Õpetaja eetikakoodeksist ja vajadusest mõtestada õpetajaametit

Õpetaja eetikakoodeksi uuendamine annab võimaluse mõtestada õpetajaametit lähtuvalt uuenenud õpikäsitusest, sõnastades õpetaja ees seisvaid ülesandeid ja mõeldes läbi, kellega koos ja kuidas neid ülesandeid täita. Eetikakoodeksi uuendamine aitab õpetajatel teadvustada ühiskonna ootusi ja ühiskonnal teadvustada õpetajaameti olulisust.

Kas vajame uut õpetaja eetikakoodeksit?

TÜ eetikakeskuse ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös korraldatud töötoas arutasime, kas õpetajad vajavad uut eetikakoodeksit ja mida see peaks sisaldama. Helsingi Ülikooli pedagoogikaprofessor Kirsi Tirri rääkis Soome õpetajate eetikakoodeksist, Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit tutvustas professionaalse eetika vastutuse tagamise võimalusi ja allakirjutanu rääkis õpetaja eetikast ja eetikakoodeksite koostamisest. 

Töötoas toodi välja palju uusi teemasid, mida Eesti Õpetajate Liidu 2005. aastal koostatud ja Eesti Haridustöötajate Liidu poolt samal aastal soovitatud õpetaja eetikakoodeksites sellisel kujul polnud. Tehnoloogia areng ja suhtlemise kolimine sotsiaalmeediasse ohustab õpetaja privaatsust, mistõttu on vaja läbi mõelda, kuidas õpetaja oma isiklikku elu ja aega kaitsta saab. Andmekaitse ja privaatsuse teemale läheneme nüüd hoopis teisiti kui aastakümneid tagasi. Kuidas toimida, kui õpilase toetamiseks on vaja teada tema tervise ja koduste tingimuste kohta võimalikult palju, aga kaitsmaks tema privaatsust peab see teadjate ring olema võimalikult kitsas? 

Kaasava hariduse puhul seisab õpetaja sageli valiku ees, kas seada esiplaanile erivajadusega lapse või klassi huvid. Käitumisprobleemidega õpilaste arvu kasv tekitab õpetajal küsimuse, kuidas end kehtestada ja säilitada oma autoriteeti. 

Mis küsimusi õpetajakoodeks käsitlema peaks?

Kõik nimetatud teemad tuleb läbi arutada ning peaksid kajastuma uues õpetaja eetikakoodeksis. Aga üksikute uute teemade käsitlemisest tähtsam on koos mõtestada õpetajaameti olemus, võttes arvesse muutunud õpikäsitust ja uuenenud arusaama heast koolist.

Hea kool on väärtuspõhine kool, kus juhtimine lähtub teadlikust sihiseadest, tegeldakse süsteemselt väärtusarendusega ja kõik tegevused lähtuvad kokkulepitud väärtustest. Heas koolis on koostööl ja headel suhetel väga suur roll. Õpetaja eetikakoodeksis võiks välja tuua, milline on õpetaja roll sellise igakülgse koostöö korraldamisel ja kus ta vajab kooli juhtkonna ja teiste asjaosaliste tuge.

Kuna uue arusaama järgi õpitakse igal pool ning formaal-, mitteformaal- ja informaalse hariduse vahelt on piirid kadumas, siis peaks eetikakoodeks lähtuma olukorrast, kus õppeprotsessi keskmes on õppur – mitte objektina, keda kõik püüavad oma parima arusaama järgi vormida, vaid subjektina, kes võtab ise üha suurema vastutuse oma elu ja arengu eest. 

Õpetaja rolli muutus

Oleme haridusstrateegiaid ja haridusvisiooni 2035 koostades sõnastanud nüüdisaegse arusaama õppimisest ja õpetamisest ning õpetaja rollist. Tehnoloogiate ja tehisintellekti kiire arengu tõttu ei ole õpetaja peamine ülesanne enam teadmisi jagada ja seejärel kontrollida, kui palju neist õpilase kahe kõrva vahele pidama on jäänud. Õpetaja ülesanne on pigem anda oskus küsida ja kogutud infot kriitiliselt hinnata. Tänapäeva õpetaja on mentor, arengunõustaja, kes toetab õpilase kasvamist õpilase enda valitud suunas. Õpetaja ülesanne ei ole üksnes aidata õpilasel jõuda järgmisele haridustasemele, vaid valmistada noort inimest ette kolmeks rolliks: tööeluks, ühiskonnaeluks ja isiklikuks eluks. 

Holistlik lähenemine eeldab, et õpetaja ei õpeta ainult oma ainet, vaid inimest. Räägime palju ennastjuhtivast õppijast, keda õpetaja saab toetada tagasi- ja edasisidestamise kaudu. Õpetaja ülesanne on luua õppimiseks sobivad tingimused, aidata õpilasel jõuda selgusele oma tugevustes ja need välja arendada ning saada hakkama oma nõrkustega.

Õpetaja väärtused ja õpetaja kui väärtuskasvataja

Õpetamine ei ole kunagi väärtusvaba. Nii see, kes õpetab ja mida õpetatakse, kui ka see, kuidas õpetatakse, on väärtustest laetud. Õpetaja väärtushoiakud ja -hinnangud ning suhtlemisviis avaldavad õpilastele mõju. Tagasiside õpilaste käitumisele, kiitus ja laitus aitavad õpilastes kujundada teatud väärtushoiakuid ja käitumist. 

Iga õpetaja on väärtuskasvataja, isegi kui ta pole seda endale teadvustanud. Õpetaja kasvatab ka oma eeskujuga. Et õpilased käivad ikka õpetaja tegude, mitte sõnade järgi, peab õpetaja hoolikalt jälgima, millistest väärtustest tema teod kõnelevad. 

Väärtuskasvatus algab alati väärtuskasvataja enda väärtuste refleksioonist. Mis on minu väärtused ja milline on nende hierarhia – mida pean kõige olulisemaks kas üldiselt või olukorras, kus väärtused põrkuvad ja tuleb teha valik? Põrkuda võivad ka isiklikud ja professionaalsed väärtused või isiklikud ja organisatsiooni väärtused või professionaalsed ja organisatsiooni väärtused. Väärtuskonflikte lahendada on väga raske, kuna väärtused on seotud inimese minapildi, enesemõistmise ja kuuluvustundega ning väärtuste ümberhindamine või neist loobumine ei tule kergelt. 

Kas väärtused, voorused või printsiibid?

Õpetaja eetikakoodeksi vundamendiks on õpetaja eetika. Eetika kuju võib aga sõltuda sellest, kas keskendume väärtustele, voorustele või printsiipidele. On eetikakoodekseid, mis piirduvad väärtuste sõnastamisega. Sel juhul ütleme, mis asjad on meile olulised, mida me hindame ja mille poole püüdleme. Teised koodeksid lähtuvad printsiibieetikast ja vastavad küsimusele, mida ma pean tegema või mida ma ei tohi teha. Vastused võivad olla väljendatud kas tegevusprintsiipide või reeglitena. 

Aga koodeks võib anda vastuse ka küsimusele „Milline inimene ma pean olema?“, keskendudes voorustele ehk sisseharjutatud käitumiskalduvustele. Prof Kirsi Tirri leids, et pole midagi lahti, kui eetikakoodeksis on koos kõik need lähenemised. Olen sellega nõus, siiski oleks õpetajale abiks, kui tuleks selgelt välja, millisest eetilisest lähenemisest lähtutakse. 

Kuna väärtused annavad orientiiri tegutsemiseks, siis on sageli raske teha vahet väärtusel ja tegevuspõhimõttel või käitumisprintsiibil, mis annab väärtusele käitumisjuhise kuju. Näiteks ausus on moraalne väärtus, mida inimene hindab enda ja teiste juures. Nii langetab ta juhtudel, kui keegi käitub ebaausalt, teise käitumisele negatiivse hinnangu. Inimene võib küll pidada ausust oluliseks, aga ei pruugi sugugi alati käituda ausalt. Inimene, kes peab küll ausust oluliseks, võib mingil hetkel anda ikkagi järele soovile saada lühiajalist kasu (nt jättes maksud maksmata). 

Mõnikord võib juhtuda, et ta valetab hirmust või lojaalsusest, sest ei taha reeta oma sõpra või tööandjat. Kuna ta üldiselt väärtustab ausust, tunneb ta valetamise pärast südametunnistusepiina ja häbi.

Kui inimene on aga teinud aususe oma käitumisprintsiibiks, siis on suurem tõenäosus, et ta järgib oma printsiipi ka siis, kui on teisi võistlevaid väärtusi, mille vahel valida. Immanuel Kanti meelest tähendab valetamine lugupidamatust teise inimese suhtes, tema kasutamist vahendina oma eesmärkide saavutamiseks. 

Aristotelesest lähtuv vooruseetika leiab aga, et aus käitumine on tagatud kõige kindlamini siis, kui inimene on omandanud aususe kui vooruse ehk sisseharjutatud käitumiskalduvuse ausalt toimida. Ausus voorusena tähendab tõearmastust, sisemist tugevust, kindlust ja usaldusväärsust. Vooruste omandamisel mängib suurt rolli eeskuju, ent ka teiste tagasiside käitumise kohta. 

Seega võib ausus olla niihästi väärtus, tegevusprintsiip kui ka voorus ehk käitumiskalduvus. Kui õpetaja eetikakoodeksis pannakse kirja, et ausus on oluline väärtus, siis oleks kasulik läbi arutada, mida aususe all mõeldakse ja miks seda hinnatakse. Kas see on väärtus iseeneses või on see vajalik selleks, et tagada võrdne partnerlus. Või mõistetakse aususe all käitumisprintsiipi, mis annab juhise, et probleemidest tuleb ausalt rääkida ja kriitikat ei tohi karta ning et kui põrkuvad nt hoolivus ja ausus või lojaalsus ja ausus, siis tuleb lähtuda aususe printsiibist. Või on ausus tähtis käitumiskalduvus, mis teeb inimesest usaldusväärse kaaslase. 

Millest ma kehtivas õpetajate eetikakoodeksis puudust tunnen?

Praegu kehtivas õpetajate eetikakoodeksis on läbisegi väärtused, voorused ja tegevusprintsiibid. Seal pole sõnagi sellest, et iga õpetaja on väärtuskasvataja. Kõige enam tunnen aga puudust õpetamise ja õppimise mõtestamisest. On küll öeldud, et õpetaja on missioonitundlik, aga mis on tema missioon ning kuidas ja kellega koos ta seda peaks täitma, on jäänud avamata. 

On rõhutatud õpetaja iseseisvust ja valikuvabadust, aga pole markeeritud ühiste eesmärkide poole püüdlemist. Õpetajalt oodatakse küll koolikultuuri kujundamist ja positiivsete muutuste eestvedamist, aga ei räägita ühisest tegutsemisest ega ühistundest. Öeldakse vaid, et õpetaja „osaleb aktiivselt koostöös ja võimalusel toetab ja nõustab kolleege“ ja „teeb koostööd lapse vanemate või tema eest vastutavate täiskasvanutega“. Aga kuidas ja mille nimel koostööd tehakse? Mis on õpetaja tegevuse eesmärk? Seda ei öelda selgelt välja ja seetõttu jääb avamata ka see, miks õpetaja peab olema aus, väärikas, heatahtlik, empaatiline, objektiivne, õiglane ja salliv. 

Loetletud vooruste vajalikkus saab selgeks alles siis, kui võtame aluseks õpilaste vajadused ning ütleme välja, et õpetaja ülesanne on toetada iga lapse individuaalset arengut ja luua talle positiivsete väärtuste omandamist ja kasvamist soodustav keskkond. 

Tegevusprintsiipidena on õpetajate liidu eetikakoodeksis nimetatud väärikus, ausus, õiglus ja iseseisvus. Vaikimisi on kehtivas koodeksis tegevusprintsiibiks ka lojaalsus. Öeldakse, et „õpetaja on oma ametis lojaalne ning ei tee kunagi kriitilisi märkusi oma kolleegide kohta õpilaste ja lastevanemate juuresolekul“. Samas on toodud välja, et „kui õpetaja märkab kolleegi tervislikust seisundist või pädevuse puudumisest tingitud ebaprofessionaalsust ning kui see kahjustab õpilase või kolleegide heaolu, siis peab ta sekkuma“. 

Õpetaja lojaalsus ametile peaks tähendama lähtumist oma missioonist, õpilase arengu toetamisest. Sellele eesmärgile pühendumine võib aga vahel nõuda õpetajalt oma kolleegidele või lastevanematele vastandumist, kui nende tegevus ei ole lapse huvides. Siin võiks mõelda, kus lõpeb õpetaja ja algab juhtkonna vastutus. 

Millist eetikakoodeksit õpetajad vajavad?

Eetikakoodekseid on erinevaid: osa on lihtsalt väärtuste deklaratsioonid, teised sõnastavad ideaali, mille poole kutseala esindajad peaks püüdlema, kolmandad annavad täpsed käitumisjuhised, mida peab tegema või mida ei tohi teha. Minu meelest ei vaja õpetaja käske ja keelde, vaid pigem läbimõtlemist, kuidas täita parimal viisil oma ülesannet. Paljas väärtuste loetelu ei ole aga piisav, sest väärtused kipuvad jääma suurteks sõnadeks, mille tegelik tähendus saab selgeks alles siis, kui neist lähtuvalt sõnastatakse tegevusprintsiibid. Nii võiks õpetaja eetikakoodeksis sõnastada õpetajaameti aluseks olevad väärtused ja käitumisstandardid, millest õpetajad peavad lähtuma. 

Oluline oleks aga näidata, et need väärtused ja käitumisstandardid tulenevad missioonist ja ootustest, mida ühiskond õpetajale esitab. Need ootused muutuvad ajas ja võivad olla ka vastuolulised. 

Õpetaja eetikakoodeksi uuendamisel peaksime vaatama värske pilguga õpetajaameti olemusele ning aitama õpetajatel tulla toime erinevate ootustega. Lahkarvamusi täis maailmas ei ole mõtet loota, et ühiskonna eri grupid jõuaksid õpetajatele esitatavates ootustes üksmeelele. Ent õpetajad ise peavad läbi mõtlema, kes nad on või olla tahaksid ning millise kuvandi nad oma ametist ühiskonna silmis tahavad luua. 

Õpetajate suhe ühiskonnaga 

22. novembril Arenguseire Keskuse korraldatud konverentsil „Õpetajate järelkasv“ küsisid kuulajad külalislektori Andreas Schleicheri (OECD hariduse ja oskuste direktoraadi juht ja Heidelbergi Ülikooli auprofessor) käest, kuidas parandada õpetaja kuvandit Eesti ühiskonnas, et ka valitsus hakkaks mõistma, et õpetajad väärivad kõrgemat palka. Prof Schleicher vastas, et võti on õpetajate suuremas nähtavuses ja omavahelises koostöös. 

Praegu olevat kool nagu must kast, millele ühiskonnal pole juurdepääsu. Külaline kinnitas, et mida enam õpetajad tulevad koolist välja ja osalevad ühiskondlikes debattides ning mõtlevad kaasa, kuidas hariduse kaudu muuta ühiskonda, seda parem õpetajaameti kuvand on. Kui õpetaja tunneb, et ta saab asju mõjutada ja tema tööd hinnatakse, siis kasvab ka töörahulolu. Lisaksin, et tegelikult saaks ka kool ennast rohkem vanematele avada. Meil on näiteks koole, kus vanemate tunnikülastus on lubatud.

Uuringud näitavad, et palk on oluline õpetajate kooli tööle saamisel, aga koolist lahkutakse muudel põhjustel. Juhtkonna vähene tugi, halvad suhted, ebamõistlik töökorraldus ja suur koormus on need põhjused, mis noori õpetajaid koolist peletavad. Kõigi nende probleemide puhul on märksõnaks koostöö. 

Õpetajakoodeksi uuendamisel võiksime rääkida ka sellest, kuidas õpetajad saaksid teha paremini koostööd nii omavahel, juhtkonnaga, tugispetsialistidega kui ka lastevanematega. Kui kool ja kodu teadvustaksid, et neil on ühine laps, ning räägiksid läbi, mille eest vastutab kool ja mille eest kodu ning mida tehakse ühiselt, võiks see vähendada õpetajate koormust. Õmblusteta haridus eeldab seda, et osa haridusest omandatakse huvikoolides, noortekeskustes, kultuuriasutustes ja kodus. Koolid võiks osa oma koormast anda oma partneritele. Selle tööjaotuse väljatöötamine nõuab aga avatust ja koostööd. 

Loe samal teemal:

• Sirje Pärismaa – Milliseid uusi olukordi peaks õpetaja eetikakoodeks aitama lahendada?
• Riin Seema – Muuta õpetajaeetika koodeksit või kaasava hariduse seadusi?
• Anna-Liisa Blaubrük – Kumb oli enne, kas inimene või õpetaja?
• Raivo Juurak – Õpetaja palvehelmed