Nukuteatrimuuseumi näitused ja haridustegevused tutvustavad oma mängulise sisuga nukuteatri iseärasusi ja ajalugu. Laste silmis pole midagi paremat kui mäng – õpetaja silmis on parim aga mäng, mis õpetab. Nukuteatrimuuseumis on võimalik mängu kaudu õppida tundma teatrietiketti ja -ameteid ning teha tutvust lavastusprotsessi ja nuku animeerimisega.

Nukuteatrimuuseumi ajaloonäitusel „7×10. Teater Laia tänava nurgal“ saab õppida eri lavastuste kohta memoriini mängides, tutvuda klotse keerutades Buratinodega ning kombates arvata, mis materjalist teatrinukke valmistatakse. Nukunäitleja ja lavastaja Väino Luubi loomingut tutvustav näitus „Juhuse tahtel nukunäitlejaks“ annab lastele aga võimaluse proovida näiteks kunstniku ja lavameistri ametit või ehitada juhendi järgi lava. Loovust saab kasutada ka heliloojana pilli mängides või näitlejana kostüüme proovides. Lõbusa täringumängu abil saavad selgeks Väino Luubi rollid nukuteatris.

Mängurõõmu jagub hulganisti haridusprogrammigi. Väikelastele mõeldud muuseumimängus „„Punamütsike“ nii ja teisiti“ mängitakse läbi Rein Aguri ja Mati Undi 1973. aastal esietendunud ja nukuteatris uuendusprotsessi käivitanud töötlus muinasjutust. Esmalt mängiti lugu läbi kurja hundita nii, et midagi õieti ei juhtunudki, ning siis juba koos hundiga – mis polnudki kuigi hirmus, pigem naljakas. Mängu käigus õpivad lapsed teatri ajalugu, nukkude animeerimist, lavakujunduse loomist, teatris käitumist ning koostöö tegemist – seda kõike mängu kaudu.

I–III kooliastmele mõeldud muuseumitunnis „Teadlik teatrikülastaja“ saavad koolinoored omavahel mõõtu võtta teatrimõistete ja lavastusprotsessi tundmises ning õpitu põhjal teadliku teatrikülastaja tegelast ilmestava maski meisterdada. Muuseumitund käib läbi teatrikülastuse põhitõed, teeb selgeks, mis vahe on mõistetel näidend, lavastus ja etendus, ning annab õpilasele täieliku ülevaate lavastusprotsessi etappidest ning nende vajalikkusest. Muuseumitund on hea kaaslane enne või pärast teatrikülastust, et õpilastel oleks võimalik tunnis õpitut juba teatrisaalis kasutada või tagantjärele teatrikogemust analüüsida.

Mänguline muuseumikülastus utsitab lapsi ja noori nukuteatrit tundma õppima harjumuspärasest erinevalt, võimaldades neil loovalt tegutseda ja uusi teadmisi kohe rakendada. Reegliteta mängimine arendab lapse iseseisvust ning otsustusvõimet, afektiivne tegutsemine annab lapsele võimaluse õppida ja kogeda just seda, mis teda köidab. Nii saabki laps juhendatud tegevuse või iseseisva muuseumikülastuse jooksul kogeda täpselt seda, mis huvi äratab, ning täiendada oma teadmisi nukuteatrist.