Pakume lugemiseks väikese artikliseeria, milles püüame vaadelda lähemalt hariduse/kasvatuse valdkonnas viimastel aastakümnetel muutunud sõnavara. Arutleme toimunud muutuste ja paradigmavahetuse üle, keelekasutuse ja tegelikkuse vahekorra üle, ning lähemalt tulevad vaatluse alla hariduse, õppimise, toetamise jne mõisted, nagu nad end praeguseks meie kultuuriruumis on sisse seadnud.
Võimalik, et leidub veel neid, kes pole tähele pannud mastaapseid muutusi, millises keeles me oma valdkondlikul rohumaal räägime sellest, mis siin kasvab, mida kasvatame, milliseid õisi ja vilju soovime. Võimalik, et vaid vähesed on mõelnud, mis sellest sõltub. Sõnavara, mille sisuks on haridus ja kasvatus, on viimastel aastakümnetel muutunud rohkem kui varasema aastasaja jooksul.
Võiks rääkida uuest tõmbekeelest ja tõmbetuultest ning tunnistada, et nii mõndagi on tuulest viidud. On see meid lähendanud aastatuhandeid taga igatsetud inimese täiustumisele või on hoopis kaasa toonud võõrliike, mis omad liigid ohtu seab, selle mõistmiseks tuleks neid muutusi lähemalt uurida ja hinnata. Tore, kui seda teeksid sotsiolingvistilise taustaga inimesed, kes tunnevad ka hariduse/kasvatuse valdkonda. Paraku ei tunne ühtki sellist. Allakirjutanu seda pole, aga söandan siiski jagada oma subjektiivseid tähelepanekuid, kutsudes üles laiemale arutelule.
Sissevaadet muutumistele meie kasvatuse/haridusega seotud sõnavaras võiks alustada sellest, et inimese kasvamist saatev valdkond pole neutraalne, vaid alati laetud nii väärtustest kui ideoloogiatest. Võib ju sinisilmselt soovida, et ärgem laskem poliitikat kooli, aga poliitika juba on seal. Sest valitsevad ringkonnad pole kunagi ükskõiksed selle osas, mis toimub kooli, hariduse ja kasvatusega.
Võiks öelda, et see on igasugusele võimule eksistentsiaalne tingimus oma tuleviku kindlustamisel. Miks muidu on näiteks õppekavad riiklikult tähtis küsimus. Ning polegi ju väga ammu, kui kool lahutati kirikust. Praegu valitsevad maailma meie nägemisulatuse piirides finants- ja majandusringkonnad ning apokalüptilised meeleolud.
On üldteada, et sõnavaral on tegelikkust vormiv mõju. Sest keel, milles me räägime, väljendab ja muudab arusaamu, pakub autoriteetse teadmise, eristab olulise ebaolulisest, ning mõistab vahel seni loomulikuna tundunu unustusse. Sotsiolingvistikas uuritakse keele ja ühiskonnas toimuva vahekorda, tuues esile, milline on keelekasutuse mõju kultuurilistele normidele, ootustele ja keelekogukondade arusaamadele. Soome terminiuurija Pertti Kansanen on leidnud, et terminoloogia kasutus pedagoogikas kätkeb hoiakulist sisu, suunab arusaamu mingis soovitud suunas ja kujundab tegelikkust nendepäraselt. Julgeksin väita, et pedagoogika on selles osas eriliselt tundlik. Sest siinsetes tekstides on palju kohustavaid sõnu: tuleb, peab, on vaja, kuivõrd intensiivselt vormitakse noore põlvkonna kujunemistingimusi teatud ideaalide, ent ka kellegi huvide päraselt.
Kellele kuulub tulevik, selles on küsimus. Käsusõnad on suunatud kõigile asjaosalistele: õpetajatele, õpilastele, vanematele, ehk ka institutsioonide juhtkonnale. Kes aga on see, kes soovib ja suunab – siin liituvad traditsioonile ning püsiväärtustele trendid ja ideoloogiad ning nende esindajad. On isegi ilmunud uus inimliik, kes häbenemata on end nimetanud suunamudijateks.
Elasime enesestmõistetavuste vaimus
Uus iseseisvumine tõotas meile vabadust. Ka keeles ja meeles. Vabanemise uimas sündis esmalt soov saada lahti ängistavast nõukogude pärandist, sõnastada uued ideaalid, seada fookusse omakeelne terminivara ja siduda kokku katkenud lõng ehk seos esimese iseseisvusaegse pedagoogikaga. Ent siinne suur ühiskondlik muutus toimus samaaegselt meie eeskujumaade, lääne demokraatiate suure muutumisega. Uut epohhi nimetati kultuurilises plaanis postmodernismiks ning sotsiaalmajanduslikus plaanis neoliberalismiks, laiemas eesmärgiseades aga globalismiks.
Kõigil neil oli jõuline sekkuv mõju tundlikule hariduse/kasvatuse valdkonnale, milles säilis rahvuskultuurilisi ning moraalseid väärtusi esindav iseloom isegi nõukogude tegelikkuses. Olime elanud enesestmõistetavuse vaimus, milleks oli Kesk-Euroopa ehk mandri filosoofilisel traditsioonil põhinev didaktika ning mõttelugu (Pestalozzi, Comenius, Herbart). Saksakeelsest mõtteruumist mõjutatud maades olid põhimõistetekskujunenudharidus, kasvatus, õpetamine, õppimine, koolitus, lisandusid sotsialiseerumine, filosoofilises mõõtkavas tähistasid inimest ka subjektsus ning individuaalsus, psühholoogiast isesus, isiksus, indiviid. Kasvatus, haridus, õpetamine, õppimine, sotsialisatsioon kannavad ning seonduvad üksteisega ühiskonna ning kultuuri uuenemisprotsessis: iga sugupõlv siirdab haridusliku kapitali järgmisele selles vaimus, et see suudaks ise uuendada hariduspärandit. Ning oleks suuteline üle võtma ühiskonna haldamise, mis, tõsi küll, kipub muutuma järjest hoomamatumaks ning ettearvamatumaks.
Kasvatus- ja haridusprotsesside eesmärk oli endastmõistetavalt inimideaal: eetiline, vaba, iseseisev, harmooniline, õpivõimeline, terviklik, kultuuri sisusid valdav. Võtmemõisteks kasvataja/õpetaja teadvuses loeti tema inimkäsitust, samuti seab iga ajastu esiplaanile mingi talle omase inimkäsituse ning filosoofilises plaanis nendega tegeldi. Kasvatus ja haridus kuulusid kokku, ent ei samastunud omavahel. Kasvatus oli hariduse vältimatu kaaslane ja eeltingimus, siinseid põhiküsimusi oli: milline inimene oma tervikus olema peaks?
Pedagoogikal oli kahene tähendus: mõiste tähistas vastavaid protsesse uurivat teadust, aga ka praktilist professionaali tegevust. Hiljem eraldus mõistena kasvatusteadus.
Mis tundus püsiv, raputati liigestest lahti. Siinne Mandri-Euroopa filosoofilisest traditsioonist pärinev mõistevara hakkas nüüd saama mõjutusi Angloameerika maailmast, kuivõrd need maad olid juhtivad tegijad maailmapoliitikas ja -majanduses. Saksa keeleala mõjud ja mõisted surutakse inglise keele survel tagaplaanile, mõistetega kaasneb aga ka vastava keeleruumi mõtteviis. Kui mingil perioodil räägiti akadeemilises maailmas veel võõrkeeleoskusest ja väärtustati ka erialast saksa, soome ja vene keelt, siis praeguseks on alles vaid üksainus aktsepteeritud võõrkeel, ja häda sellele, kelle inglise keel pole fluent. Kuigi selle sünonüümide rikkuse ning lauseehituslike nüanssideni jõudmine eeldab rohkemat kui kooli tarbekeel.
Inglise keele hegemoonia kujunemine on kiire, ja kiiruga tehtavates muutustes seavad end sisse toortõlked inglise keelest. Võib vaid imestada unustamise kiirust ja ametkondade alandlikkust suure maailmakeele ees, nii ei vaevutud lähemalt süvenema, milline on ühe või teise mõiste värving, etümoloogiline päritolu ja suhe meiekeelsete mõistetega. Osa neist mõisteti unustusse, ehkki ilming ju jäi.
Kahvatule äärealale jäid ühiskond ja kultuur, sest kõik on psühholoogia. Mäletamist mööda suuremaid arutelusid ei toimunud ning sõnavaraliste muutuste surve oli peamiselt administratiivset päritolu. Oma osa oli ka maailma lahti pääsenud ja uuest vaimustunud teadlaskonnal, kes uute teemadega koos tõi kaasa uut sõnavara.
Me polnud siin originaalsed, seesama sõnavaraline teisenemine ja meelevahetus hakkas toimuma ka meie eeskujumaades ning vastupunnivad teadlased suunati oma nišši. Eks võime ju leida kõiges eelnenus täitumata lubadusi, märke, mis loodetud viisil ei toiminud ja valmistasid seeläbi ette praegust tegelikkust. Sellega, kuidas asjad tegelikkuses retoorikale vastupidiselt võisid toimida, tegeles kriitiline kasvatusteadus. Üks huvitavamaid leide oli variõpe, mille abil kirjeldati, kuidas toredate humanistlike ideaalide varjus kujundati süsteemile sobivat ja sellega sobituvat inimest.
Keeleline ja sisuline vaesumine
Mis siis muutus angloameerika ideoloogiate vaimus? Avastati, et süsteemi saab arvestada rahasse ning kõigel on hind. Valdkonda hakati vaatlema ajaloo- ja traditsioonivabalt, sest uus ideaal, toime tulev, konkureeriv ning kasumit kasvatav ettevõtlik inimene tegutseb olevikus, tööandja huvides ja oma õnne nimel. Kui varem võis biheivioristliku paradigma kõrval aimata ka hermeneutilis-fenomenoloogilise, kriitilise ning interaktsionalistlike mõttesuundade mõju, siis nüüd sai valitsevaks konstruktivism ning uurimis- ja tõlgendusviisiks uusbiheiviorism.
Seisukoht „Mida mõõta ei saa, seda pole olemas“ võimendus veelgi. Näiteks selliseks: „Millest me ei räägi, seda pole olemas“. Uue valitseva paradigma keskseks ja kõike muud varjutavaks mõisteks kujunes õppimine. Kui varem olid suunda näitavateks mõisteteks inimkäsitus, teadmiskäsitus ning õpikäsitus omavahelises seotuses, siis nüüd tõusis ainulises uhkuses troonile õpikäsitus, millest näib piisavat kõige kirjeldamiseks, mis on hariduses oluline. Rahvusvahelises teaduskirjanduses vallandus uute ideoloogiate analüüs ja kriitika juba nullindatel, kusjuures peamine etteheide puudutas kõige lihtsustamist ning pealiskaudseks muutumist ning nendegi probleemide surumist psühholoogiateaduse raami, mis psühholoogilised ei ole.
Soome ja saksa, ent ka ingliskeelsete maade mitmed teadlased viitavad neoliberalistliku ideoloogia mõjuga kaasnevale pealiskaudsusele ning nii keelelisele kui sisulisele vaesumisele: didaktika kui termin jääb tagaplaanile, kuna sellel pole ingliskeelset vastet. Teaching on sisult kitsam ja tähendusvaesem.
Uus ehk eelneva eitus ei pruugi siiski alati olla edenemine kõrgemate tasanditeni. Eestis suleti ajakiri Haridus ja lõppesid kogu teadlaskonda hõlmavad avatud ligipääsuga konverentsid. Foorumit, kus muudatuste üle aru pidada, sisuliselt enam ei olnud. Polnud aegagi, sest akadeemilist rahvast tabasid akrediteerimiste, evalveerimiste, atesteerimiste, administreerimiste ja indekseerimiste tsunamid. Nii nagu kunagi külvivolinike puhul, tõusis nüüd nende peente toimingute pealikute kohale hirmusegune aupaiste. Eelnevalt oli akadeemiline vaikseks ehmatatud kogukond täitnud püüdlikult ettenähtud formaate ja eneseanalüüsi tabeleid, milles õnnestumine tähendas ei vähemat kui edasist eluõigust oma teaduse peenramaal.
Keel kujundab meelt ja vastupidi
Seda, et keel vormib tegelikkust mitte vähem kui tegelikkus keelt, on viidanud mitmed maailmamainega sotsioloogia klassikud. Peter Ludwig Berger ja Thomas Luckman väitsid oma bestselleriks kujunenud teoses „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“, mis ilmus läinud sajandi 1960. aastail, et pole autonoomset neutraalset teadmist; inimese käeulatuses olevad tõed ja teadmised on loodud sotsiaalselt inimeste vastastikmõjus. Keelest saab ühiste kogemuste ja teadmiste kogumise ning vahendamise abinõu. Keel kuulub inimeste loodud sümboolsesse universumi, mis esindab ühiskondlikku võimu ja loob sotsiaalset tegelikkust. Keele abil säilitatakse institutsioone, sealseid kombeid ja rutiine, mis kulgejale tunduvad ainuvõimalikud kui loodusseadused ega kuulu vaidlustamisele.
Metafooride, sümbolite, mõistete, teooriate abil legitimeeritakse viis näha ja kirjeldada sootsiumi tema eri osadega. Nii osutub illusiooniks meeldiv uskumus, kuidas meie kui vabad olendid ise oma teadmist ja arusaamu loome.
Briti sotsiolingvist Basil Bernstein uuris keele sotsiaalset ja kultuurilist tähendust nii sotsiaalsele tegelikkusele kui ka inimmõtlemisele. Ta väitis, et keel oma aktiivse sõnavara ning konstruktsioonidega mõjustab inimeste mõtlemist ning aitab kaasa ühiskonna kihistumise põlistumisele. Tema eriline tähelepanu kuulus haridusinstitutsioonidele ning sealsele keelekasutusele. Keele abil luuakse põlvkondadevahelises kultuurisiirdes kõigele muule lisaks ka võimu ning sotsiaalset kontrolli. Keel sisaldab rohkesti ideoloogilist ainest ning tema abil uuendatakse valitsevaid väärtusi ühiskonna eri kihtidele omase keelepruugi kaudu. Bernstein pakkus ühe esimesena välja variõppekava mõiste, näidates, kuidas keelekasutus sisestab õpilastesse hoiakuid-väärtusi, mis õppekava sisuloojate kavatsustesse ei kuulunud.
Inimese ja kultuuri, inimese ja ühiskonna vahekorda avas geniaalsel viisil prantsuse sotsioloog Pierre Boudieu,kes sai tuntuks mõistega habitus. Isiksuse kujunemine institutsioonides ja igapäevaelu olusuhetes kujundab temas teatud märkamis- ja suhestumisviisid ehk dispositsioonid. Nii mõjustab kooliõpilaste enesele ja teistele antud hinnanguid näiteks prisma, mille on loonud kogemus koolihindega. Väline tegelikkus oma raamidega saab inimese jaoks elu mõistmise ja eluga suhestumise mudeliks, habitus’eks. Selgelt on kirjeldatav õpilaste kooli-habitus.
Keelekasutus on osa indiviidi sotsiaalsest kapitalist. Suhestumise viis ehk omandatud harjumused-väärtused-hoiakud-käitumisviisid-orientatsioonid loovad asjade mõistmist korrigeerivad raamid. Ning inimesed hakkavad mõtlema ja käituma, nagu on ette nähtud ja nagu nende sotsiaalne kapital võimaldab.
Kõige põhjalikumalt ja mõjusamalt on võimu, sh seotuna keelekasutusega, uurinud prantsuse filosoof Michel Foucault, kelle ka eesti keelde tõlgitud teoses „Valvata ja karistada“ on võimu perspektiivist lahti lahatud haridusinstitutsioonide anatoomia. Ta väidab, et teadmine pole kunagi neutraalne, vaid kuulub ühiskondlike võimumehhanismide juurde. Igal ajastul kujuneb oma tõeseks tunnistatud teadmiste süsteem, mis võimaldab teadusliku diskursuse ja tingib sealjuures ka alternatiivse ning marginaalse teadmiste ala. Siit pärineb mõiste normaliseerima, mis viitab, kuidas algselt loogika palge ees küsitavusi sisaldavaid seisukohti on võimalik viia ühiskondlikku teadvusse kui enesestmõistetavusi. Igal diskursusel on oma kord ja sisemised raamid, mis määrab teadmise esitamise viisi ja tingimused, mille täitmisel tunnistatakse teadmine tõeseks. Teadmine legitimeerib teatud võimu mõjutustegevuse ja võim määrab, milline teaduslik teadmine väärib avalikke diskursusi.
Nii pole me ka seekordses paradigmavahetuses jõudnud igavikulise viimase instantsi tõeni, kuigi seda ju tõotati. Nagu näha, angloameerikalikud mõtteraamid ja mõistestik pole vaid lingvistiline probleem, vaid valdkondliku mõtlemise suunamine uutele rööbastele. Millises sihis need reisija viivad ning kellele on see meele järele, see vajab suurema osavõtjate ringiga lähemat analüüsi.
Lisa kommentaar