• Julgeme õpilastele kui isiksustele mõeldes ka mõnele digilahendusele ei öelda.
• Ma ei suuda leida ühtki veenvat väidet inglise keele e-eksami suulise osa kasuks.

Armastan tehnikat ja seda, kuidas tehnoloogia meie elu kergemaks teeb, aga leian ka, et me ei tohi muutuda silmaklappidega digitinistatud tarbijateks.

Eestis oleme õigusega uhked oma e-riigi üle, oleme kõige elektroonilise ja digitaalsega nii harjunud, et ei taipa endalt küsidagi, miks. Või kas peab. Arvan, et e-riigina on meil vastutus ja peab olema julgust otsustada, et jätta mõni asi digitaliseerimata. Pean siin silmas eelkõige põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksameid.

Osalesin nii gümnaasiumi inglise keele eksami kirjaliku osa (Writing Paper) kui ka põhikooli inglise keele lõpueksami (Speaking Paper, Writing Paper) hindamisel ja mõned aspektid panid tõsiselt kukalt kratsima.

Suhtlus on kahepoolne

Online-eksami eelis on, et nn objektiivseid testi osasid, nagu lugemine, kuulamine ja keelestruktuurid, saab hinnata sisuliselt hetkega. Suurepärane, hoitakse kokku nii inimeste aega kui ka paberit! Kui selgub, et mitu õpilast on vastuseks pakkunud mingit alternatiivi, saab selle üle vaadata ja otsustada, kas see vastus kõigil õigeks lugeda või mitte. Mugav ja õigustatud. 

Kirjutamise osaga (Writing paper) kaldub kaalukauss minu arvates samuti online-versiooni kasuks. Hindaja ei pea dešifreerima õpilase käekirja ja saab seetõttu oluliselt paremini/kiiremini õpilase mõttekäiku lugeda. Samuti näeb õpilane kirjutatavate sõnade arvu. Mõningaseks probleemiks on küll laste näpukad ja trükivead, aga sellest peaks päästma oma töö rahulik ülelugemine enne esitamist.

Suulise osa puhul ei suuda ma paraku leida ühtki veenvalt e-eksami kasuks kõnelevat väidet. Kõige tüüpilisem väide, et arvutis tehtav eksam tagab kõigile võrdsed võimalused (kelleltki ei küsita rohkem küsimusi jne), on minu arvates esimene, mis paika ei pea – õpilaste ülesanded on ju erinevad. On see siis eksami õnn või õnnetus. 

Meie koolides, eriti põhikoolides, on kaasav haridus ja olenemata koolist püüdleme selle poole, et läheneda õpilasele individuaalselt. Üha enam on õpilasi, kellel on üks või teine häire, kes on ärevad jne. Ainus viis sellist õpilast aidata on temaga suhelda, võimaldada tal suhtlusolukorda kogeda ja tõdeda, et tegelikult sai ta hakkama. Mitte suhtlusvõimalust kinni keerata.

Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on oma õpetaja see, kellega õpilane on harjunud ja kellega ta tunneb ennast turvalisemalt kui arvutiekraaniga. Samuti ei küsi arvuti Explain- ja Why-küsimusi, mistõttu mõni kinnisem õpilane või see, kellel on näiteks autismispektri häire ja kes ei loe seetõttu vihjeid, satub teenimatult ebasoodsasse olukorda. Kus on siin individuaalne lähenemine? Miks me karistame eksamil õpilast tema isikuomaduste tõttu või põhjusel, et ta ei ole end eksamiks piisavalt jutukaks treeninud? Ma ei leia, et laiendavate küsimuste küsimine kedagi eelistatud olukorda paneks, seni on need küsimused olnud ju eksami script’i osa. 

Tavapärases vestluses – ja meil on suuline eksam – pole selles midagi imelikku, kui palud vestluskaaslasel oma lauset selgitada või laiendada. Ja siinjuures tekib küsimus, kuidas see suhtlemise äralõikamine haakub suhtluspädevusega, nagu üks õpetaja põhikooli veebieksami hindamise koolitusel õigustatult küsis. 

Suhtlus on kahepoolne. Isegi kui ma suhtlen mõne avatari või AI-ga, vastab ta mulle, ta reageerib sellele, mida ma ütlen. Ehk siis sõidame üle iseenda paika pandud eesmärkidest arendada suhtluspädevust, olla õpilasesõbralik ning arvestada õpilase kui indiviidiga. 

Olgu igaks juhuks mainitud, et tõepoolest leidub rahvusvahelisi tasemeteste, kus suulist osa tehakse ainult arvutis, näiteks TOEFL (Test of English as a Foreign Language), aga sellise eksami suunitlus on teine. TOEFL-eksami suulise osa eesmärk on aru saada, kas õpilase keeletase on piisav saamaks hakkama ingliskeelses akadeemilises keskkonnas, kas ta suudab oma vastuse veenvalt ja loogiliselt üles ehitada jne. Meil on tegemist kõigest põhikooli lõpueksami ja gümnaasiumi riigieksamiga.

Pragmaatilisest poolest ka

Kui kirjaliku osa hindamisel on veebieksami eelis tööde kiirem lugemine ja hindamine, siis suulise osaga tehakse õpetajatele lausa liiga. Sujuvalt veeretatakse veebieksami puhul suulise osa hindamine tööajast välja – tasuta tööks. Paraku on enamikus koolides eelarvega kitsas ja seetõttu ei saa – isegi kui koolijuht sooviks – sellise ületunnitöö eest enamasti lisatasu maksta või tehakse seda millegi muu arvelt. 

Kui tavapärases olukorras saab intervjuud ära teha enamasti koolipäeva (ja tööpäeva) jooksul – ühe või kahe päeva tunnid on enamasti võimalik ära korraldada, seda enam, et need sisaldavad sageli ka eksamineeritavate tunde – ja õpilane saab oma hinde kohe teada, siis nüüd on hindaval õpetajal eksamiperioodil topeltkoormus. Suulise intervjuu ülesannete kogukestus on samuti suurem: kui varem võis arvestada umbes 15 minutiga, siis nüüd peab arvestama 20-ga. 

Lisame sinna hindamise aja õpilase kohta, veebivastuste hindamisel ei hinda me eksamit tervikuna, vaid iga kogumit eraldi: klõpsad lahti, vaatad üle ülesande, seejärel hindamisskaala ja hakkad kuulama, siis sisestad hinded ja salvestad ning võtad järgmise töö. Õnneks on sama tüüpi ülesanded üksteise järel, aga see ei garanteeri, et järgmise õpilase pilt oli sama, mis eelmisel. Suulise eksami online-hindamiseks kulub kaks korda rohkem aega, kui tehes seda näost-näkku-formaadis. Kas veebieksami mõte ei ole aga mitte inimeste aja kokkuhoid ja töö hõlbustamine? 

Aiman kohe vastuväidet, et kui suulist eksamit teha arvutis, saab sama ruumis eri nurkades vastata korraga mitu õpilast. Esmalt küsin, kes varustab koole selleks vajaliku tehnikaga. Selgi korral oli vastuseid, kus õpilast oli vaevu kuulda või oli heli alguses väga nõrk ja muutus normaalseks alles tasapisi. Omavalitsuste võimalused on erinevad. Kõik ei pruugi suuta vajalikke vahendeid tagada, ja nagu ma aru saan, eraldist eksamiteks vajaliku riistvara tarvis koolidele planeeritud ei ole. 

Teiseks, kui ruumis vastab korraga mitu õpilast, kuulen hindajana, kuidas taustal teine või teine ja kolmas õpilane vastavad. Kuidas abistab see õpilast, kes on eksamil nagunii närvis ja kuuleb nüüd lisaks, kuidas keegi tema arvates väga hästi vastab? See mitte ei rahusta, vaid tekitab hoopis suuremat stressi. 

Haridus ei ole majandus, kus toote edukaks müügiks on pidevalt vaja midagi uuendada või välimust värskendada. Õppimine tähendab muutusi meie ajus, ja need muutused tekivad pingutuse ja töö kaudu. Hariduses maksavad ülejala tehtud otsused kätte aastaid hiljem, aga selleks ajaks on need mõju avaldanud juba mitme aastakäigu õpilastele. 

Põhikooli suulise eksami puhul peatun eraldi ühel ülesandetüübil. Tegemist on niisiis suulise eksamiga – Speaking Paper – ja ülesanne algab lugemistekstiga ning paari küsimusega selle kohta, millele õpilane peab vastama. Kunagi oli ka gümnaasiumi riigieksamil sarnane ülesanne: tekst, mille õpilane pidi läbi lugema ja siis selle põhjal kõnelema. Minu mäletamist mööda võeti see eksamilt välja, kuna välisekspertide komisjon heitis ette, et see on lugemis-, mitte kõnelemisülesanne. Nüüd oleme samas kohas tagasi. Olukorras, kus meil on inimesest õpetaja, kes intervjueerib, ja inimesest õpetaja, kes hindab, sellise ülesande järele tarvidust ju pole.

Aga lõpetuseks lahendustest

Kuidas siis vältida olukordi, kus õpilased on juba enne eksamit närvis selle pärast, kuidas arvutivõrk vastu peab ja kas nende vastused ikkagi kuhugi salvestuvad? Siin võiks eeskujuks võtta näites Cambridge’i Advanced C1 rahvusvahelise eksami. Eksamit tehes ei ripu õpilane terve eksami jooksul serveri küljes, vaid iga arvuti on autonoomne: vastused salvestatakse ka konkreetsesse arvutisse ja kui ülesannete täitmiseks ette nähtud aeg läbi saab, saadetakse vastused tsentraalsesse arvutisse, kust need kas automaatselt või manuaalselt Cambridge’i süsteemi edasi saadetakse. Kui tekib mingi probleem ühendusega, on võimalik õpilase vastused konkreetsest arvutist välja võtta.

Teiseks, miks ei võiks nii põhikooli kui ka gümnaasiumi inglise keele eksami suuline osa toimuda ka edaspidi mudeli järgi: intervjueeriv õpetaja – õpilane – hindav õpetaja, samas kui teisi osaoskusi hinnataks automaatselt või üle/läbi näiteks EIS-i keskkonna? Intervjuu hinded on ju samuti võimalik kohe pärast vastamist EIS-i sisestada; selleks ei pea eraldi äppi looma nagu Cambridge’i eksamil. Hoiaksime aega kokku seal, kus seda on mõistlik teha, ei tekitaks nii mõnelegi õpilasele lisapingeid „nagu musta auku“ kõnelemisest ja ebakindlust, kas tema vastus oli piisavalt põhjalik. Say as much as you can ei ütle autistile, et ta peaks oma öeldut põhjendama/laiendama. Samuti ei pandaks tanki – vabandage mind väljenduse pärast, aga mõte jääb samaks – õpetajaid, kes pärast tööd peavad omast vabast ajast suulise online-eksami juppe hindama.