Oh, oleks üks lõputu õpetajate päev …!

3. okt. 2023 Tõnis Lukas õpetaja, Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees - Kommenteeri artiklit
Tõnis Lukas.

Vahel olen ikka oma õpetajatele mõelnud. Praegused meenutused ei sarnane enam sugugi koolipõlves koos klassivennaga aktusel esitatud koolipoisi nutulauluga: „Kes koolipoisi eluolust natukegi teab, see oma vangipõlve vaevad kohe kõrvu seab“, vaid on eranditult head. 

Mul on muidugi ka isikliku koolimälu kujunemisega paralleelselt kulgev vaatluskogemus, mis seostub mu onu, Kärdla Keskkooli legendaarse õpetaja Evald Terase isiksusega. Mäletan hästi, et alati kui suviti Hiiumaal elasin, kirusid sealsed koolipoisid Evaldit, kuidas jaksasid. Samas ei ole hiljem kohanud ühtki hiidlast, kes teda hea sõnaga ei meenutaks. 

Oma õpetajatestki mäletan ainult head. On tore, kui nad mõnel hetkel ennast ilmutavad – nii nagu õpetaja Tarkin, me algklasside klassijuhataja, kes ühel kokkutulekul me kooli ajaloolises aulas ootamatult samba varjust välja astus (tüdrukud olid selle muidugi niiviisi üllatusena korraldanud), või siis kunagine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helju, kes saatis mulle kümmekond aastat pärast lõpetamist „Tavatu kirja“, millele oli lisatud mu kunagine klassikirjand „Tavatu lugu“, mille ta oli endale mälestuseks jätnud ja kus olin kujutanud kooli nõiaköögina … Kirjand ise oli koolipoisi allegooriline jutustus eksamieelsetest „kannatustest“, mis lõpuks suvetööni viivad. Loen kiituseks, et õpetaja selles midagi erilist leidis!

Õpetajalt oodatakse missiooni

Loodan, et olen ka ise õpetajana osanud õpilaste eneseväljendusoskust arendada ja siis ka selle loomingulisust kiita. Küllap tehakse seda – tihedast õppekavast, eksamiteks valmistumise käsitöö tähtsustamisest ja ühiskonna üha suurematest nõudmistest õpetajale hoolimata – tänapäevani. 

Õpetajalt eeldatakse missiooni. Ja paljudel juhtudel see ongi missioonitöö – uskuge, ainult palk ei ole siin kindlasti näitaja, sest suur osa sama või ka kõrgemat palka saavatest inimestest ei kujuta tänapäeval ettegi kellast kellani suure pinge all ettenägematus olukorras töötamist. Vähemalt pealtnäha annab ametnikutöö kindlasti rohkem lõõgastumisvõimalusi, aga see-eest on muidugi palk kõrgem … 

Niisiis ei ole sugugi ülemäärane nõuda õpetajale tema töö eest kõrgemat palka. Ikka imestan, kui palju „segadust“ tekib ühiskonnas haridustöötajate liidu taotlusest, et õpetaja palk olgu Eesti keskmisest vähemalt veerandi võrra suurem. Arusaamatus tekib võrdlusbaasi valikust. Õpetajaks ei kvalifitseeruta alla magistritaseme, järelikult peaks ka tema palka võrdlema mitte keskmisega, vaid vähemasti kõrgharidusega töötajate keskmisega. Ja see on Eestis juba praegu 2200–2300 eurot. Niisiis ei ole ka järgmiseks aastaks õpetaja palgaalammääraks prognoositud keskmist palka (1942 eurot) taotleda sugugi üle võlli. Pigem tagasihoidlik. 

Küsivad vähem, kui lubati

Kui tulla tagasi õpetajate tagantjärele tänamise juurde, siis tundub mulle, et ainult sellest jääb väheks. Tuleb osata tänada ka õpetajaid, kes ei ole veel pensionil, kes veel õpetavad – sellest saavad nad loodetavasti indu ega väsi ära. Musta huumori võtmes võiks öelda, et õpetajad väärivad tänu siiski veel oma eluajal … 

Aga mida nad tihti kuulevad? Kuulevad, et saage ometi aru, et riigi rahandusolukord ei luba palka tõsta. Aga südametunnistus enne valimisi lubada lubas?! Õpetajad ei küsi muud kui seda, mida erakonnad – muide, ka need, kes on olnud valitsuses nii enne kui ka pärast valimisi – neile suure suuga lubasid. Ja tegelikult küsivad palju vähem, kui helded lubajad lubasid. 

Riigi suhtumist näitab see, kas mingeid protsesse suunatakse järjepidevalt või katkestatakse enne eesmärgile jõudmist. Kui hüppeline palgatõus eelmisel aastal aitas kännu tagant välja noorte õpetajate koolitamise ja tõi ülikoolidesse õpetajaks õppida soovijaid, siis selle katkestamine kohe järgmisel aastal võib peletada lootusrikka põlvkonna õpetajaks pürgijaid oma teelt juba ülikooli ajal või siis, kui diplom käes. Sest on ka teisi valikuid. On alati olnud. 

Mäletame kõik nalja, et kui seltskonnas küsitakse särasilmse noore käest, kuhu ta tööle plaanib minna, tekib kuuldes vastust, et kooli õpetajaks, piinlik vaikus. Algul arvatakse, et tal on midagi viga, ja pärastpoole hakatakse lohutama, et mis seal ikka, elus on hullematki ette tulnud … Selline oli õpetaja kuvand Nõukogude ajal ja täielikult pole see kadunud senini. Ning põhjuseks pole see, et õpetajaks õppijal poleks kusagile mujale minna olnud, sest ta on haritud ja mitmekülgne, vaid just see, et nende oskustega saaks ta ju muudki valida, aga vaeseke satub miskipärast just ametisse, kus töö on raske, aga palk see-eest madal … 

Kutsekindlus selgub töö käigus

Nali naljaks, aga kuhu ma jõuda tahan, on tõdemus, et õpetajaks õppija peab jääma endale kindlaks kahel korral: kõigepealt elukutsevalikul ja siis ülikooli lõpetades. Aga peagi tuleb kolmaski enesesse vaatamise hetk. Siis, kui seda tööd on üks-kaks aastat juba tehtud. Kokkupuude ameti argipäevaga võib tuua heitumise kõikuva tasemega õpilaste või nende vanemate käitumisest, aga ka võrdlusest, kuidas õpetajatöö neelab sind kogu täiega, samal ajal kui paljud põlvkonnakaaslased lepivad juba töölepingule alla kirjutades tööandjaga kokku küll kodukontori võimaldamises, küll igasugu lisatasudes.

Öeldaks, et õpetaja pikk puhkus kompenseerib kõik … See on muidugi oluline, aga isekeskis heidetakse nalja, et õpetaja ei oska puhata. Nii kui õpilased on läinud, hakkab ta koolitustel ja konverentsidel käima. Ka pere nõuab oma, ja kui aega selle jaoks väheks jääb, tekib süütunne. 

Paistab, et läheb kurtmiseks – ei, sugugi mitte, sest kõik selle kompenseerib maailma toredaim töö ja teadagi õpilaste ja eriti endiste õpilaste hilisem tänu! 

Jah, kindlasti on selles tõetera, aga ainult juhul, kui me kõik, ülejäänud, seda tänu ainult enda südames ei kanna, vaid ka väljendada julgeme. Mitte ainult kommikarp ja lilled pole need, mis õpetajat jätkama motiveerivad. Oluline on siiski palk võrdluses teiste ametite omaga, töötingimused ja karjäärimudel. Viimase all mõtlen mitte ainult enesetäiendamist hindava kutsesüsteemi olemasolu, vaid ka kvalifikatsiooni tõusule vastavat palgatõusu. Veel mõni aeg tagasi oli õpetajal neli palgaastet – vähemalt see süsteem tuleks taastada ja ühitada tänapäevase kutsestandardiga. 

Pisut uuendada võib süsteeme muidugi alati, aga põhiline olgu ikka see, et arenguvalmis õpetaja näeks perspektiivi, võimalust teha haridussüsteemis karjääri. Sest kui seda ei ole, hakatakse väljavaadet otsima väljastpoolt ja nii need õpetajad koolist lahkuvadki. 

Niisiis, kui praegu tundub meile, et sel sügisel on jälle asunud ülikoolidesse õppima palju uusi õpetajakandidaate või neid, kes töö kõrvalt eriala omandavad, ja et Eesti koolide õpetajapõud saab lahenduse, siis tuleb anda endale aru, et õpetaja n-ö kutsekindlus selgub ikkagi töö käigus ja sõltub muuhulgas palgast, karjäärimudelist ja koormusest. Alles siis saab selgeks, kas ta jõuab vilistlaste hilinenud tänu ja tänavanurga patsutused ära oodata.

Soovin kõigile õpetajatele head õpetajate päeva! Õpetajad, te teete me rahva igapäevaks ja püsimiseks kõige olulisemat tööd!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!