Riik peab võõrkeelte õppimist oluliseks – et ühiskonnas oleks piisavalt Euroopas levinud keelte valdajaid, lähinaabrite keelte valdajaid, klassikaliste keelte oskajaid, maailma oluliste keelte tundjaid. Eesti keele arengukava näeb ette, et kõik elanikud valdavad eesti keele kõrval veel vähemalt kaht keelt. Väikese riigi seisukohalt on see oluline. 

Inglise keele vajalikkuses ei kahtle vast enam keegi, aga milline keel valida teiseks võõrkeeleks ja kust tulevad selle õpetajad? Õpetajate olemasolu seab valikule esmased piirid, aga kindlasti leidub ka neid, kes keelevaliku pärast kooli või isegi elukohta vahetavad.

Aga kui valikuvõimalus on olemas, mis on siis nüüdsel ajal valiku kriteerium õpilase seisukohast? Mis on keeleõppe eesmärk? Julgen väita, et suurem osa õpilasi tahab võimalikult kerge vaevaga kursustega ühele poole saada, väiksemat osa motiveerib keelt õppima mingi konkreetne siht. Orientalist ja tõlkija Martti Kalda on Õpetajate Lehes kirjutanud, et enne kui asute mõnda võõrkeelt õppima, küsige endalt alati, kas seda keelt ka vaja läheb. Keel ei ole pelk mõttemäng, mida hobi korras harrastada.

Keeleoskus ei kinnistu praktikata, olgu õpe kui tahes hea. Keeled ei ole trofeed, mida riiulile koguda või mälusoppi salvestada, sest see, mis täna selge, on aasta-paari pärast ununenud, kui seda ei kasutata. Keelevaliku kriteerium on ennekõike selle kasutamine – keelevalik ja -õpe on vajaduspõhised. Vajadus keelt kasutada tagab õppijale piisava motivatsiooni, selleta pole õpinguid võimalik edukalt läbida. Või peab noor inimene tundma erilist tõmmet mõne keele ja kultuuri suhtes, näiteks olen täheldanud eesti noorte suurt huvi korea (pop)-kultuuri ja ka keele vastu.     

Riiklik õppekava võimaldab õpetada põhikoolis teise võõrkeelena ükskõik millist võõrkeelt.

Teame, kui suures osas mingit võõrkeelt meie koolides praegu õpetatakse, samas puudub ülevaade sellest, mida tahetakse. Kui soovidest oleks selge pilt, oleks nii riigil kui koolidel kergem õpetajate leidmisele mõelda. Praegu oleme mõneti justkui nokk-kinni-saba-lahti-olukorras: õpilased tahavad mitmekesist keelevalikut, aga paari õpilase pärast on keeruline näiteks mandariini või araabia keele õpetajat kooli värvata.

Julgen arvata, et isegi Euroopa keeli arvestades on Eesti õppeasutustel keeruline kõikide õpilaste soovidele ja vajadustele vastu tulla, küll aga teenib ka üksikute suuremate keelte õpetamine hariduses üllast eesmärki – juurutada õpilastes harjumust õppida keeli.