Kumb oli enne, kas inimene või õpetaja?

Õpetaja eetikakoodeks on Eestis ülimate vooruste loetelu. Minu arvates on see üsna kasutu, sest avalik arutelu selle üle puudub ja vooruste loetelu annab võimaluse tõlgendada neid vajadusel enda huvides. Koodeks peaks aga olema käitumisjuhis lapse hüvanguks.

Kuigi arutelu õpetajate eetikakoodeksi teemal on õpetajate katastroofilise puuduse ja streigimeeleolude taustal justkui pidu katku ajal, on seda siiski vaja. Esmalt seetõttu, et eetikakoodeks peab olema elav dokument. Teiseks arvan, et Eesti hariduse hea taseme näitaja ongi see, et alati mõtleme ka sellest, kuidas olla veel parem.

Kui vooruslik peab olema inimene, kes julgeb nimetada end õpetajaks?

Ajakirjanike jaoks on ülim käitumisprintsiip Juhan Peegli öeldu: ajakirjanik peab jääma eelkõige inimeseks. Õpetajate eetikakoodeksit vaadates tekib aga küsimus, et kas õpetaja võib olla ka inimene, sest selge on, et isegi „Uue testamendi“ peategelasest ei piisaks vastamaks meie kahele moraalinormide kogumikus toodud vooruste loetelule.  

Kahes dokumendis on väärtused, voorused, käitumisprintsiibid, ootused isiksusele ja ühiskonnale kõik kirja pandud ilma filtri ja ratsionaalse kaalutlemiseta. Lisaks sellele, et Eesti õpetajaeetika koodeksis on väärikus saanud väärtuste loetelus uue tähenduse, on ühes dokumendis võrdsustamine keelatud ja teises õigluse tagamiseks taotletav. Neid juhiseid lugedes tekkis mul hulgaliselt küsimusi. Jäi mulje, et esimene õpetajate eetikakoodeks (2005) kirjeldab vooruslikkuse etaloni. 

Väidan, et koodeksil on mõtet siis, kui see on elus asi – kõigi poolt justkui allkirjastatud, teada ja eelnevalt kokku lepitud. Vaid siis annab see meile normatiivse aluse eetiliste valikute tegemiseks olukorras, kus oleme oma tõekspidamiste tõttu väärtuskonfliktis. See ei tohi olla õpetajalt eeldatud vooruste loetelu.

Peamiselt peaks tööandja välja antud või ühiskondlikult kokku lepitud koodeks andma juhised selle kohta, mis on see hea, mille poole püüelda, ja mis on see halb, mida vältida. Justkui kantilikult kirjeldades parimat käitumist, hoolimata inimese isikuomadustest, puudustest ja voorustest. 

Milles siis tuleks kokku leppida ja mida koodeksis kirja panna?

Ma pole kindel, mis peaks seal olema peale moraalse kompassi ehk käitumisjuhiste, mis annavad eetiliste dilemmade korral nõu. Kuid tean, mida seal olema ei peaks – enamikku neist teemadest, mida 2. novembril HTM-i saalis toimunud töötoas „Õpetajate eetilised valikud. Milliseid uusi olukordi peaks õpetaja eetikakoodeks aitama lahendada?“ arutati.  

Neist esimene on arutelu teemal, kas õpetajale peaks ette kirjutama, mis kanalite kaudu ta õpilastega suhelda võib. Kuigi noor koolidirektor arvas, et selline kokkulepe on koolis elementaarne, leian ma, et igasugused suhtluskanalid – olgu interaktiivsed või arhailised – on lihtsalt vahendid. Kui vanasti sai infot kiriku ukselt või õpetajate toa teadetetahvlilt, siis nüüd käib asi teisiti. Aga küsimus pole ju kanalis, vaid infos, mida jagatakse ja millele seal reageeritakse või ka reageerimata jäetakse. Ehk siis juhis saab olla õpetaja käitumise kohta meediumina ehk mingi info kandja ja edasiandjana ning sellele infole hinnangu andjana.

Me ei saa anda juhiseid õpetajate ja õpilaste suhtluse kohta sotsiaalmeedias ka meie rahvaarvu väiksuse tõttu. Oleme kõik omavahel seotud. Mis saab siis meie külakogukondadest? Igas väikeses kohas on pool kooli ja õpetajad omavahel naabrid, sugulased või võrgustikuliikmed. See tähendab, et nad suhtlevad ka sotsiaalmeedia kaudu. Kas keelame neile selle 1. septembrist 4. juunini? Või keelame vaid kooliga seotud teemadel? Või argipäeviti? Kas nädalavahetusel võib? Või külagrupis? Äkki vaid selleks, et takistada kahju tekitamist? See oleks ju absurd! 

Teine teema, mille vajadust ma koodeksis ei näe, on ühiskonnale antud juhised. Mõlemad varasemad eetikakoodeksid annavad (küll veidi erinevas vormis) juhised õpetaja ja ühiskonna ootustele üksteise suhtes. Kuigi ühiskonna hoiakud õpetaja suhtes võiksid ideaalis peegelduda ka koodeksis, ei saa me sellist asja nagu ühiskonna ootused õpetajate käitumisreeglistiku abil planeerida. Mis juhtuks, kui leiaksime, et ühiskonnas rikutakse õpetaja eetikakoodeksis määratud „väärilise tunnustamise punkti“? Ehk nagu prof Harro-Loit kirjeldas: iga reeglistik, mis on mõeldud kasutamiseks, peab sisaldama selgitavat osa selle kohta, mis saab siis, kui seda ettekirjutust ei täideta. Ja ilmselgelt ei saa me õpetajate eetikakoodeksis määrata ühiskonna hoiakuid või käitumisprintsiipe. 

Mida teha, siis kui …? Koodeks, tule appi!

Näiteks mõned dilemmad, kus vooruste loetelu ei aita, kuid aitab käitumisprintsiipide loetelu ja eelkõige põhimõte teha head ja vältida kahju.

Mida teha, kui kuuled või näed, et hästi õppiv täisealine õpilane, kellel on peagi ees lõpetamine, oli narko- või alkojoobes? Kas teatada politseile, vanematele, rääkida noorega? Kas lasta tal kool lõpetada, kui ta tuleb sellega toime, või kustutada ta ebaõpilasliku käitumise tõttu nimekirjast? 

Meie ühiskond ei mõista tihtipeale hukka ka baarides või korterites koos õpilastega pidutsevaid õpetajaid. Meedia vahendusel tuleb nii mõnigi sõltlane avalikkuse ette pai saama või käitub nii ootamatult, et seda suudab seletada vaid mõnuainete tekitatud kontrolli kadu käitumise üle. 

Kas õpetaja käitumine on oluline vaid kooliruumides? Kas ma õpetajana ütlen öises linnas vindist õpilast nähes talle tere või kinnitan pilgu kinganinadele ja hommikul koolimajas nõuan edasi enda teietamist ja tervitamist viisakalt, käed taskust väljas? Minu jaoks pole oluline, kus kanalis õpilane ja õpetaja suhtlevad, kas nad teietavad või sinatavad, kuid on väga oluline, kas õpetaja on sama inimene nii õpetaja kui inimesena. See tähendab, et eetiline dilemma võib jõuda õpetajani tema õpetajarolli välisel ajal, teistsuguses keskkonnas ja oludes, kuid ei tohiks tekitada temas küsimust, mis on kell, et ta teaks, kuidas käituda. 

Kas õpetaja võib ropendada? Ei tohi, ütleb enamik. Keel on samasugune vahend nagu valemid, fotod ja joonistused. Võrdleks ka žestide ja miimikaga. Aga kui ta avalikustas endast pildi, mis pole sobilik? Kui tal on tätoveering, mis kolleegi arvates ei sobi? 

Aga kui ta jõi kohvikus klaasi veini või tegi ööklubis shot’id õpilaste nähes? Mis siis, kui ta on esimest aastat tööl ja tal tekib suhe vaid kolm aastat noorema abituriendiga, keda ta ei õpeta? Kui ta ületab kiirust? Või läheb vales kohas üle tee? Millised on tema poliitilised eelistused? Aga religioossed? Tean juhtumit, kus lugupeetav haridustegelane õpetas oma tõekspidamiste järgi, et kondoomi kasutada on patt, mis on võrdne raseduse katkestamisega. Samal ajal, kui Eesti Pereplaneerimise Liit ja suurem osa ühiskonnast eelistab, et noored oskaksid end soovimatu raseduse ja suguhaiguste eest kaitsta. Kas eetiline dilemma? Kas õpilase hüvanguks tuleb oma religioon kõrvale jätta? Või on õpetajal õigus vabadusele ja isiklikele väärtustele?

Meie kooli õpetajaeetika juhis annab ette käitumisprintsiibid. Tööandjal on õigustatud ootus, et neid täidetakse. Kuid mismoodi täpselt, milliste suhete, kanalite, sündmuste, meediumite vahendusel õpetaja neid käitumisprintsiipe täidab, ei ole ju küsimus. Need peaksid olema universaalsed. 

KJPG eetikakoodeksi järgi õpetaja

1. juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus;
2. suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, austab nende vabadust ja väärikust;
3. toetab aktiivselt ühiskonna demokraatlikku arengut;
4. austab ja järgib seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja -vastutusest;
5. tunneb ja austab oma rahva kultuuri, omab ettekujutust ja teadmisi maailma eri rahvaste kultuuridest, suhtub neisse eelarvamusvabalt ja lugupidavalt;
6. tunneb end oma rahva liikmena, kodanikuna, seotuna Euroopa ja kogu inimkonnaga;
7. ei tee midagi, mis võiks indiviidi kahjustada, olenemata võimalikest majanduslikest, ideoloogilistest või poliitilistest õigustustest.
8. hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes;
9. väärtustab terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha;
10. on tundlik esteetiliste väärtuste suhtes, kujundab enda ja õpilaste ilumeelt;
11. usaldab ennast, on väärikas ja enesekriitiline;
12. mõtleb süstemaatiliselt, loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele;
13. on koolikultuuri kujundaja ja positiivsete muutuste eestvedaja;
14. soovib ja oskab teha konstruktiivset koostööd;
15. on õpilase usaldusisikuks suhetes täiskasvanute maailmaga;
16. püüab olla hindamisel objektiivne ja hinnangute andmisel erapooletu;
17. on teadlik, et võib eksida, ning on valmis oma seisukohti revideerima;
18. tunneb end vastutavana õpilaste elukäigu suunajana, on missioonitundlik ja soodustab õnnelike inimeste kasvamist;
19. püüab ise ja motiveerib õpilasi mõistmaks asjade tähendust, nähtuste põhjusi ja seoseid, on motiveeritud õppima ja oskab õppida;
20. tuleb toime muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas.

Loe samal teemal:

• Sirje Pärismaa – Milliseid uusi olukordi peaks õpetaja eetikakoodeks aitama lahendada?
• Margit Sutrop – Õpetaja eetikakoodeksist ja vajadusest mõtestada õpetajaametit
• Riin Seema – Muuta õpetajaeetika koodeksit või kaasava hariduse seadusi?
• Raivo Juurak – Õpetaja palvehelmed