KÕRVALPILK ⟩ David Vseviovi sõnul on keeruline kõik, mille vastu sa huvi ei tunne

9. jaan. 2024 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - Kommenteeri artiklit

Ajaloolase David Vseviovi arvates ei ole olemas ühte, kõikidele sobivat universaalset kooli. Oluline on mitmekesisus, et iga laps leiaks endale sobivaima. Enda haridusteel peab ta koolis omandatust hoopis olulisemaks kodus loetud raamatuid, kuulatud raadiosaateid ning vestlusi vanematega. 

David Vseviov. Illustratsioon: Kristi Markov

Kas teile meeldis koolis käia?

Ei, kindlasti ei meeldinud. Lõpetasin Tallinna 6. Keskkooli, see oli klassikaline vene kool. Asupaika arvestades võib-olla natukene parem kui kuskil linna servas paiknevad koolid. Ilmselt panid vanemad mu sinna sooviga, et omandaksin ühe võõrkeele. Kool asus ka kodule suhteliselt lähedal. Esimeses, ja arvan, et osaliselt ka teises klassis helistas õpetaja pärast tunde minu emale ja ütles, millised ülesanded kodus teha jäid. Minu kodukeel oli ju eesti keel ja vene keelt ma kooli minnes ei vallanud. Ma ei käinud eelnevalt ka lasteaias ning kõik mängukaaslased, kellega jalgpalli tagusime, olid eesti poisid. Kas see oli üks põhjus, raske öelda … 

Kui meenutan õpetajaid, siis osa neist oli ametis tulenevalt oma mehe positsioonist, mida märgistab sõna „sõjaväelane“. Sõjaväelase abikaasal oli ju vaja ka mingit ametit pidada ja üks alternatiiv – sest tootvale tööle ei tahtnud keegi minna – oli minna kooli õpetajaks. Aga olid ka erandid. 

Mõned inimesed ja suhted on tollest ajast meelde jäänud. Alati on ju ka midagi head. Ma isegi ei tea, kas mingisuguseid kokkutulekuid toimub või mitte. Sõpruskonda kooliajast, nagu väga paljudel inimestel on, mul ei ole. Millegipärast on minu mälu tõmmanud koolile ikkagi väga paljus kriipsu peale. Kui haridusteed silmas pidada, oli minu jaoks verstapostiks aasta 1966, mil astusin Tartu (tol ajal Riiklikku) Ülikooli.

Millised ained teile meeldisid? 

Meeldisid pigem ained, mis mahuvad määratluse „humanitaaria“ alla. Meil oli klassis paar matemaatikas väga nutikat poissi ja mul on tunne, et nemad valdasid seda ainet tunduvalt paremini kui õpetaja. Lootus, et selline õpetaja tekitab sinus aine vastu huvi, on küllaltki väike.

Kusjuures, tagantjärele on huvitav, et tolleaegsetes vene koolides ju maailmakirjandust ei õpetatud. Eesti kirjandust ammugi mitte. Ainult vene kirjandus. Ma isegi ei mäleta, kas Tammsaaret mainiti. Võib-olla oli mingi rubriik „Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus“. Nii, et kirjandushuvi tekkis mul täiesti kooliväliselt. Ja see tulenes juba sellest, millised raamatud kodus olid ja mida vanemad lugesid.  

Millised ained olid keerulised?

Ikka reaalained. Ma ei tea, kas need olid just keerulised. Kõik, mille vastu sa huvi ei tunne, on keeruline. Nii lihtne! Kui huvi ei ole tärganud või ei ole seda tekitatud, siis on keeruline, aga nõudmised eksisteerivad ja sa pead nendele minimaalselt numbrile kolm vastama. Ja kui sa teed seda vastu tahtmist, on tulemus ju selge. 

Ehk siis õppimise võti on õpetaja oskuses huvi tekitada?

No kindlasti nii ongi. Õpetajatöö on ju loominguline, nagu teame, ja seega on see mingis mõttes võrreldav viiuldaja tööga. Ma ei tea, kui palju on Eestis geniaalseid viiuldajaid. Võtame siis tinglikult – kümmekond. Miks peaksime eeldama, et geniaalseid õpetajaid on väga palju rohkem? Ei ole. 

Õpetamine on vastastikune protsess. Kuna hariduse omandamine on teatud vanuse või klassini kohustuslik, peab õpetaja kuidagi ka nendega hakkama saama, kes ei taha mitte millestki mitte midagi teada. Kasvõi pühendama neile teatud osa tunni ajast. Alati on klassis ka selliseid inimesi. Nii et ränkraske töö.

Mida peate tagantjärele kõige olulisemaks, väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsite?

Kummaline oleks vastata sellele küsimusele, et mitte midagi. Aga seda mitte midagit vastupidises variandis formuleerida on päris keeruline. Ma ei oska öelda, mis see on. Tõesti ei oska. Raamatud, kodused vestlused, läbi ragina kuulatud raadiosaated ja vanemate sõbrad on mänginud mitu korda suuremat rolli kui tolleaegne kool. Ei tahaks küll kõigele kriipsu peale tõmmata, midagi pidi seal ju olema. Kui nüüd kujutada ette, et kõik need aastad oleksid möödunud kuskil mujal kui koolis, siis ma ei tea, kas oleksin praegu väga teistsugune inimene, kui olen. Jah, võib-olla mõni Puškini luuletus, mida ma muidu poleks lugenud, sai loetud (naerab).

Milline võiks kool olla?

Häda ongi selles, et me kujutame ette, nagu oleks olemas universaalne kool. Ühes klassis võib istuda kakskümmend viis last, väga erinevatest oludest, erinevate huvidega, erineva temperamendiga, erineva kiirusega, erineva silmaringiga – ja meie otsime kogu aeg ühte võlukepikest. Nõukogude ajal tehti see läbi: kogu maa elektrifitseerimine, kogu maa kemiseerimine. See on üks ravi kõikide haiguste vastu, mida pole lihtsalt olemas. Nii et minu vastus sellele küsimusele on: kool peab olema mitmekesine. See on ainuvõimalik variant ja õnneks haridus selles suunas ilmselt ka liigub. On inimesi, kellele sobib näiteks Waldorfi kool, aga ka neid, kes tahavad klassikalist kooli. Aga meie pendeldame muudkui, kas panna hinded numbritena või anda sõnaline hinnang. See on absoluutselt teisejärguline! 

Oleme määranud, et teatud vanuseni peab haridust omandama. Samas pole meil väga palju erandeid nende jaoks, kes ei ole võimelised õppima kas soovi puudumisel või tulenevalt neist takistavatest teguritest, mida nimetatakse haigusteks. Neid on ju nii palju, mitu korda rohkem kui omal ajal, või siis oskame neid praegu paremini näha. Need nõuavad veelgi rohkem seda erilisust ja mitmekesisust. Ei ole üldse välistatud, et meil on päris palju lapsi, kellele sobib ainult tête-à-tête-variant. Aga meil ei ole lihtsalt ressursse. 

Kas teile oleks sobinud see viimane?

Ei usu, mõne õpetajaga nelikümmend viis minutit kahekesi ruumis viibida võib olla päris väsitav. Ma kasutan ilusaid väljendeid (naerab).

Milline on hea õpetaja? 

On üks kriteerium – temaga peab olema nauditav ühes ruumis olla. Ongi kõik. 

Mis teeb selle nauditavaks?

Seda ma ei oska öelda. Seda sõna „nauditav“ võib muidugi lahti harutada ja jõuda ka sõnani „huvitav“. Ja kui on huvitav, siis inimene õpibki. Variandis üks õpetaja ja kakskümmend viis õpilast on see, jah, võimalik, aga erakordselt keeruline. 

Midagi pole parata, õpetajatöö ei piirdu ainult aine edastamisega. See on midagi hoopis laiemat. Kõrgkoolis õpetada on teistmoodi kui koolis, mina saan piirduda ainult ainega, sest inimesed on tulnud kunstiakadeemiasse õppima ajendatuna väga konkreetsest huvist. Ma ei pea seda huvi enam tekitama. Aga kahekümne viie lapse puhul ei saa olla, et nad kõik tunnevad kogu õpitava vastu huvi: alates ainest liikumine kuni aineni füüsika. 

Kuidas te suhtute igasugustesse pingeridadessse ja edetabelitesse hariduses?

No me ei pääse näidikutest, see on paratamatu. Kogu ühiskond on hierarhiline, sealt pole väljapääsu. Kas need näidikud alati reaalsust kirjeldavad, on hoopis teine asi. Need üldistavad, sest see, et teatud protsent sooritab midagi teatud mahus, ei tähenda ju, et see puudutab kõiki. Nii et neid pingeridasid ei peaks fetišeerima. Pole parata, ei saa võistelda kaugushüppes, kui ei mõõda tulemusi. Aga kas seda peab tegema hariduses, on omaette küsimus. 

Mida tahaksite õpetajatele südamele panna? 

Võib-olla ei peagi panema just õpetajatele midagi südamele, südamele võiks panna koolide juhtkondadele, samuti lastevanematele, kes väga sageli arvavad, et kool peab ära tegema nende tegemata töö. Selline arusaam on viimasel ajal üsna levima hakanud, minu ajal seda ei olnud. Kui ema või isa kutsuti koolidirektori juurde, siis polnud küsimustki, kes oli tunnis millegagi hakkama saanud – kas mina või õpetaja. Nüüd, ma arvan, on paljud vanemad seda meelt, et õpetaja ei saa asjast aru või ei tule oma tööga klienti teenindades toime. 

Kas teie vanemad kutsuti mõnikord kooli?

Kindlasti! Nõukogude ajal kutsuti kõiki kooli. Noh, võib-olla välja arvatud mõne eeskujuliku tüdruku vanemaid (naerab). Kuigi, ega ma mingisugune huligaan ei olnud. Aga teismelistega on ju nii, et kui keegi midagi teeb, siis minnakse kaasa. No näiteks on mul meeles, et meie klassiruum oli kõige ülemisel korrusel ja otse selle akende all oli uks, kust toodi sööklasse igasugu asju. Oli kuuekümnendate algus ning seda tehti hobuse ja vankriga. Kui see hobusemees siis sööklasse sisenes, viskasime aknast alla kriidi, mis tabas hobust, tegemata talle liiga. Hobune aga sai aru, et on käsk astuma hakata. Ja siis oli väga naljakas vaadata, kuidas see mees kisaga majast välja kargas. No vot! Pärast sellist tempu kutsuti muidugi ema kooli. Kuigi ma ei usu, et see oli minu initsiatiiv, ma ei olnud nii nutikas. 

Mulle on jäänud silma, et paljud õpetajad ei kurda mitte niivõrd palga, kuivõrd atmosfääri üle, mis koolis valitseb. Inimene on võimeline taluma väga suurt koormust, kui õhkkond seda soosib. Head suhted ja inimlik atmosfäär ei tähenda, et õpetaja kulutaks õpilaste tööde lugemisele vähem aega, vaid näiteks seda, et järgmisel päeval kohtad tööl naeratavat direktorit, kes ütleb sulle paar head sõna. Ütleb näiteks, et kuule, ma näen, et oled kuidagi väsinud, me ei saa su koormust kuidagi vähendada, aga läheme abikaasaga nädalavahetusel metsa jalutama, tule kaasa! See on nii lihtne, elementaarne, ei nõua mitte midagi. Arvan, et inimene teeb siis oma tööd arusaamaga, et ollakse üks pere ja õpetatakse koos lapsi, sõltumata sellest, kas oled koristaja, õpetaja, koolidirektor või majandusjuht. Nii et pikk sissejuhatus, et mitte vastata küsimusele, mida soovin õpetajatele südamele panna. Aga kokkuvõtvalt: head uut aastat õpetajatele!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!