„Noored kooli“ vilistlased – kas jäävad kooli või lahkuvad?

21. mai 2024 Liisi Seil ajakirjanik - Kommenteeri artiklit
Fotod: Janek Toomikas, Noored Kooli

Igal aastal toob sihtasutus Noored Kooli Eesti koolidesse mõnikümmend varasema pedagoogilise kogemuseta õpetajat. Tänavu kevadel võeti hariduse eestvedajate arenguprogrammi vastu uus lend järjekorranumbriga 18.

Sihtasutus Noored Kooli on praeguseks Eestis tegutsenud 17 aastat. Tänavu kevadel oli vastuvõtt rekordiline – programmiga liitus 52 õpetajaks soovijat. Nii palju alustajaid pole varem olnud.

Mona Mägi Soomer.

„Noored kooli“ kogukonnajuht Mona Mägi Soomer ütleb, et programmis osalemise pakkumise saavad kõik, kes nõuetele vastavad ja valikuvoorudest läbi pääsevad. „Meil ei ole mingit kvooti, kui palju osalejaid võime vastu võtta. Inimene konkureerib ainult iseendaga. Ent neid, kes on nõus ja suutlikud seda kogema, on igal aastal ikka umbes sama palju: 30–40,“ märgib ta.

Ka uus rekordiline lend võib sügiseks mõnevõrra väheneda, sest tavaliselt soovib mõni osaleja liitumist aasta võrra edasi lükata. Esialgu ei oska ju tulijad arvestada koormusega, mis üsna kohe kogunema hakkab – juba mais algavad ettevalmistavad koolitused, mis kestavad augustini.

400 alustavat õpetajat

„Noored kooli“ osalejate statistikast selgub, et praeguseks on programmi läbinud 279 vilistlast (1.–15. lend). Kui sinna juurde arvestada praegused teise aasta osalejad (39), esimese õppeaasta lõpetajad (30) ja tänavused koolitusse sisenejad, on see programm suunanud hariduspõllule 400 alustavat õpetajat.

Huvi tundjaid on olnud mõistagi rohkem ning aastatega on nende arv järjest suurenenud. Paljudel jääb avalduse esitamine paraku vajaliku hariduse puudumise taha – programmis osalejalt eeldatakse vähemalt bakalaureusekraadi või rakenduslikku kõrgharidust.

Kui esimestel aastatel oli huvitunuid 100, 200 ja 300 ringis, siis 2020. aasta kevadel uuris õpetajaks asumise võimalusi üle 1100 inimese. „Siis oli koroonaaeg ning ümberringi palju ärevust ja ebakindlust. Meile tõi see rohkelt huvilisi, sest õpetajaamet tundus inimestele kindla ja turvalisena,“ jutustab Mona Mägi Soomer. Järgnevatel aastatel on huvitunute arv jäänud igal kevadel 700 kanti, nii oli ka tänavu.

Osalejate käest on uuritud, mis motiveeris neid programmiga ühinema. Vastustest on selgunud, et palk ja stabiilne töö on üsna kõrvalised põhjused. Suurem osa vastanutest on rõhutanud soovi teha suure ühiskondliku mõjuga tööd, õpetada huvitavat ainet või klassi ning otsivad võimalust inimese ja juhina areneda. „Need, kes on tulnud palga pärast ja soovivad lihtsalt tööd leida, ei pääse tavaliselt konkursisõelast läbi,“ tõdeb Mona Mägi Soomer.

Koolis töötamise kõrvalt asuvad osalejad õppima Tallinna Ülikooli magistriõppe tasemele, omandades kahe aastaga 73 ainepunkti. Kuid osalejate hulgas on olnud ka varasema magistrikraadiga inimesi, isegi doktoreid. Kogukonnajuhi sõnul ongi tendents, et kuigi programmi nimi viitab noortele, ühinevad sellega juba elukogemusega inimesed.

Vanusepiirangut ei ole, eelmisel aastal alustanute seas oli näiteks endine telediktor Merle Randma, kellel oli siis ka 70 aasta juubel. Tänavu on vanim alustaja 50. aastates, kuid kandideerijate hulgas oli ka neli üle 60-aastast. 

„Kõnetame praegu kõige rohkem just karjääripöörajaid. Need on inimesed, kes tahavad ühiskonnas midagi ära teha ja tunnevad, et on valmis panustama,“ ütleb kogukonnajuht.

Enamik jätkab hariduse valdkonnas

Nüüd jõuamegi meie põhiküsimuseni: kui palju nendest särasilmsetest ja missioonitundlikest alustajatest jätkab koolis ka pärast seda, kui on „Noored kooli“ kaheaastase programmi läbinud?

Tuleb välja, et neid on, ja sugugi mitte häbiväärselt vähe.

Hiljuti tegi Mona Mägi Soomer põhjaliku vilistlasküsitluse. Ta uuris lõpetanute käest nende praegust tegevusala, samuti hoiakuid ja mõtteid hariduse kohta. „Küsitlesin 1.–15. lennu vilistlasi ja sain kõigi kohta andmed. Selgus, et 75 protsenti neist tegutseb praegu ikka veel hariduse vallas,“ tutvustab ta tulemusi.

Samas ei pruugi kõik vastanud olla töötanud haridussüsteemis katkematult, paljud on tegelenud vahepeal muu valdkonnaga.

Mona Mägi Soomer toob näiteks iseenda. „Ka mina olin karjääripööraja, varem olin õppinud ärijuhtimist. Ühinesin „Noored kooli“ kolmanda lennuga ja olin kaks aastat inglise keele õpetaja venekeelses koolis. Pärast seda pöördusin erasektorisse tagasi ning töötasin teeninduse ja toitlustuse alal. Soov haridussüsteemi naasta jäi siiski alles,“ jutustab ta. „Kui kuulsin konkursist „Noored kooli“ kogukonnajuhi kohale, kandideerisin kõhklemata. Ja ma ei kahetse, mul on praegu parim töö! Saan olla koos inimestega, kes aitavad teistel areneda, ning samas näha ise kõrvalt inimeste arengut. Iga päev on tunne, et teen midagi tähenduslikku.“

Naine ei ole maha matnud ka varasemat unistust töötada kunagi koolijuhina.

Seega, kuigi kolmveerand „Noored kooli“ lõpetajatest töötab hariduses, ei ole nad kõik õpetajad. „Loeme 75 protsendi hulka kõik, kes mingis haridusvaldkonnas tegutsevad. Meilt on tulnud kümmekond koolijuhti ja paarkümmend õppejuhti, kolm inimest töötab haridusministeeriumis,“ loetleb kogukonnajuht. „Meie eesmärk ei olegi otseselt, et kõik jääksid kooli. Soovime, et inimesed aitaksid luua süsteemseid muutusi, ja neid saab teha eri tasanditel.“

Ta toob näiteks tuntud rahatarkuse edendaja Kristi Saare, kes alustas aastaid tagasi „Noored kooli“ osalejana tööd Pelgulinna gümnaasiumis. „Kristi Saare mõju Eesti rahva finantsharidusele on väga suur ja ta jätkab selle väärtuse loomist,“ kirjeldab Mona Mägi Soomer.

„Vilistlane Ott Oja vastas meie küsitlusele, et ta ei tööta hariduses. Aga kui mõtlen, millega ta tegeleb – ta on Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni (VATEK) tegevjuht –, siis on selle sisuks ikkagi inimeste harimine ja nende vaimse tervise toetamine,“ jätkab ta.

Ka hiljuti Tallinna abilinnapeaks valitud Aleksei Jašin on programmi 14. lennu vilistlane.

„Kui vilistlane ongi valinud teise eluvaldkonna, siis pole ta meie jaoks vähem väärtuslik kui kooli jäänud kaaslased,“ lisab Mona Mägi Soomer. „Ta on ikkagi haridusprobleemidega kursis ja saab edaspidi kaasa aidata teise nurga alt. Süsteemseid muudatusi ei saa teha üksi, sinna peab olema kaasatud kogu ühiskond.“

Mehed loobuvad sagedamini

Miks on koolis töötamisest loobutud?

„Pigem tooksin kõigepealt välja selle, mis on inimesi koolis hoidnud,“ ütleb Mona Mägi Soomer. „Kõige sagedamini öeldakse, et jäädakse laste pärast. Isegi neis koolides, kus on olnud keerulised suhted juhtkonna või kolleegide vahel, on inimesed jäänud edasi tööle, öeldes, et kui nad sealt ära lähevad, pole täiskasvanuid, kellele oma klassi usaldada. Ka meie vilistlasküsitlusest tuli välja, et soovitakse laste jaoks olemas olla.“

Loobuma võib kogukonnajuhi sõnul sundida programmi intensiivsus. „Kahel osalemisaastal on koormus väga suur – osalejatel tuleb olla täiskohaga õpetaja, käia igal teisel nädalavahetusel Tallinna Ülikoolis õppimas ning teha sealseid kodutöid,“ kirjeldab ta. „Arvan, et osa inimesi tahab pärast seda hinge tõmmata. Võib-olla tulevad nad hiljem kooli tagasi, aga muidugi on võimalus, et nad jäävadki midagi muud tegema.“

„Noored kooli“ vilistlased on teinud paar magistritööd selle kohta, millised on olnud programmis osalejate hilisemad karjäärivalikud. Ühest neist selgus, et mehed katkestavad koolitöö sagedamini. Pärast kahte aastat on kooli tööle jäänud 50 protsenti meestest ja 88 protsenti naistest.

„Mehi ongi meie programmis tunduvalt vähem kui naisi. Viimastel aastatel on neid olnud kuni 15 protsenti,“ täpsustab Mona Mägi Soomer. „Arvan, et meeste puhul on ühiskondlik surve palgale suurem kui naistel ning nad lähevad tasuvamale tööle. Kui vaatan, kuhu nad liiguvad, on need ikkagi juhtivad kohad ja ägedad tegemised.“

Samas on ka mehi, kes on varem töötanud väga kõrgetel ametikohtadel ja teeninud muljetavaldavalt, kuid otsustanud siis ühineda „Noored kooli“ programmiga. „Uus huvitav kategooria on mehed, kes on saavutanud finantsvabaduse. Nad tulevad viiekümnendates eluaastates kooli tööle, sest soovivad uut väljakutset ja tahavad ühiskonnale midagi tagasi anda,“ jutustab kogukonnajuht.

Kolmas aasta on juba lihtsam

„Noored kooli“ viimased vilistlased, 15. lennu lõpetajad, jätkasid koolis töötamist 99 protsendi ulatuses. Mujale suundus ainult üks lõpetaja. „Nad alustasid väga keerulisel aastal, kui tuli koroona. Ent vahel võib just raskus inimesi motiveerida ning tekitada soovi laste jaoks olemas olla,“ märgib Mona Mägi Soomer.

Ta avaldab lootust, et ka tänavu kevadel lõpetava 16. lennu osalejatest jääb enamik kooli. „Julgustame neid, et kolmandal aastal on juba lihtsam – siis ei ole vaja enam koolitustel käia, õppematerjalid on olemas ja lapsed juba tuttavad,“ jutustab eestvedaja.

Üks suur murekoht ongi tema meelest alustava õpetaja töökoormus, olgu ta siis kooli läinud „Noored kooli“ programmi kaudu või otse ülikoolist. Alguses kulub ju kõigele palju aega, lisaks tuleb luua oma süsteemid ja materjalid.

„Mõistlikum oleks anda noortele algul vähem koormust ja kehtestada neile madalamad ootused, ehk ei põle nad siis kohe läbi,“ arutleb kogukonnajuht. „Samas ei saa koormuse vähendamine tulla nende arvelt, kes on koolis juba kauem olnud. Kogenud õpetajad ei tohi tunda end uute lisandudes tagaplaanile jäetuna. Arvan, et väga palju sõltub siin koolijuhist ja töökeskkonnast – sellest, kuidas õpetajad ja õpilased ennast koolis tunnevad ning kas nad oskavad üksteise muresid kaasa mõelda. Proovime olla oma partnerkoolidele selles toeks – juba kolmandat aastat käib meil koolijuhtidele mõeldud programm, kus neid teemasid käsitleme.“

Seitsmeteist tegutsemisaasta jooksul on „Noored kooli“ alustavate õpetajate programmiga koostööd teinud 136 Eesti kooli.


HANNA-LIINA EINARD, 14. lennu vilistlane, töötab Saku Gümnaasiumis personali- ja värbamisjuhina:

„Kuulsin „Noored kooli“ programmi kohta sõbrannalt, kes parajasti selles osales. Olin elanud pikalt Inglismaal ja pärast ülikooli lõpetamist töötasin kontsertkorralduse agentuuris, kuid mul oli alati olnud suur soov haridusse panustada.

Programmi kõige väärtuslikum osa on teadmine, et tõesti panustad Eesti haridusse – õpetajana on sul väga tugev ühiskondlik mõju. Teine suur väärtus on inimesed sinu lennus ja „Noored kooli“ kogukond – sul on võimalus jagada muresid ja rõõme inimestega, kes sind mõistavad ja toetavad.

Kõige raskem oli see, kui sain aru, et õpetajana saab su pädevus mingis vallas millalgi otsa ja lapsevanemaga on keeruline leida ühist koostööpunkti, et toetada õpilase arengut. 

Koolitööst loobumisele ma programmi ajal ei mõelnud, sest mu ümber olid suurepärane kogukond ja kokkuhoidvad kolleegid. Praegu töötan Saku Gümnaasiumis värbamis- ja personalijuhina ning panustan haridusse sel moel. Ootame oma kooliperega uuest õppeaastast liituma suurepäraseid õpetajaid!“

HELENA ELGINDY, 10. lennu vilistlane, Värska Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

„Teadsin juba põhikoolis, et soovin end siduda haridusvaldkonnaga. Kui keskkoolis sattus minu õpetajaks üks „Noored kooli“ osaline, sai see mu kinnisideeks. Mulle pakkus erilist huvi programmi kindel fookus ning ka terviklik ja teistmoodi lähenemine õpetajakoolitusele. Õpetajat nähti mitte pelgalt tunniandjana, vaid liidri, muutuse looja ja maailmamuutjana. Tahtsin olla samasugune!

Liitusin, nagu noorena plaanitult, otse pärast bakalaureusõpet, seega oligi see minu esimene päris töö. Sain endale uue väärtusliku võrgustiku, kus õppisid ja jagasid kogemusi niivõrd eriilmelise tausta ja kogemustega inimesed. Igast interaktsioonist oli nii palju õppida! „Noored kooli“ võrgustiku liikmetelt tulev energia ning usk muutuse võimalikkusesse oli sütitav ka raskematel hetkedel.

Protsessi raskeim osa oli see, et asusin geograafiliselt kaugel, paar korda kuus Setomaalt Tallinnasse minna oli aja- ja rahakulukas. Unistasin tihti, et oleks ka Tartu rakuke. Kuid kohapealt saadav sünergia pani mind unustama neid viite tundi, mis hommikul sõitma pidin.

Arvan, et kui oleksin alustanud õpetajateed suuremast linnakoolist, poleks ma kooli edasi jäänud. Setomaal aga tajusin, kuidas absoluutselt iga kogukonnaliige on väärtuslik. Suureks abiks oli teiste kohalike haridusentusiastide leidmine, kellega koos oleme juba loonud mõningaid suuremaid ja väiksemaid muutusi. Nüüdseks olen endale siin juured alla ajanud.

Meie vald on sügavalt hariduse usku ning see andis samuti jõudu siin jätkata. Seega on õpetajate koolidesse jäämise juures oluline ka kooli ümbritsev keskkond. 

Eks loobumise mõtteid on ikka olnud, kuid need on olnud tingitud pigem läbipõlemisest ja liialt suurtest ootustest iseendale. Proovin edaspidi läbipõlemist teadlikumalt vältida.“

MARGOT LILLEMÄGI, 10. lennu vilistlane, programmi ajal Ilmatsalu Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja klassijuhataja, nüüd Milttoni turundus- ja disainitiimi juht:

„„Noored kooli“ programmis ajendas mind osalema selle ainulaadne tervik enesearengust ja võimalusest teha tööd, millest on päriselt kasu. Tahtsin kasvada inimeseks, kes suudaks maailmale kasu tuua, seega tundsin, et mul on vaja sellest ise paremini aru saada ja areneda ka ise inimesena vastupidavamaks, mõistvamaks ja paremaks probleemilahendajaks. Enne programmiga liitumist lõpetasin magistriõpingud keeleteaduses ning arendasin programmijuhina tudengite arenguprogrammi DD Akadeemia. 

„Noored kooli“ kõige olulisem kogemus oli minu jaoks kohustus olla õpilaste jaoks väärtuslik õpetaja ja kooli jaoks vajalike muutuste looja. See amet nõuab suurepärast suhtlemisoskust, emotsionaalset küpsust ja võimet teisi inimesi mõista. Olen tänulik ka Ilmatsalu Põhikoolile, kus mul ei olnud pääsu nende oskuste arendamisest. Kuna programm ja kool mind toetasid, sain pakkuda sama oma õpilastele. 

Pärast programmi töötasin veel aasta koolis, kuid siis kolisin perekondlikel põhjustel teise linna ning võtsin vastu pakkumise juhtida „Noored kooli“ värbamist ja turundust. Seejärel otsustasin liikuda erasektorisse ja nõustamisettevõttesse, et maailmast veelgi laiemalt aru saada. Kaugemas tulevikus tahan kooli naasta, kuna noortega koos töötamine on lahedam kui miski muu. Hoian pöialt nii õpetajate palgafondi tõusule kui karjäärimudeli arengule.“


Riigiprokurör: „Õpetajaamet oli minu praegusest tööst kohati isegi raskem“

Karin Talviste.

Karin Talviste töötas „Noored kooli“ programmis osalemise ajal Tartu Kutsehariduskeskuse ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, kuid praegu peab riigiprokuröri ametit.

Talviste tegi kaasa „Noored kooli“ viiendas lennus, mille õppetöö kestis 2011. ja 2012. aastal. Ta oli värskelt saanud bakalaureusekraadi õigusteaduses. „Mõtlesin, et võiksin pärast kuutteist õppimisaastat teha midagi muud ja vaadata, kuidas näeks välja teistsugune karjäärivalik,“ põhjendab naine, kes oli lapsepõlves sageli kodus kooli mänginud.

Talviste õpetajatee kestis neli ja pool aastat, 2015. aasta detsembrini. Pärast „Noored kooli“ kaheaastase programmi lõppu omandas ta koolitöö kõrvalt õigusteaduse magistrikraadi ja temas küpses soov tegeleda edasi kriminaalõigusega. „Kui avanes võimalus kandideerida prokuröriks ja sain tehtud ka sellekohase eksami, tuli otsus üsna kergelt,“ jutustab endine pedagoog. 

Samal ajal vahetus tema koolis direktor ja uue juhi tulekuga hakkasid kaduma mitmed hüved, mis olid õpetaja elu lihtsamaks teinud. Üks neist oli paindlik töökorraldus. Varem sai Talviste tunnivälist tööd ise planeerida, mahutades sinna ka isiklikud käigud, arsti või juuksuri külastused. Uus juht nõudis aga, et õpetaja veedaks kogu tööpäeva koolimajas ning teeks vajaliku töö ära õpetajate toas oma laua taga.

„Minu jaoks oli see suur tagasilöök,“ nendib Talviste. „Õpetajate toas ei ole paraku sellist luksust nagu minu praeguses ametis, kus meil on kabinetis üks või kaks inimest. Koolis oli ühes ruumis kümmekond õpetajat, lakkamatult käis keegi sisse-välja, õpilased tulid vastama, jagati omavahel muljeid. Minu jaoks oli see häiriv.“ 

Ka vaheaegadel kohustati pedagooge tühjas koolimajas kohal käima. See polnud noore õpetaja meelest mõistlik, sest töö maht oli niigi suur.

Talviste tõdeb, et tema praegune amet on väga vastutusrikas, kuid õpetaja töö oli kohati isegi veelgi raskem, sest ei lõppenud mitte kunagi.

„Tegelen riigiprokurörina perevägivalla valdkonnaga ja mul võivad käsil olla väga rasked kaasused ja masendavad lood. Aga kui mu tööpäev lõpeb, panen arvuti kinni ja lähen koju, olen oma perega ja puhkan. Lisaks on see amet vääriliselt tasustatud,“ selgitab ta. „Kui mu tööpäev õpetajana lõppes, siis läksin koju ja enamasti ei jõudnud isegi süüa teha. Õnneks mul siis lapsi veel polnud. Ampsasin midagi süüa ning hakkasin õpilaste töid parandama ja järgmise päeva asju ette valmistama. Tööpäev lõppes alles enne magamaminekut.”

Samas polnud tal kuu lõpus sageli enam raha, millega toidupoes maksta. „Praegu on olukord juba parem, kuid üheksa aasta eest sai õpetaja kätte alla tuhande euro. Elasin õpetajate streigile kogu hingest kaasa, sest pedagoogide töötundide ja palga suhe on väga paigast ära,“ nendib Talviste.

„Noored kooli“ programmi peab ta siiski väga väärtuslikuks kogemuseks. „Sain endale sealt head sõbrad kogu eluks. Programmis olid ka väga laiapõhjalised koolitused, millest saadud tarkusi olen kasutanud nii kolleege koolitades kui inimestele selgitusi jagades,“ jutustab riigiprokurör. 

Abi on olnud ka lapse arengu ja psühholoogia tundmisest, sest perevägivalla kriminaalasjades on tihti ohvriteks või tunnistajateks lapsed. „Ma ei kahetse oma neljast ja poolest õpetaja-aastast minutitki. Tänu sellele mõistan hästi nii endisi kolleege kui ka oma laste õpetajaid,“ ütleb Talviste.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!