nutitelefon ära võeti, läks tema ärevus ja hüperaktiivsus mõne päevaga alla ja selgus, et tegelikult ei olnudki tal ATH, vaid nutisõltuvus.
Teine eripedagoog rõhutas, et kui õpilasel siiski on ATH, on nutitelefon tema puhul väga tugev halva käitumise vallandaja.
Vaatamata sellele, et digisõltuvus pole veel ametlik diagnoos, on oluline samm probleemi aktsepteerimise suunas tehtud – Maailma Terviseorganisatsioon on aktsepteerinud videomängu sõltuvuse kui haiguse olemasolu. Riikides nagu Lõuna-Korea, Hiina ja Vietnam teadvustati probleemi olemasolu juba kümmekond aastat tagasi ja on püütud laste videomängimist piirata seaduste abil ja riigi tasandil, kuid tehnoloogiaettevõtete tegevust pole kerge piirata.
Tugevam kui instinktid
Ka Eestis on tarvis riigi tasandil otsuseid, kuidas luua lastele digiriigis turvaline arengukeskkond. Meie väikeses Eestis on vaja kõigepealt tõhusat riiklikku ennetuskampaaniat, mis selgitab digivahendite liigkasutamise ja videomängu sõltuvuse probleemi nii, et see jõuaks igaühe teadvusesse.
Videomängu sõltuvus ei ohusta mitte üksnes teismelisi ja täiskasvanuid, vaid ka väikesi lapsi, kes on videomängu sõltuvusele eriliselt altid ja kelle psüühika sellest kiiremini ja kergemini kahjustub. Alla viieaastasele lapsele piisab psüühika häirumiseks juba paarist digimängu tunnist päevas!
Koroonaaja lapsed, kes on kasvanud tõeliselt digirikkas keskkonnas, jõuavad nüüd lasteaedadesse ja koolidesse. PISA testi saavad nad teha alles viie või kümne aasta pärast. Kuidas läheb nendel kunagi PISA test?
Eesti on PISA usku ja ebameeldivad muutused PISA testis võiksid kedagi veenda. Ärme siiski oota nii kaua, jättes sekkumata probleemi, mis ilmutab end mitmel viisil, kui vaid vaadata ringi haridusasutustes, tänaval või avalikes kohtades, kus liiguvad lapsed ja noored.
Hiljutine TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse läbi viidud Eesti teismeliste uuring näitas, et keskmisel Eesti teismelisel on tajutud digisõltuvuse sümptomid üle skaala keskmise. Digisõltuvuse sümptomid olid kõrged 21,2% uuringule vastanud teismelistest, väga kõrged 4,1% teismelistest. Kõrged digisõltuvuse sümptomid olid seotud tajutud õpiraskustega. Uuringus kasutatud digisõltuvuse ja õpiraskuste küsimustikud ei võimalda diagnoosida, küll aga probleemi olemasolu tuvastada.
Digisõltuvus tähendab sundkäitumist digivahendite suhtes. Tugevalt väljendunud digisõltuvus häirib inimese igapäevaelu ja toimetulekut. Teisisõnu tähendab digisõltuvus seda, et tõmme digivahendi suunas on nii suur, et inimene ei suuda selle kasutamist reguleerida. Ta kasutab digivahendeid rohkem, kui on kasulik tervisele, õppimisele ja suhetele. Digisõltuvus võib olla tugevam kui instinktid: nälg, janu, uni ja isegi emainstinkt.
Laste ja teismeliste digisõltuvus on sotsiaal-kultuuriline probleem, mis vajab tõhusat sekkumist mitmel viisil ja tasandil. Seda saab hakata lahendama siis, kui probleemi olemasolu tunnistame.Eri vanuses laste aju ja keha tervet arengut toetava keskkonna loomiseks ja tervisliku digikäitumise kujundamiseks kogu elanikkonnas on oluline teha julgeid ja tarku hariduspoliitilisi otsuseid ja ministeeriumite omavahelist koostööd.
Illustreeriv skeem on koostatud Urie Bronfenbrenneri teooria põhjal.
Skeemi autor Riin Seema
Kasutatud allikad ja kasulikud viited:
- Andresen, R. (2022). What is Virtual Autism and How is it Assessed? March 20, 2022. Autism Parenting magazine, 20.03.2022.
- Bronfenbrenner, U. (2009). The Ecology of Human Development. Harvard University Press.
- Dagens Nyheter (2023). Regeringen river upp Skolverkets plan för digitalisering i skolan 2023-05-14
- Zamfir, M. T., (2018). THE CONSUMPTION OF VIRTUAL ENVIRONMENT MORE THAN 4HOURS/DAY, IN THE CHILDREN BETWEEN 0-3 YEARS OLD, CAN CAUSE A SYNDROME SIMILAR WITH THEAUTISM SPECTRUM DISORDER. Journal of Literacy Studies. 13.
- WHO. Gaming disorder.
- Sotsiaalministeerium. (2021). Valitsus toetas erivajadusega laste tugisüsteemi reformi.
- Kärber, S. (2023). Eripedagoogide edulood aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste õpetamisel. Tallinna Ülikool Haridusteaduste instituut. Magistritöö.
- MTÜ Inimeselt inimesele. Suhtlustahvlid, Levinuimad AAC vahendid
- National Institute For Health Care and Research. (2023). Significant rise in ADHD diagnoses in the UK (2023).
- Siibak, A., Napp, M., Heinmäe, E., Silde, A., Sindi, I., ja Sisask, M. (2023). Vaimset heaolu vormiv digitehnoloogiate kasutus pere igapäevaelus.
- Seema, R., & Varik-Maasik, E. (2023). Students’ digital addiction and learning difficulties: shortcomings of surveys in inclusion. Frontiers in Education.
- Sotsiaalministeerium. (2021). Valitsus toetas erivajadusega laste tugisüsteemi reformi.
- Feral: The children raised by wolves
- Wikipedia: Shutdown law
KOLLEEGID!
Üks tõsisemaid artikleid viimasel ajal lapse ARENGU kohta. Aga kui lähtuda pealkirjast, siis… Tuletagem meelde, et TLÜ oli isegi aastakümneid üks järjekindlam arvutikasutuse propageeriaid Eesti koolis ja muidugi võimendas seda meie meedia. Tasapisi hullutati ära koolid (õpetajad), lapsevanemad ja kogu üldsus…
Rõhutame lõputult – arvuti ISE on suurepärane vahend täiskasvanule (aruka, mõtleva inimese käes). Kuid mõtlejaks kujunetakse lapse-alaealisena läbi teatud psüühiliste protsesside. Need teadmised olid meil juba üle 25 aasta tagasi, kuid… miks me neid tänaseni eirame?
“Kuna Eesti haridussüsteemis soovitakse juurutada õppe personaliseerimist digivahendite abil” – tõsi, Eesti haridussüsteemis, Eesti digiriigis – sul peavad olema oskused ühiskonnas, ka e-ühiskonnas ringi liikuda.
“muutub taas aktuaalseks laste digisõltuvuse probleem.” – välja mõeldud väide. Kus on digisõltuvuse probleem? VIITED?!
“Paradoks peitub selles, et tehnoloogia abil personaliseeritud õppena lastele järjest suuremate individuaalsete vabaduste andmine” – kõik peale “Paradoksi” on õige
“et väidetavalt toetada lapse autonoomiat ja iseseisvust nii kodus kui koolis” – “väidetavalt” on arvamusloo autori väljamõeldis, taas.
“tähendab tegelikkuses seda, et kujundame lastes järjest suuremat sõltuvust tehnoloogiast ja suurendame tehnoloogiaettevõtete mõju nende arengule” – Eesti riigi kodanik juba on sõltuv digilahendustest. Selle eitamine on lollus ja meie lapsed peavad olema digiühiskonnas pädevad. Sõltuvus on individuaalne ja liigkasutamine on kahjulik.
See on vaid arvamusloo esimene lõik. Ükski väide pole viidatud kontekstile või on viidatud valesti. Sellised siis õpetavad meie tulevikuõpetajaid Tallinna Ülikoolis. Täiesti kohutav.
Võtan osaliselt omaks Pauli kriitika allikate kohta. Allikad tõesti ei ole tähestikulises järjekorras ja vajaks korrastamist.
Samas eemaldatakse arvamusloo tekstist enamus allikaid toimetaja poolt. Esialgses tekstis olid allikad olemas. Paraku on ajalehes ilmuva arvamusloo stiil üldjuhul viideteta.
Toimetus teksti sisu ei muutnud. Teksti sisu osas jään oma arvamuse juurde.
Artikkel on väga utreeritud ja digivahendeid demoniseeriv. Olen nõus, et liigne nutisõltuvus on probleem ja seda tuleks piirata, kuid mõõdutundetu hirmutamine pole ka korrektne. Vaevalt leidub ühtegi last, kes üldse mitte iialgi, terve oma lapsepõlve, ei suhtle reaalelus absoluutselt mitte kellegagi. Ent just sellistele olematutele lastele autor miskipärast oma kirjutise ongi üles ehitanud? Oma laste pealt näen, et ka koolid eeldavad juba, et laps peabki õppetöös kasutama digivahendeid, ilma ei saa. Juba lasteaias pandi rühmatoas arvutist multikad käima ja sedasi lapsed seal siis aega veetsid. Oma lapse koolil oli suur spordiväljak, kus talvisel ajal oli aastakümneid liuväli. Liuvälja tegemine lõpetati ära ja kui direktorilt selle kohta küsima läksin, pidas ta mulle pika epistli laste “turvalisusest” ja et vanemad pidavat temaga ju riidlema hakkama, kui mõni laps uisutades äkki maha kukub. Arvan, et direktor valetas – tegelikult tuuakse otsitud argument “kurjad-pahad lapsevanemad ei luba” mängu alati siis, kui on vaja õigustada tegelikult enda mugavust.
Mõelge milline mehhanism tekitab inimeses sõltuvust. See on ju hormonaalne süsteem. Sõltuvust tekitab see, mis
vallandab õnnehormooni tulva inimeses. Selle juurde tahetakse üha tagasi tulla, kasvõi muu elu arvelt ja sellest kujuneb sõltuvus. Nüüd õpe digivahendi abil võib eriti just nooremas eas täpselt sama moodi toimidagi, väikelaps vajutab õiget tähte ja rõõmus nägu tuleb ette ja ongi tulemus käes. Suurema lapse puhul on väga vähe selliseid digitaalseid õpirakendusi, mis otseselt kohesele hormoonitulvale üles ehitatud oleks. Jah laps saab küll tagasidet, kas läks hästi või halvasti ja kui läheb hästi ongi õnnetunne, kuid see ei toimi sama moodi kui arvutimäng. Digitaalne vahend on siis pelk infovahetuse vahend, mitte ise õnne allikas, või vastasel juhul võiks ju ka pliiatsist ja paberist sõltuvusse jääda. Seega nutivahendid lasteaias olgu praktiliselt olematud, algklassides minimaalselt ja väga eesmärgipärasel otstarbel. Suurematel on see aga juba normaalne osa meie ōpi- ja edaspidi töökeskkonnast, see peab olema harjumuspärane. See artikkel demoniseerib digivahendeid, kuid sõltuvuse tekkest pole siiski süvitsi aru saadud.
Olen jätkuvalt arvamusel: põhikool peab olema nutivaba (üks tund nädalas arvutiklassis ikka võib). Digimaailma oma vidinitega õpib noor inimene ise tundma, sinna ei pea haridussüsteem oma vahendeid (mida niigi ei ole) panema. Vaimne ressurss tekib inimesele ikka klassikalisesel teel.