FOOKUSES. Jätkem jonn ja jätkem viha! Vaja on rohkem edasiviivat dialoogi haridustöötajate ametiühingu  ja riigi vahel

24. okt. 2023 Rene Leiner Tartu Raatuse Kooli arendusjuht, 2023. aasta haridusteo üleriigiline finalist - 3 Kommentaari

FOOKUSES: Õpetaja palk ja maine.

Kas õpetajate põhjendatud rahulolematus parandab ameti kuvandit või vastupidi?


Rene Leiner.

Mina armastan Eesti õpetajat! Ja ma usun, et enamik Eesti inimesi ütleb ja arvabki siiralt samamoodi. Arvan, et meie hääd õpetajad on armastatud ja austatud ning nende väärtus inimeste silmis ja südames on väga kõrge. Meil ei oleks üsna kindlasti praegu oma riiki, kui eestlane ei oleks haridust sedavõrd kõrgelt väärtustanud. Väärtustab senini, sealhulgas õpetajaid.

Moodsas keeles öeldakse sellise väärtustamise ja usaldamise kohta maine. Samas ei tea ma ühtegi teist ametit, mille kohta liiguks meedias nii palju negatiivset. Isegi vere, higi, pisarate või väljaheidetega tegelevate ametite kohta mitte. Kui vaadata, kes seda peamiselt levitavad, siis kahjuks on need tsunftiliikmed ise. Nii praegused kui endised õpetajad. Eriti aga tsunfti esindusorganiks olev ametiühing. Aga negatiivse agendaga ei võida isegi spordis.

Tsunfti au ja usaldusväärsus

Iga tsunfti peamine eesmärk peaks olema tsunfti au, väärikuse ja usaldusväärsuse tagamine. Meil on eri ametite tsunfte, mis kõik seisavad selle eest, et nende liikmete töökvaliteet vastaks tsunftis kehtestatud standarditele. Neid standardeid mittetäitvad või olulisi reegleid rikkunud liikmed heidetakse – sageli olulise meediakära saatel – tsunftist välja, kaitsmaks ennekõike professiooni au ja väärikust. Ka õpetajate esindusorganisatsioon peaks seisma ennekõike selle eest ning olema selles riigile positiivne partner.

Mitte keegi teine ei saa tõsta kellegi teise mainet, väärikust, kvaliteeti või usaldusväärsust. Seda saavad teha üksnes tsunfti liikmed ise. Nagu ütles augustis siinsamas Õpetajate Lehes kolleeg Lauri Kõlamets: õpetaja mainega tegeleb tegelikult õpetaja ise ning kui õpetajaamet oleks piisavalt mainekas, tekiks õpetajate tööturul konkurents, mis praegu peaaegu puudub („Kümme füüsikaõpetajat alustasid „Lae end“ haridusprogrammis“, 25.08). Ise arvan jätkuvalt, et maine on õpetajatel hea, lihtsalt rohkem tuleb positiivsele keskenduda.

Mainet ega ameti väärtust ei pane paika (üksnes) palk. Nii on näiteks füsioteraapia erialale kõrgkoolides alati suur tung, seejuures pürivad õppima kõrgete tulemustega gümnasistid, kuid füsioterapeutide keskmine töötasu oli pikka aega selgelt väiksem kui õpetajatel ning töö vähemalt füüsiliselt enamasti kurnavam. 

Ka Soomes ei ole õpetajate töötasu sugugi märkimisväärselt kõrge, aga ometi suutsid nad millalgi teha pöörde ja õpetajaks soovijate arv suurenes oluliselt. 2023. aasta andmete põhjal on meie põhjanaabri olukord jätkuvalt päris hea. Seni ei ole ükski Soome kolleeg suutnud seda fenomeni mulle lõpuni lahti seletada, aga selge on, et positiivne kuvand on siin olulisel kohal. Teiseks väärtustavad noored Soomes õpetajaharidust kui väga head kõrgharidust. Seegi on Eestis võimaluse koht. 

Ometi võis ka Soomes aastatel 2015–2019 täheldada õpetajaks õppida soovijate arvu vähenemist ning 6300 gümnasisti hulgas läbi viidud õpetajate kuvandi uuringu kohaselt edastas meedia koolidest ja õpetajatest negatiivseid kujutluspilte. Teisalt tundsid sealsed noored, et sotsiaalmeedias on õpetajatöö kuvand pigem positiivne.

Me mäletame oma õpetajaid 

Üksikisiku tasandil on kahtlemata igaühel võimalus meedias ja sotsiaalmeedias auru välja lasta, eripensione jms nõuda, aga õpetajate esindusorganisatsioon ei peaks tulemuse saavutamise nimel laskma emotsioonidel võitu saada. Suhteliselt ebaefektiivne on olla kuri, vastandav ja ainult nõudmisi esitav partner. See ei lisa väärtust ja väärikust organisatsioonile endale ega kogu tsunftile, mida nad esindavad, kuigi ametühingusse ei kuulu kaugeltki mitte kõik Eesti õpetajad. Ametiühing oleks palju tõsiseltvõetavam, kui nad kasutaksid positiivset agendat ja koos nõudmistega või isegi enne neid esitaksid kava, kuidas hääd Eesti õpetajat veelgi professionaalsemaks arendada ning sellele ka riiklikku (sh raha)tuge küsida. 

Nõudmisega koos peab laual olema pakkumine. Aga kui erakondade valimisplatvormide hindamiselgi viskab EHL sisu kõrvale ja hindab kõige kõrgemalt neid, kes suurimaid palganumbreid blufivad, siis ei ole asjad väga hästi.

„Õpetajate arengukava“ võiks olla hea pakkumine, mille väljatöötamisel ja elluviimisel saaksid õpetajad ja koolijuhid osaleda ning mille toel ennast arendada. Samuti võiks kaklemise asemel teha kutsestandardiga seotud küsimustes produktiivset koostööd õpetajate liiduga. Õpetaja professionaalse arenguga seotud eesmärke me EHL-i arengukavast kahjuks väga ei leia.

Iga õpetaja peab leidma üles oma tugevused – nagu nad lapses toetavad tugevaid külgi –, mille pinnalt nad suudavadki olla head ja mainekad õpetajad. Etteantud hea kuvandi järgi ei ole võimalik kedagi kopeerida. Mida eripalgelisemaid isiksusi me õpetajatena näeme, seda suuremat mõju nad oma õpilastele avaldavad, seda paremini meelde jäävad ja oma mainet tõstavad.

Me ei mäleta enamasti, mida konkreetselt õpetajad meile õpetasid, aga mäletame, kes nad olid või kuidas nad seda tegid. Ja mainekujunduses on oluline, kuidas sa oskad oma väärtusi ja tugevusi presenteerida, mitte halbadel külgedel ennast hävitada lasta. Ka juhid peavad oskama näha, kuidas arendada ja tuua välja õpetaja tugevaid külgi. 

Õpetajatöö ongi raske, nagu laste õpetamine ja kasvatamine üldiselt. Samas on õpetajale iga päev garanteeritud mitu klassitäit publikut, kelle ees ta saab olla lahke, hea ja sõbralik ning kasvatada sellest publikust samasugused Eesti kodanikud. Just see teeb sellest kõige ägedama ameti maailmas. Ma tõesti ei tea ühtegi teist ametit, kus selline emotsioon võiks sind iga päev vallata. 

Mulle meeldis väga Õpetajate Lehes ilmunud Rein Raua mõte, et õpetaja ei peaks mõtlema ainult õpiväljunditele, vaid nägema õpilases kõigepealt unikaalset isiksust ning aitama lapsel kasvada ja eneseks saada („Rein Raua arvates peaks kool looma keskkonna, kus inimene saab areneda just selleks, kes ta on“, 10.10.2023). See on ka õpetaja maine puhul võtmeküsimus. Kui ta seda suudab, on mainega jätkuvalt kõik väga hästi.

Kes ise pidevalt viriseb … 

Muidugi on maailm muutunud, lapsed ja lastevanemad varasemast nõudlikumad, sõnakamad, vahel ka agressiivsemad, kuid see ongi see väike hind, mida me vabaduse, sh avatud koolikultuuri eest ja sees peame maksma. Vahel on see raske, aga õpetaja on jätkuvalt professionaal, kes oskab eraldada olulise ebaolulisest ning emotsiooni tegelikkusest. Seepärast me teda austame ja armastamegi.

Eks alati on küsimus selles, kas luua kannatav, raskemeelne, vihane, negatiivne, väljakurnatud ja agressiivne kuvand või siis hoopis positiivne agenda, millega oleks võimalik ka inimesi, sh noori haridusse juurde tuua. See ei tähenda, et kitsaskohtadega ei tuleks tegeleda, aga kõigeks on oma aeg ja koht, et tööl oleks ka mõju. Ametiühingult ootaks enne sisu ja seejärel vormi.

Peale selle jagunevad inimesed halajateks ja tegijateks. Aasta õpetaja galal ütles Marju Lauristin kuldsed sõnad, mis minu suureks rõõmuks said ka peamiselt õpetajatest koosnenud publiku vahetute ovatsioonide osaliseks: „Loodan, et kõik, kes meid täna siin kodudes jälgivad, saavad peale siin kuuldut aru, et need liiga tihti kõlavad jutud sellest, kui hirmus see õpetajaamet on ja küll on ikka raske ja küll on ikka tappev ja seda ja teist ja seitsmendat, et nad lõpuks nüüd näevad, et tegelikult on asi ju vastupidi – tegelikult ei ole ju paremat ega õnnelikumat tööd kui õpetajatöö.“ 

Lauristinist võiks kõik õpetajate järelkasvu eest seisvad tsunftiliikmed eeskuju võtta ja aru saada, milliste sõnumitega õpetaja mainet, mis on Eesti ühiskonnas ikka ja alati kõrge olnud, tõsta (tegelikult hoida) saab. Kui õpetaja ise ei väärtusta oma tsunfti ja levitab palju negatiivset agendat, siis ei maksa loota, et keegi teine teda väärtustaks. See on nii iga ameti puhul. Kaastunne, mida võib sel puhul kohata, ei ole väärtustamine. 

Kokkuvõttes jääb loota, et haridustöötajate ametiühingu ja riigi vahel on edaspidi senisest enam positiivset ja edasiviivat dialoogi, kus kõik saavad näidata oma parimat, mitte halvimat nägu. Loodetavasti soovivad kõik, alates esimesi samme tegevatest õpetajatest ja poliitikutest kuni haridusteadlasteni välja, sisimas ainult head, ja seda mitte ainult endale, vaid kõikidele hariduses tegutsejatele. Lihtsalt veidi rohkem on vaja positiivset agendat, vähem nõudmisi, süüdistamist ja rohkem keskpõrandale kokku tulekut. 


Loe ka

Janek Mäggi – Raha on maine mõõt. Kui raha ei ole, ei ole ka mainet

Martin Pent – Õpetaja maine või õpetaja paine


3 arvamust teemale “FOOKUSES. Jätkem jonn ja jätkem viha! Vaja on rohkem edasiviivat dialoogi haridustöötajate ametiühingu  ja riigi vahel”

  1. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Absurdne!
    Rohkemat see artikkel ei vääri.

  2. Helena ütleb:

    Tegelikult oleks aeg EHL ja Õpetajate Liit ühendada. Milleks 2 erialaorganisatsiooni?

  3. Marina Allikof ütleb:

    ÜHINEN TÄIELIKULT MARCUS HILDEBRANDTI ARVAMUSEGA!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!