Haridusest, emotsionaalselt

15. dets. 2023 Tiina Aro haridushuviline - Kommenteeri artiklit

Novembris sai innovatsioonikeskuse Innokas 10-aastaseks. Seda tähtpäeva kroonis keemialabori pidulik avamine. Nüüdsest saavad piirkonna koolid teha Innoka ruumides ka keemiakatseid.

Haapsalu külje all Uuemõisas, autokaupluse teisel korrusel pesitseb innovatsioonikeskus Innokas, millel tänavu juba kümme aastat täis sai. 29. novembril avati seal pidulikult uus keemialabor. Tegelikult on labor juba mõnda aega töös, aga sellest hiljem lähemalt.

Innoka juures tegutseb tehnoloogiakool, mis populariseerib loodus- ja täppisteadust ning tehnoloogiat. Lapsed võivad tegelda inseneeria, robootika ja programmeerimise, keemiakatsete, astronoomia ja täpiks i peal veel ka õpilasfirmade loomisega.

Arvamusi ja innustusi

Külalisi oli igat seltsi: majaomanik Andres Laidre, kes koolile lahkesti oma katuse all ruumi leidis, õpilasfirmade edendamise rahvusvahelise sihtasutuse Junior Achievement Eesti esindajad, Taebla Kooli direktor, sõsarasutuse Pernova esindajad Pärnust, lapsevanemad, ajakirjanikud, niisama kiibitsejad nagu allakirjutanu. Peeti kõnesid, kuidas muidu.

Angela Leppik, juhataja: „Juba hoiatame ette, meil tuleb veel väga ägedaid tegevusi sellel õppeaastal. Tahan öelda, et Innokas on Junior Achievement Eesti laps.“

Tiit Aedmäe, tehnoloogiakooli direktor: „Üldhariduskoolis on kaks tundi nädalas keemiat, selle ajaga jõuab heal juhul teoreetilise aluse panna. Innokas pakub reaalsete katsete tegemise võimalust huvilistele.“

Pille Alekand, keemiaõpetaja: „Olen siiamaani väga imestunud, et Läänemaal ja Haapsalus on nii palju keemiahuvilisi õpilasi.“

Junior Achievement Eesti arendusjuht Epp Vodja: „Noored, kas teate, et sellist kohta nagu siin Haapsalu külje all, pole mitte kusagil Eestis, isegi mitte Tallinnas! Teil on kohutavalt vedanud. Jälgige oma õpetajaid siin – nemad viivad oma unistusi ellu, võtke neist eeskuju. See mis siin sünnib, on lihtsalt fantastiline!“

Pernova hariduskeskuse direktor Kaire Mertsin tegi teatavaks sündmuse teise haripunkti: Eesti Teadushuvihariduse Liidu iga-aastase LTT-õpetaja auhinna on pälvinud tänavu just Innoka õpetaja Indrek Karo. Auhind pole „kuiv“, sellega käib kaasas preemia 500 eurot.

Robootika ja programmeerimise õpetaja Indrek Karo, telesilla kaudu: „Ma lihtsalt mõtlesin, et õpetan õpilasi ja kõik.“

Sihtasutus Läänemaa esindaja Kaja Rüütel: „Angela paneb käima kõik rattad!“

Jaanus Mägi, Taebla kooli direktor huumorivõtmes: „Ärge alla andke!“

Kõned peetud, mis edasi?

See oli keemiapäev. Uus keemialabor on järjekordse kangelasliku projektikirjutamise tulem ja seda projekti rahastasid Eesti Teadusagentuur, Harno „Noorte heaks“, Eesti Teadushuvihariduse Liit, Haapsalu linn. Sellepärast võisid kõik külalised tegelda kõvasti peamiselt keemiaga. Mööda ruumi oli laiali kõiksugu töötube: keemiakatsed, molekulimudelid, mikroskoobid, 3D-prillid keemiaprogrammiga, keemiaristsõnad. Siinkirjutaja ootas pauku ja tossu, sest mis keemia see muidu on, aga paraku jäi see ära. Kuid tossu- ja pauguvalmidus on uhiuues laboris äratõmbekäpa näol täiesti olemas ja ei maksa lootust kaotada, et ühel päeval sedagi saab. Seekord tehti tähelepanekuid süsihappegaasi kohta, õpiti, kuidas käitub indikaator, puhastati hõbedat ja palju muud. Mikroskoobi all võis uurida kuivanud puulehti ning sama kuivanud herilasi ja kärbseid. Laudadel oli valmis materjal plastmassist molekulide ehitamiseks ja kes tahtis, võis lahendada vanamoodsal paberil keemiateemalist ristsõna. Rääkimata 3D-prillidest, kust nägi igasugu keemiavärki. Katsete juures seisid abivalmilt juhendamas Innokas koolitatud lapsed ja Innoka vilistlased. Kümme aastat – siin juba järelkasvu jagub!
Noh, ja muidugi tort. Sööjad isupuudust ei kurtnud, sest karm keemiatöö nõuab energiat.

Nüüd emotsioonid

Unistused, nagu mõni kõneleja mainis, on kraam, millel on kombeks kasvada, kui juba kord kasvama on läinud. Kui siinkirjutaja tähelepandamatu persoon oleks võimeline mõnd kooli üles ehitama, siis oleks see selline, mille Angela Leppik, kes igast kivist vee välja pigistab, on loonud väsimatu buldogihaarde, lõputu kannatlikkuse ja oskusega meeskonda komplekteerida. Ampluaad arvestades on tegu üpris tillukese 300-ruutmeetrise ruumiga autokaupluse laekorrusel. Kuid nagu eespool öeldud, on koolike ainulaadne kogu Eestis. Siinkohal tekivad emotsioonid, pole parata.

Ruumi mahuvad kõik need töötoad, mis avalõigus loetletud, uskuge või mitte. Ainult teleskoop, millega tähistaevast uurida, peab kolima kuhugi mujale. Kuhu, see on veel lahtine, aga et ta ühel päeval oma pesa leiab, selles pole kahtlust. Kontseptsioon on selline, et igas töötoas osalejad oleksid korraga silma all ning et lastel oleks võimalik näha ja huvituda teadustöö mitmekesistest võimalustest. Just see ongi haridus, nagu see klassikalises mõttes olema peaks. Pärast lugemise, kirjutamise ja arvutamise selgeks saamist on teed valla igas suunas, pööra sinna, kus on huvitav. Vanus ei loe midagi. Innokas on näiteks robootikas ja inseneerias üheksa astet. Mis iganes vanuses või kooliastmes keegi on, pääseb ta järgmisele astmele, kui on eelmise läbinud ja selle kohta lõputöö teinud. Innokas töötavadki päris erinevas eas lapsed ühe laua taga, ühe ja sama ülesande juures. Kedagi pole vaja korrale kutsuda, kedagi ei pea hinnetega ähvardama, kõigil on innokalik ind lihtsalt areneda ja targemaks saada. Innokas, kus õpivad erineva sooritusvõimega õpilased, ei vaja keegi sotsiaalpedagoogi, piisab asjatundlikust ja empaatilisest juhendajast, ja robotid valmivad.

Või võtame keemiatunni, mida allakirjutanu kord külastas. Kõigepealt tehakse midagi kätega, kuid rangelt juhendi järgi. Tähelepanekud pannakse pärast ilusti teaduslikult kirja. Riistade nimetused saadakse töö käigus kätte. Ühe noore keemiku lasteaiaealine õde oli tulnud väikeste laste legomaailma seiklema (ka selline on Innokas olemas). Pärast oma asja lõpetamist tahtis ta keemiatunnis spontaanselt kaasa lüüa. Õpetaja Pillel ei tulnud mõttessegi teda tõrjuda. Temagi sai endale kitli ja kindad ning tähtsa töö – katsetajatele vajalikke riistu kätte viia. Selle käigus õppis ta ise nende nimetused selgeks. Ehk sirgub siit tulevane keemik just sellepärast? Akadeemiline hetk saabus pärast katset, mil kogu asjakäik ja selle tulemus tuli dokumenteerida. Traditsioonilises koolitunnis algab asi dokumenteerimisega ja sageli sellega jääbki, sest katseteks pole lihtsalt aega, nagu Tiit Aedmäe kõnes märkis.
Kuigi ühes ruumis töötavad koos eri vanuses noored keemikud, robootikud ja insenerid, kuigi teispool nappi vahesirmi tegelevad 3D-mängudega need, kes on saanud pärast tööülesande lõpetamist preemiaks 10–15 minutit võluprille või rallisimulaatorit … jah, kuigi ruumis on hulk mürsikuid, valitseb seal täielik rahu. Mitte tingimata vaikus, vaid just rahu.
Võiksin lõputult jätkata, aga ilmselt saab ka Õpetajate Lehe netiruum kuskil otsa ja sellepärast võtan oma tunded kokku. Haridus ei ole lugemis- ja kirjutamisoskus, loomulikult, vaid nood on eelduseks hariduse omandamisele. Seda teavad ju õieti kõik. Seda enam on lihtsalt vaimustavalt vabastav näha, et päriselus leidub koht, kus lapsed peavad vajadusest tingitult neid oskusi kasutades arendama, sest neil on huvi oma praktiline töö valmis saada. Ei, Innokas ei vajata eripedagooge, seal pole moodsa üldhariduskooli tunde õpioskuste või koostöö või sotsiaalsete suhete või muu naturaalse elu „õppimiseks“. Seal lihtsalt ON õpioskused, koostöö ja sotsiaalsed suhted. Need tekivad ja elavad seal.

„Nojah, muidugi, tasuline tehnoloogiakool, mis viga seal tubli ja õpihimuline olla,“ võiks nii mõnigi nüüd öelda. Osalt nõustun. Kuid ainult osalt. Mu küsimus on: milles asi, et kogu haridussüsteemi sellisele kontseptsioonile ei võiks üles ehitada? Mul on sellele isegi vastus, aga see ei ole meeldiv. Tõesti mitte. Sellepärast tunnen lihtsalt vaikset või valjemat rõõmu, et üks mu enda unistus on kellegi teise käe läbi eluvaimu sisse võtnud. Kuigi ainult ühe depressiivse väikelinna äärealal 300 ruutmeetril.

Tänan südamest Innoka meeskonda: Angela, Tiit, Pille, Jaanika, Kristofer, Madis, Reino, Ando, Silja, Heli, Indrekud, Epp, Andres! Olge te hoitud!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!