Mille eest õpilane vastutab?

17. okt. 2023 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Ilmi Laur-Paist: „Klassijuhataja peaks väikseid suitsuandureid üles panema, mitte suurt tulekustutit käes hoidma.“ Fotod: Raivo Juurak

Klassijuhataja peab õpetama oma õpilasi vastutama ja headust märkama, ütleb Tallinna 21. Kooli kunstiõpetaja ja klassijuhataja Ilmi Laur-Paist.

Vahel öeldakse, et õpilasel on kõik vabadused ja õpetajal kõik kohustused. Ilmi Laur-Paist nii ei arva. Tema harjutab teadlikult oma õpilasi ka vastutama. Ta laseb neil võimalikult palju ise otsustada ja ühtlasi siis ka vastutada selle eest, mis välja tuleb. Ka ebaõnnestumine pole halb, rõhutab õpetaja Laur-Paist, sest elus on ju ka neid ja ebaõnnestumise heastamine käib vastutamise juurde.

Klassikoosolek

Kuidas Ilmi Laur-Paist õpilastega konkreetsemalt vastutamist harjutab? Näiteks eelmisel aastal valmistasid tema 5. klassi lastevanemate koosoleku ette hoopis õpilased, mitte õpetaja ise. Nii sai lastevanemate koosolekust klassikoosolek. Klass jagati rühmadeks, millest üks valmistas ette teabeprogrammi, teine korraldas lastevanematele koolituuri, kolmas vastutas suupistete eest, neljas dekoreeris, pani silte-viitasid üles, viies korraldas meelelahutust jne. Üks meelelahutuse punkt oli Kahooti mängimine, kus iga õpilase kohta oli mõni põnev fakt. Klassi õpilaste nimede anagrammimängus pakuti klassijuhatajale endalegi uut nime, selleks oli Parim Sulaliit. Kuna õpilased tegutsesid aktiivselt, siis rääkisid koosolekul peamiselt nemad ja lastevanemad, mitte klassijuhataja. Mitu lapsevanemat jäi pärast koosolekut koolimajja, et klassi tegevusest veel rohkem rääkida. 

Klassireis

Samal põhimõttel korraldas Ilmi Laur-Paist oma klassile reisi Stockholmi – õpilased pidid selle ise sisustama. Nad said loosiga kajutikohad ning iga kajut oli omaette meeskond, kes pidi Stockholmis ülejäänud klassile ühte vanalinna vaatamisväärsust tutvustama. Juba ette oli läbi räägitud, missuguseid muuseumides leiduvaid kunstiteoseid mingi rühm tutvustab. Ettevalmistused algasid paar nädalat enne reisi, kuid viimased ettevalmistused tehti ära laeva seminariruumis. Vahelduseks mängiti seal ka seltskondlikke mänge. Nii põhjaliku ettevalmistuse tulemusena teadis iga õpilane, mida ja millal ta Stockholmis tegema peab, ning õpetajal ei olnud vaja oma õpilasi mööda linna taga otsida – nood jälgisid ise, et kõik sujuks plaanipäraselt. 

Ka kooli tähtpäevade tähistamist valmistavad ette klassi meeskonnad, mitte klassijuhataja. Isegi klassi suurkoristust tehakse meeskondadena. Loositakse välja, missugune rühm puhastab neile määratud lauad ja toolid, missugune teeb korda aknalauad jne. 

Õpetajate edetabel

On väga tähtis, et õpilased märkaksid ja harjuksid tegema head, toonitab Ilmi Laur-Paist. Näiteks jõulude või koolivaheaja lähenedes koostavad tema õpilased üksteisele heade soovidega kaarte. Üks klass selgitas välja, kes on nende kõige populaarsemad õpetajad, ja neile kinkisid õpilased temaatilised riidepuud. Ukraina lastele kingiti meepurgid, millel olid Google’i abil tõlgitud ukrainakeelsed tekstid. 

Ilmi Laur-Paist selgitab, et õpilased märkavad head, kui neid selles natuke toetada. Näiteks kooli kõnevõistlusel selgitas üks õpilane, et tänapäeval on varasemast palju rohkem empaatilisi noori, lisades, et empaatiatunne teeb praegused noored tugevaks. See mõte kaasõpilase suust oli teistele toetav.

Õpetaja Laur-Paist peab ka viisakust headuse väljenduseks. Ta tsiteerib Raivo Järvit: „Viisakus võtab vähe, aga annab palju!“

Rühmatunnetuse mängus tuleb üksteise järel istet võtta, ilma et mitu õpilast korraga maha istuks.

Meie-tunne

Ent õpetaja vastutab samuti, ütleb õpetaja Laur-Paist, ja eelkõige klassi meie-tunde kujunemise eest. Selge see, et rühmadena tegutsemine tekitab ka meie-tunnet. Kuid kõik õpetajad teavad, et õpilased hakkavad väga kergesti ja ruttu üksteisega võistlema ja püüavad üksteisest paremad olla, kuid selline võistlemine lõhub meie-tunnet. 

Et seda ohtu vältida, pakub Ilmi Laur-Paist õpilastele koostöömänge, kus võidab rühm, mitte üksik õpilane. Kui on noolevõistlus ja rühma üks liige saab märklauale pihta, on võitjaks kogu rühm, mitte ainult see, kes tabas.

Ta mängib õpilastega ka mänge, kus kõik on võitjad. Näiteks üksteise tunnetamise mäng. Algul seisavad kõik püsti ja siis hakatakse üksteise järel istet võtma. Kaks õpilast korraga istuda ei tohi ja nii peab kogu rühm tunnetama, kes pärast keda toolile istub. Eelnevalt istumise järjekorda kokku ei lepita. 

Õpetaja Laur-Paist ütleb, et võitjateta mängude mängimine jms on nagu suitsuandurite ülespanemine. Kui õpilased tegutsevad iga päev meeskondadena, hoiab see suuremad konfliktid ära ja suurt tulekustutit tarvis ei lähe.

Näiteks selline väike asi nagu klassis mingi istekoha enda omaks pidamine, mille pärast läheb õpilastel vahel vaidlemiseks. Õpetaja Laur-Paist selgitab siis lastele, et esiteks ei ole see tool mitte ühegi õpilase ega isegi mitte kooli oma, vaid kuulub haridusametile. Teiseks on just hea istekohta vahetada, sest eri kohtades õppides jääb materjal paremini meelde – uus koht lisab uusi seoseid. Praeguseks on tema õpilased juba harjunud, et keegi oma ego ei demonstreeri ja koha külge ei klammerdu. 

Õppeaasta viimane kunstitund. Õpilased kirjutavad üksteisele häid soove suvevaheajaks.

Kuidas saadakse klassijuhatajaks 

Õpetaja Laur-Paist on õpilaste meie-tunde kujundamist varem harjutanud Sally Stuudio kunstikoolis. Seda saab vaadata ettevalmistusena klassijuhatajatööks. Abi on olnud ka huvist rühmadünaamika vastu. Kui ta teist korda Tallinna Ülikooli astus, et uue põlvkonna õppejõude (Grete Arro, Tuuli Vellamaa jt) kuulata, võttis ta uurimisteemaks rühmapõhise õppe, keskendudes küsimusele, miks mõni rühm töötab väga hästi ja teine üldse mitte. Peamine põhjus on rühmale antud ülesande ebamäärasus. Õpetaja Laur-Paist on ise ka ebamäärane olnud. Näiteks esimest korda klassis suurpuhastust korraldades andis ta õpilastele puhastusvahendid kätte ja käskis klassi korda teha. Selgus, et midagi tehti ka, aga korda klassiruum ei saanud. Järgmine kord loosis ta õpilased gruppidesse ja andis igale grupile väga konkreetse ülesande: üks puhastab aknalauad, teine võtab toolide küljest ära nätsud jne. Klass sai täitsa puhtaks. 

Klassijuhatajatöös on Ilmi Laur-Paistil kasu olnud ka BFM-is turunduse ja kommunikatsiooni vabaainest, mida andis Rain Veetõusme. Kommunikatsiooni õppimise mõjul püüab ta igal võimalusel vältida sõnu „ära“ ja „ärge“. Muuseumisse jõudes ei manitse ta õpilasi, et ärgu need pilte katsugu, vaid ütleb: „Täna oleme pingviinid ja vaatame kõiki asju, rind uhkelt kummis ja käed selja taga.“ Ja lapsed mängivad kaasa, sest väärikas pingviin on palju toredam olla kui see, keda kogu aeg keelatakse.

Selline kommunikatsioon on aidanud tal õpilased enda poole võita. Kui ta pakkus, et kadripäeva etenduse proov võiks toimuda kell 6.30 hommikul – sest pärast tunde ei olnud õpilastel ega õpetajal selleks aega –, siis tulid kõik osalised täpselt poole seitsmeks kohale ja proov tehti ära. Kuid etendus, mida harjutati, oli ise ka erakordne, sest Kadrid kandsid seal koroonamaske ja kummikindaid. Nii originaalne etteaste vääris varahommikul harjutamist. Pealegi pakuti sel hommikul küpsiseid ja maitsvaid jooke. 

Tunnustus ei ole jäänud tulemata. 2021. aastal tõstis Ilmi Laur-Paisti kui põhikooli klassijuhatajat esile Tallinna Haridusamet ja 2022. aastal oli ta konkursi „Eestimaa õpib ja tänab“ finalist.


MIKS TASUB OLLA KLASSIJUHATAJA?

Klassijuhatajatöö võtab palju aega. Mida klassijuhataja selle eest vastu saab? Mis on klassijuhatajaks olemise mõte? Ilmi Laur-Paist toob välja, mis teda klassijuhatajatöös paelub.

  • Klassijuhatajana saab ta olla noorte kasvamise ja arengu saatja, ja see on privileeg.
  • Klassijuhataja näeb, kui palju ideid ja energiat võib õpilastel olla, kui nad saavad tegutseda omal algatusel ja vastutusel. 
  • Klassijuhatajal on palju toredaid tuttavaid, keda ta tunneb palju põhjalikumalt, kui inimesi tavaliselt tuntakse.
  • Klassijuhataja teab, missugused on tema õpilaste vahelised suhted ja grupidünaamikat on põnev jälgida.

Vestlus Ilmi Laur-Paistiga

Istumismäng


SAMAL TEEMAL

Karola Velberg, „Laseme õpilastel ise otsustada ja vastutada“, 10.06.2022.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!