Usundiõpetuse hiilgus ja viletsus
Olen juba harjunud sellega, et iga 6-7 aasta tagant tõusevad usundiõpetusega seotud teemad ühiskonnas teravama tähelepanu alla.
Olen vastavat õppeainet õpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumis üle 25 aasta ja põhiliselt selle kogemuse pinnalt enamasti meedias ka vahekokkuvõtteid teinud. Seekord keskendun usu- ja usundiõpetuse vahekorrale ja usundiõpetuse võimalikule kohale põhikooli ning gümnaasiumi õppekavas.
Kui nüüd Tallinnas Püha Johannese kooli juhatav Liivika Simmul mind üle kahekümne viie aasta tagasi Hugo Treffneri Gümnaasiumisse ennast asendama kutsus, oli õppeaine nimetus kooli usuõpetus. Olgu kohe öeldud, õppeaine nimetus on muutunud, mäletan nimetusi religiooniõpetus ja usundilugu, praegu on see usundiõpetus. Samas olen õpetanud sõltumata õppeaine nimetusest ikka suuresti ühtmoodi.
Juba siis, kui alustasin kooli usuõpetuse õpetamist, tehti vahet usundite õppimisel koolis ning usu õpetamisel kirikus. Koolis oli see õppeaine eelkõige suunatud teadmistele ja seostele, millele toetudes saaks agnostikust parem agnostik, budistist parem budist, kristlasest parem kristlane jne, ning et religiooniga seotud hinnangud ja otsused põhineksid inimese elus laiemal baasil. Usulistes organisatsioonides on eesmärk traditsiooniliselt eelkõige osadust kasvatada.
Enne ja nüüd
Teen usuõpetuse ja usundiõpetuse võrdluseks ka ajaloolise põike. 1937. aastal ilmusid eraldi vihikuna üleriigilise usuõpetajate päeva ettekanded. Tollaselt koolide peainspektorilt Märt Raualt oli seal põhjalik ettekanne „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“.Sellest ettekandest lähtuvalt kirjutasin artikli „Vestlus kolleegiga, mis algas 75 aastat tagasi“ (Kirik ja Teoloogia, 24.05.2013), kus püüdsin seni toimunud muutusi fikseerida. Tsiteerin sealt katkendit.
Märt Raud: „Usuõpetusel on algkoolis kaks eesmärki – õpetuslik ja kasvatuslik. Õpetuse eesmärgiks on anda lastele teadmisi ristiusust, tutvustada neid ristiusu alustega ja rikastada neid usuliste mõistetega. Usulise kasvatuse eesmärgiks on äratada lapses tõelist usuelu, selgitada ja süvendada seda, anda temale kindel pide elus, kõvendada tema tahet elada jumalameelepärast elu, äratada temas armastust kristliku kiriku vastu ja valmistada teda ette aktiivseks kristliku koguduse liikmeks.“
Mõned asjad on maailmas ja Eestis muutunud. Nii ei saa minu arvates üldhariduskoolis edasi antav sõnum olla suunatud õpilase koguduse liikmeks ettevalmistamisele ja teemade osas ei saa piirduda ristiusuga. Usulise kogukonnaga ühinemine või mitteühinemine on õpilase isiklik otsus. Küll aga on sarnane õpilase mõtlemise rikastamise idee. Kirjutasin kunagi ühes ülemeelikus artiklis, et religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ning teeb inimese vabaks. Üsna sarnaselt mõtlen usundiõpetuse kohta ka praegu.
Kasvatuslike asjadega on keeruline. Mulle näib, et pärast taasiseseisvumist püüti juurutada vaid teadmistele keskendunud väärtusevaba kooli. Tegelikkuses pole see võimalik. Väga ilmekalt kirjeldab varjatud väärtuste edastamist meiegi koolides kasutusel olev inglise taustaga filosoofia ja religiooniloo õpik gümnaasiumile „Sissejuhatus ideede maailma“ (autorid Linda Smith, William Raeper). Õpikus nimetatakse mitut tegevust ja küsitakse, missuguseid väärtusi need kultiveerivad. Näiteks, kui kool nõuab koolivormi, siis mida sellega õpetatakse, või kui enamiku tundidest sisustavad õpetajad ja õpilastel on vähe sõnaõigust, mida siis sellega õpetatakse.
Kokkuvõttes võin üsna julgesti öelda, et tänapäeva usundiõpetus on eelkõige arutelude ja diskussiooni koht. Enamasti ei ole üldisemate probleemide puhul olemas õigeid ja valesid vastuseid, küll aga paremini ja halvemini põhjendatud seisukohad. Usundiõpetuse tundide juurde kuulub ka sõnum, et religioon on tõsiseltvõetav ja maailma oluliselt mõjutav elusfäär.
Jõuab vähesteni
Tulles tagasi praegu ühiskonnas kõne all oleva ettepaneku juurde tuua igasse kooliastmesse kohustuslik usundiõpetuse tund, siis toetan selliseid tunde, kuid ei pea mõistlikuks sellekohast rahvahääletust, mida ettepaneku tegijad soovisid.
Usundiõpetuse vajalikkuse üle on arutletud aastaid, kõige kaalukam on minu jaoks põhjendus, et õpilastele peaks olema tunnid, kus nad saaksid eksistentsiaalsete küsimuste üle arutleda ja mõista, miks ikkagi valdav enamik maailma inimestest on religioossed. Olen nõus, et seda saab teha ka kirjanduses, ajaloos, gümnaasiumiastmes kindlasti ka filosoofias, kuid usundiõpetusele on see olemuslikum. Igatahes on Euroopas enamikus maades usundiõpetus (või mõni alternatiivne õppeaine) hariduse loomulik osa. Ilma usuliste teemadeta lihtsalt ei saa hakkama, näiteks käesoleva õppeaasta ajaloo-olümpiaadi üks teema oli katoliku kirik.
Mis puutub rahvahääletusse, siis ei ole praegu võimalustki, et enamik Eesti inimestest seda toetaks. Lisaks ei lubaks mu praktiline meel kulutada selleks kaks miljonit eurot, mis on sellise hääletuse hind, hariduses on seda raha mitmele poole rohkem vaja. Pigem toetan riikliku õppekava kohustusliku osa vähendamist, et koolidel oleks lihtsam usundiõpetus oma kooli õppekavasse kinnistada.
Miks on Treffneris seda õppeainet nii pikalt järjepidevalt õpetatud? Mulle tundub, et natuke on usundiõpetus kujunenud osaks meie kooli identiteedist, näiteks juba Hugo Treffner oli teoloog, kes õpetas usuõpetust – küll mitte omas, vaid Tartu Puškini-nimelises Tütarlastegümnaasiumis. Mõõdukas kogus religiooni on koolielu loomulik osa, jõuluajal toimub jumalateenistus, õpilased osalevad usundiõpetuse olümpiaadil, religiooni teemal on valminud mitmed kooli lõpetamiseks vajalikud uurimistööd jne. Mainitud uurimistööde kajastusi on ilmunud ka Õpetajate Lehes, näiteks Kaire Koljali ja Toomas Jürgensteini õpilaste usuliste teadmiste muutumist käsitlev artikkel „Õpilaste usuteadmised minevikus ja tänapäeval“ (ÕpL, 20.10.2017).
Tehes usundiõpetusest järjekordset vahekokkuvõtet on täiesti kohane rääkida selle õppeaine hiilgusest ja viletsusest. Hiilgusest, sest see tegeleb õpilastele eksistentsiaalselt olulisega, ning viletsusest, sest see jõuab vähesteni.
Columbia Ülikoolis on sundaineks contemporary civilization, mis läbib kaks semestrit kahe vaheeksamiga ja kahe eksamiga. Sisaldab filosoofilise ajaloo tippteosed ja -autorid, selle sama religioonide kohta, selle sama moraaliõpetuste kohta ja selle sama ühiskonnakorralduse filosoofia ja ajaloo kohta. Vana ja Uus Testament, Quaan, Buddha ja Dau (Tao), Luther ja Martin Luther King on seal sees kõrvuti Platoni, Aristotelese, Hobbesi, Napoleoni ja Marxiga. Selle ürituse mõte on, et kui teatavale haridustasemele tulevad kokku eri päritolukultuuriga noored, siis neile tekitatakse jagatud teadmised teooriatest ja praktikatest, mis viisid ühiskonna arengu tänapäeva USA taoliseks. Teades, kui väike erinevus on eri ristiuskudel, piseneb soob ühe neist alusel või isegi kristluse ja muhamedluse alusel verd valada.