Euroopa Liidu liikmesriikides jaguneb religiooniõpetus konfessionaalseks ja mittekonfessionaalseks, st usuõpetuseks ja usundiõpetuseks. Usuõpetus lähtub ühest religioonist (Eestis kristlusest), mittekonfessionaalse usundiõpetuse lähtealus on pluralistlik, sest eesmärk on suurendada tolerantsust ja aidata kaasa avatud ühiskonna kujundamisele.

Eestis tohib munitsipaalkoolides õpetada ainult usundiõpetust jaseda vaid valikainena riiklikus õppekavas täpselt piiritletud sisuga. Riikides, kus seda õpetatakse, on tegu kohustusliku ainega. Nii on näiteks Norras, Rootsis, Šveitsis ja Inglismaal.Meil on usundiõpetuse kursused peamiselt vaid gümnaasiumiastmes 60–70 koolis. 

„Usundiõpetuse kohustuslikuks muutmise idee väärib arutamist ning ka petitsiooni lehel toodud argumendid on igati kaalukad. Euroopas on enamikus riikides olemas eraldi aine, mis on pühendatud religioonile,“ kirjutab TÜ religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev (ERR, 14.12.2023).

Usuõpetust tohib meil õpetada ainult erakoolides ning see peab olema õpilastele vabatahtlik. Õpetuse sisu on koolide enda otsustada. Usuõpetust õpetatakse näiteks Soomes, Poolas, Türgis, Saksamaal ja mujal, kusjuures valida saab mitme religiooni ja sekulaarse eetika vahel. 

Minu arusaamise järgi on usundiõpetus ja usuõpetus kaks täiesti erinevat asja. Tuletan meelde, et 1923. aastal toimus rahvahääletus just usuõpetuse, mitte usundiõpetuse kohustuslikuks muutmise üle. Ka mina hääletaksin täna usuõpetuse (mitte usundiõpetuse) kohustuslikuks muutmise poolt. Ja kui praeguses diskussioonis heidetakse luterlikule kirikule ette vastuolu meie põhiseadusega, siis sama põhiseadus toona selles vastuolu ei näinud.

Tegelik vastandumine

Me ei peaks end vastandama teistele usunditele, sest tegelik vastandumine on hoopis mujal. Professor Clive Lewise arvates jaguneb inimkond laias laastus kaheks: Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja neid eitavaks vähemuseks. 

Oleme elanud mitu inimpõlve ilma Jumalata. Kodudes me teda enamasti ei kohta ja kui kooliski ei õpetata, siis kust peaks tulema teadmine, et midagi taolist üldse on? Ometi on inimkond läbi kogu oma ajaloo olnud veendunud, et olemise kett ulatub üle inimeste. See veendumus on mõjuv nii kestuse kui intensiivsuse poolest. Targimad inimesed on kinnitanud seda kõige tähtsamaks ja sügavamaks tõeks.

Uku Masingu arvates ei saa me ise kõike kogeda ja läbi katsuda, mistõttu peame usaldama oma esivanemate kogemusi. Tema ise defineeris usku kui inimese alandlikku, leplikku ja koordineerida tahtvat hoiakut selle suhtes, mis ta tunneb olevat mõistetamatu, saladusliku ning endast kõrgema ja võimsama. 

Kirjanik Mari Saat kirjutas oma raamatus „Surija üksildusest“, et lapsi peaks harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailma, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa ja just seepärast tegelebki teadus asjadega, mida saab mõõta, katsete teel kontrollida jms. Jumalani võime jõuda vaid sisemise tunnetuse ja enesearendamise kaudu. Üht ja sama probleemi peaks vaatlema mitte ainult loodusteaduslikust, vaid ka vaimsest seisukohast. 

„Jumal, vaimne maailm, inimese hing – kõigi nende olemasolu materiaalse maailma alusena ja põhjusena – säärane käsitlus peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, niisama kohustusliku osana haridusest,“ arvab Saat. 

Sarnase lähenemise leidsin ka kvantfüüsiku Max Plancki raamatust „Vaatlusi maailmale kvantfüüsika seisukohalt“. Teadlane kirjutab, et religioon ja loodusteadus ei välista, vaid täiendavad ja tingivad teineteist. Kõige vahetumaks tõenduseks nende ühtesobivusest on ajalooline tõsiasi, et kõigi aegade suurimad tippteadlased-nobelistid (Albert Einstein, Fritz Haber, Niels Bohr jt) tunnistasid oma usku Jumalasse. Nad teadsid, et universum on nii erakordne, et ainult Jumal võis selle luua. Nende ülesanne oli lihtsalt aru saada, kuidas ta seda tegi. 

Otse loomulikult on religioonil ja loodusteadusel suuri alasid, kus neil pole midagi ühist. Nii näiteks on loodusteadusele võõrad eetika küsimused, universaalsete konstantide väärtused on aga religiooni jaoks täiesti tähtsusetud. Kuid need teed ei kulge eri suunas, vaid on teineteisega rööbiti ning kohtuvad kaugel lõpmatuses ühe ja sama eesmärgi juures. 

„Suunda näitav märgusõna on nii minevikus kui tulevikus alati: Jumala poole,“ kirjutab Max Planck.

Kristliku religiooni kultuurikeel

Usk on inimese side Jumalaga. Usu sisule antakse mingi kindel väline kuju, mis võimaldab piltlikus keeles üksteisest aru saada. Toomas Jürgenstein tõi ühel konverentsil näite, kuidas füüsikaline jumalapilt on nii mõneski reaalklassis otse ilmutuslikult mõjunud. 

Esimene väide: „Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivat ja programme käivitavat (ja kontrollivat) infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks.“

Teine väide: „Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja maailma struktureerivad programmid kujunevad välja spontaanselt. Keskset tahtelist infoallikat, jumalat ei ole.“

Mahatma Gandhi seletuse järgi on Jumal või Looja kogu maailma ja kõigi rahvaste jaoks üks, aga teid tema otsimiseks ja tema juurde jõudmiseks on palju. Eri rahvad valivad tee oma kultuurist lähtuvalt. Euroopa ühiskultuur on läbinisti kristlik ja kui meil puudub teadmine kristlikust religioonist, on kultuurikeel lihtsalt tühi vorm, mis meid ei puuduta.

Anu Lambi kogemus teatrikooli tudengitega kinnitas seda mõtet: usualase hariduse puudumine teeb raskeks (või võimatuks) kultuuri mõistmise. Ta tõi järgmise näite: „Suurtes kunstimuuseumides käies, kus saalide kaupa on piibli süžeedel põhinevaid maale, mis puuduliku hariduse tõttu jäävad vaataja jaoks justkui salakoodiga suletuks, saab sellest koolihariduse vajakajäämisest eriti selgelt aru. Inimene kõnnib lihtsalt saalid läbi, adudes, et ta on väljajäetu /…/ Samasugune väljajäetuse tunne tekib Underi mõningate ballaadide puhul. Tekst on suurepärane, riimide leidlikkus ja sõnastuse rikkus samuti, aga teksti aluseks olnud piiblilugu tundmata ei ole võimalik Underi tõlgendust, piibliloo edasiarendust mõista.“

Või Lauri Leesi mõte, et juba enne Peterburi Ermitaaži minekut peaks iga Eesti gümnasist teadma, keda kujutatakse Rembrandti kuulsal maalil „Kadunud poja tagasitulek“, sest muidu võib inimene end maailmamuuseumis eksinuna tunda.

Ilma teadmisteta kristlikust religioonist jääb kultuur tühjaks vormiks ka muusikas. Arvo Pärdi, Pärt Uusbergi, Urmas Sisaski jt hinge ülendavad ja puhastavad viisid ei jõua meieni ja meie hing nälgib. 

Hing toitub rõõmust, mitte meelelahutusest

Religioonipedagoogika klassik James Fowler väidab, et kuigi usk on kultuuriuniversaalne ja usuline areng on alati ühesuunaline, jõuavad inimesed oma arengus eri tasemele. „Usun, et usk on üldinimlik. Juba sündides omame võimet uskuda, st usk kuulub inimeseks olemise juurde. See, kuidas see võime avaldub, sõltub keskkonnast, millesse elu meid vastu võtab. Usk on elusündmuste vaheliste seoste seletamise ning elu ja enese mõistmise viis,“ kirjutab ta.

Loomulikult vajab ka usuline areng suunamist. Areng toimub sisekogemuse kaudu. Tegemist on äärmiselt sügava ja isikliku protsessiga, kus kriisid on vajalikud ja vältimatud. Aga kui täiskasvanud inimene tõsimeelselt kinnitab, et tema ei usu pilveserval istuvat vanakest, siis kas nutta või naerda?

Tänapäeval veeretavad paljud vaimse tervisega hädas olevad noored süü oma vanemate kaela, kes olla neid lapsena valesti kohelnud. Mitmed teraapiad süvendavad hädasolijate viha oma vanemate vastu, kinnitades, et just nemad ongi süüdlased.Kognitiivse teraapia rajaja Aaron Beck oletas, et hingehäda põhjus ei pruugi sugugi olla lapsepõlves, vaid inimese mõtetes ja tema sisekõnes.

Seda on võimalik muuta. Lootusetuse tunne ei teki mitte kannatustega, vaid sellega, kui me seda mõjutada ei saa. Kristlik õpetus „Austa oma vanemaid, et su käsi hästi käiks“ võiks jõuda kõigi kõrvu. Kõigini võiks jõuda ka teadmine sellest, kui suur jõud on südamest tulevatel palvetel. Meieisapalve võiks kõigil peas olla. 

Usuõpetuse põhiülesanne meie koolis võiks olla südametunnistuse elushoidmine ja iseloomu (voorusepõhine) kasvatamine usu, lootuse ja armastuse ideaalis.