KAHEKÕNE. Põllult parketile. Kui koolidirektorist saab riigiametnik

Kas koolijuhi mured kahvatuvad ja vaade hariduselule muutub, kui temast saab haridus- ja teadusministeeriumi ametnik? Kahekõnet pidasid haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu, kes juhtis aastail 2004–2019 Kiviõli 1. Keskkooli, ning üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin, kes oli Eesti esimese riigigümnaasiumi, Viljandi Gümnaasiumi käivitaja ja direktor aastail 2011–2020.

Hando Runnelil on tähenduslikud luuleread: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl. / Sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.“ Kas ikka kuulete veel põldude häält? 

Heidi Uustalu: Ei ole see põldude hääl kuhugi kadunud. Praegu kirjeldaksin oma olukorda pigem nii, et põldu eemalt vaadates olen hakanud pisut mitmekesisemat pilti nägema. Mida kõrgemal lendad, seda rohkem näed. Kui koolijuhina tegelesin sellega, mis minu koolis toimus, siis praegu jookseb silme ees terve Eesti ja vahel isegi suurem pilt.

Ülle Matsin: Mul on tunne, justkui oleksime sattunud kööki. Koolijuhtidena olime leti sellel poolel, kus valiti menüüst, mis sinu inimestele kõige paremini sobib, aga praegu oleme köögis ja keedame kõigile inimestele.

Kui haridusasutuse juht on tippjuht, siis nüüd peame arvestama sellega, et meie valmistatud toitu peab saama endale valida palju koole. 

Ministeeriumitöö on mahukas ja keeruline. Ministeeriumis on keerukam vastata sihtrühma ootustele. 

Heidi Uustalu: Koolis näeb tulemust kiiremini kui ministeeriumis. Siin on tegevusi, mis ei jõua enne ära lõppeda, kui järgmised juurde või asemele tulevad. Paindlikkust, kohanemisvõimet on vaja kraadi võrra rohkem kui koolis. On vaks vahet, kas lood tingimusi koolis oma meeskonnale või ministeeriumis kogu Eesti õpetajatele-koolijuhtidele.

Ülle Matsin: Protsess on meie töö põhiolemus. Tulemus ei sõltu ainult tiimist ega sellest, kui nutikad ja kiired oleme, vaid ka poliitilisest tahtest. Sellega tuleb toime tulla ja teadvustada, et teed tööd oma parimal moel ega tohi heituda, kui aastatepikkune töö ühel hetkel kõrvale tõstetakse.

Heidi Uustalu: Minu jaoks oligi selle fakti omaks võtmine üks suuremaid väljakutseid. Hästi hakkama saamiseks on varasemast veelgi suurema tähtsusega mõte: muuda seda, mis on sinu võimuses, ja aktsepteeri seda, mida sa muuta ei saa, ning oska neil kahel asjal vahet teha. 

Nagu õppimise puhulgi − peab olema huvitav. Seda tööd on olnud huvitav õppida. 

Kuidas on muutunud teie vaade koolijuhtimisele ja haridusele? Direktoritena vast ikka kirusite vahel, et mis rumalusi ministeeriumis välja mõeldakse. Kas nüüd tundub, et mõtlesite toona valesti?

Ülle Matsin: Minul oli kergem üle minna, sest tulin riigikoolist. Mul ei tekkinud ka riigigümnaasiumi juhina kordagi küsimust, et millega ministeeriumis küll tegeldakse. Koolipidajaga suheldes hoomasin, kuidas otsuseid tehakse. Riigikoolide juhid on poliitika kujundamisele lähedal. Kui mind kutsuti ministeeriumisse tööle, oli see minu jaoks märk õnnestunud koostööst. Olin koolijuhina lükanud käima uue arenguperioodi kavandamise ja tiimis oli olemas inimene, kellele teatepulk rahuliku südamega üle anda.  

Kui oleksin uuesti koolijuht, suhtuksin palju tõsisemalt sellesse, kui küsitakse minu arvamust poliitika kujundamise kavatsuse kohta. Näiteks kui töötatakse välja eelnõu ja saadetakse see kooskõlastamisele, ei tohi jääda lootma, et keegi teine vastab sinu asemel. Olen siin töötades õppinud, et haridusasutuse juht saab Eesti-suguses väikses riigis arukate ja argumenteeritud ettepanekutega päris palju poliitikat mõjutada. Ei tohi jääda lootma, et küll mõni teine ajab meie asja.

Heidi Uustalu: Pean tunnistama, et minu peast on küll käinud läbi kahtlus, kas nad ministeeriumis ikka teavad, mida teevad, ja kas nad on piisavalt „põlluga“ seotud olnud, et otsuseid vastu võtta. Aga sellest hoolimata, et mul on koolis 30 aastat töökogemust, sellest 15 aastat juhina, kogen nüüd riigiametnikuna suhtumist, et mis mina ka tean. Arvan, et meie inimesed teavad päris hästi, mis koolides päriselt toimub.

Mul on olnud keeruline harjuda, et siin on kaasatavaid oluliselt rohkem, kui oli koolis. Koolijuhte on Eestis ca 500, õpetajaid 17 000. Kuidas koondada nende mõtted ja tegutseda nii, et inimesed mõistaksid, miks mingi asi on just nii, nagu see on. Tõenäoliselt üleüldist rahulolu, õnne ja mõistmist ei saabugi.

Ülle, kas sina oled ka tundnud, millise kaalu omandas sinu sõna riigiametnikuks saades? Olen oma loomult impulsiivne ja kipun vahel enne ütlema ja pärast mõtlema. Natuke on elu mind õpetanud. Siin tuli õppida, et minu sõnu võetakse riigi sõnumina ja sellepärast pean mitu korda mõtlema, enne kui ütlen. Koolijuhi toolil sain seda ütlemist endale natuke rohkem lubada.

Ülle Matsin: Üldhariduse osakonnas on üha rohkem neid, kes on olnud praktikud, hariduses tegijad. Tõepoolest, siin töötades peame aduma kogu vastutust ja saama üle ka sellest, et päeva pealt tekib sinuga distants. Oluline on anda endale aru, et nüüd on sinu roll teistsugune ja meie kujundamegi hariduspoliitikat.

Töö on mahukas ega allu tavaorganisatsiooni loogikale. On asjad, mida eri valitsused püüavad Eesti heaks ära teha, aga taktikad on erinevad. Sa kohaned sellega ja saad aru, et esindad rääkides riiki.

Poliitika kujundamise protsess kätkeb hulganisti arutelusid. Kui vaja, tuleb nädalavahetusel tööd teha. Ametnik on rahva teenistuses. Sa ei saa öelda, et tööpäev lõpeb kell viis. Kõik otsused sünnivad arutelude käigus, ühtegi otsust ei tee ametnik üksi. Olen hakanud väärtustama arutelusid, millel on eesmärk ja tulemus. 

Heidi Uustalu: Kui ministeeriumi tulles hakkasin koosolekutel osalema, siis mõtlesin, et millal küll hakkan aru saama sellest, millest räägitakse. Kahe aastaga olen selles oluliselt osavamaks saanud. On imetlusväärne, milline valmisolek on siin kõigil panustada, eriti arvestades töö tempot ja mahtu! Äge on olla osa sellest tiimist. Kui peaksin veel kuhugi liikuma, tuleb sõna „koosolek“ minuga uue tähendusega kaasa.

Hea on tõdeda, et siin liigutakse kahes suunas: meile tullakse koolist, tuuakse kaasa teadmine „põllult“ ja tagasi minnes võetakse kaasa suur vaade. Sellist edasi-tagasi liikumist peaks soodustama.

Ülle Matsin: Teeme koolijuhtide ühendusega koostööd, et kujundada juhi karjääri rakendumist. Aga juba enne seda arutleti riigikoolide juhtidega, et võiks panna koolipidaja juures töötamise karjäärimudelisse. Juhid, kel on soov panustada poliitika kujundamisse, saaksid seda vahepeal teha. 

Haridusasutuse juhile on kasulik, kui ta saab aru otsuste sünni anatoomiast ja tunnetab, missugune on koolijuhtide sihtgrupp riigi vaates. Nagu peegel pannakse sulle ette.

Ehk tulevikus see mõte realiseerub. Hea haridusjuhi vaade on koolipidajale väga kasulik. Ka kohalikule omavalitsusele.

Hollandis näiteks on kohaliku hariduspoliitika kujundamine antud suuresti koolijuhtide kätte. Eestiski on selleks potentsiaali.

Heidi Uustalu: Ülle, sinuga puutusin esimest korda kokku siis, kui Kiviõli koolis vahetus juht. Tore, et taas kokku sattusime.

Ülle Matsin: Vastutusrikas töö köidab üht tüüpi inimesi. 

Kui Heidiga arutame, milline poliitika võiks haridusasutuse juhtimiseks kasulik olla, mõistame teineteist kohe. Oluline on alati küsida, milliseid probleeme me lahendame. Tuleb tajuda praktikat, et teada, mida poliitikat kujundades teha saab ning mis selle juures edasi aitab või takistab. Paned end juhi rolli. Võtame mõnigi kord koolijuhtidega ühendust ja n-ö kraadime ideid. Räägime ja testime mõttekäike.  

Heidi Uustalu: Liigume suunas, et koolijuhist saaks praegusest suurema mõjuga isik, kes vastutab professiooni kvaliteedi eest, on selle uhke kandja ja eestkõneleja. Kõik ettevõtmised, mida juhtide arendamise teemal teeme, liigutavad vankrit sinnapoole, et meil oleks ainult ägedad, arengule suunatud juhid. Nende mõju kohalikul tasandil aitaks kujundada võrgustikku, kus koostöine õppimine omandaks uue tähenduse. 

Ülle Matsin: Eestis ei saa olla olukorda, et ministeerium on kuskil kaugel. Mujal maailmas ei kujutaks ma ette situatsiooni, et riigi kõik haridusjuhid mahuvad ühte konverentsisaali ära. Meil nii on, kõik teavad kõiki. Haridusrahval on võimalus ministeeriumi otsuste kujundamisel kaasa rääkida pigem sageli kui harva. Väikses Eestis tuleb teha elu kujundavaid otsuseid koos. Ministeerium peab olema haridusrahvaga kontaktis, rääkima, võtma vajadusel vastu kriitika, püsti tõusma, põlved puhtaks pühkima ja edasi mõtlema. Tänaste tegijate põlvkonna jaoks on normaalne anda riigi arengusse oma isiklik panus. Seda võimalust riigilt oodatakse.