Koolidel napib võimalusi HEV-õpilasi aidata

4. juuni 2024 Tiina Vapper toimetaja - 4 kommentaari
Sageli näevad õpetajad, tugispetsialistid ja lastekaitsetöötajad paremini, mida laps vajab. Kui vanem ei ole nõus koostööd tegema, on kannatajaks laps. Foto: Michal Parzuchowski / Unsplash

Tuge vajavate laste arv kasvab, kuid koolidel ei ole piisavalt võimalusi aidata ning väljastpoolt tulev abi on väike. Üha rohkem on õpilastel vaimse tervise ja käitumisprobleeme, samuti teeb muret, et vanematelt on vastutus läinud üle koolile. Nende ja paljude muude teemade üle arutleti Tallinna Ristiku Põhikoolis vestlusringis, kus osalesid kooli direktor Katrin Luhaäär, logopeed ja HEVKO Mari Tammur ja sotsiaalpedagoog Piret Kull-Miller.

Milliste probleemidega te oma koolis kokku puutute ja mis võimalused on koolil last aidata?

Mari Tammur.

Mari Tammur: Puutume kokku kõikvõimalike probleemidega. Meil on autismispektrihäire ja psüühikaprobleemidega õpilasi ning väga palju käitumisraskustega lapsi. On suitsiidseid ning nuti- ja muude sõltuvustega noori ja palju koolist puudujaid. Rajaleidja annab soovituse, mitu korda peab õpilane nädalas logopeedi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi abi saama. Või soovitab kellelegi teha individuaalse õppekava ja kellelgi õpitulemusi vähendada. Meie aga kustutame koolis tuld, et suudaksime ellu jääda! Pikaajalist teraapiat, mis tõesti toimiks, ei ole koolis võimalik pakkuda. Pealegi ei ole individuaalne õppekava võluvits. Seda on lihtne soovitada, aga õpetaja peab selle töö ära tegema. Ühe-kahe keerulise õpilasega klassis on see võimalik, aga kui neid õpilasi on mitu, õpetaja lihtsalt ei jaksa.

Katrin Luhaäär: Sageli soovitab Rajaleidja pakkuda lapsele rahulikku ja stiimulivaba keskkonda. Näidake mulle mõni kool, kus see on võimalik! Eriti klassis, kus on mitu keerulist HEV-õpilast. Üha rohkem on koolis psüühikahäiretest tulenevate käitumisprobleemidega lapsi. Sageli ei ole olnud ka kodune kasvatus piisav, et last lasteaeda ja kooli minekuks ette valmistada. Lapsel lubatakse teha kõike, ja kui ta oma tahtmist ei saa, muutub ta vägivaldseks.

Mari Tammur: Näeme kooli vastuvõtuvestlusel lapsi, kes löövad oma ema siinsamas meie juuresolekul. Kui lapsel on kujunenud selline käitumismuster ja vanemad teda ei keela, lööb ta ka teisi lapsi. Paraku on paljudel vanematel endal samuti probleemid ning kodune olukord mõjutab last palju.

Mida kool teha saab?

Mari Tammur: Kool saab ainult rääkida, rääkida ja rääkida – lapsega, vanematega, teha ümarlaudu ja vajadusel kaasata lastekaitse. Kõige tähtsam ongi saada kontakt lapse ja perega ning selle nimel käib töö kogu aeg. 

Katrin Luhaäär: Kõige rangem mõjutusvahend ekstreemseteks juhtudeks on koolikeeld kümneks päevaks aastas. Oleme seda vahel harva mõne õpilase puhul kasutanud, aga viie päeva kaupa, et jätta osa päevi tagavaraks, kui keeruline käitumine kordub. Õpetajate ja teiste õpilaste olukorra muudab see küll lühikeseks ajaks lihtsamaks, aga ei lahenda selle lapse probleemi. Kui lapsevanem seda mõjutusvahendina ei võta, pole sellest mingit kasu. 

Kui suur tugimeeskond lastega koolis tegeleb?

Katrin Luhaäär.

Katrin Luhaäär: Meie koolis on 275 õpilast, neist kolmandik õpib tavaklassides, ülejäänud vajavad tõhustatud või erituge.Õppetöö käib riikliku õppekavajärgi, lisaks on kuuendas klassis grupp lihtsustatud õppekaval olijaid. Meie kool on tugispetsialistidega hästi varustatud – meil on kaks sotsiaalpedagoogi, kaks psühholoogi, kunstiterapeut, suhteliselt väiksed klassid ja erituge vajavate õpilaste jaoks väikeklassid, kus õpib kuni kolm last. Tegelikult näeb PGS ette, et igas koolis peab olema ametis psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Olen koolijuhina otsustanud, et tugispetsialiste peab olema rohkem, selle võrra jääb aga õpetajatele palga maksmiseks vähem raha.

Millest kõige rohkem puudu on?

Katrin Luhaäär: Arvan, et puudujäägid on seadustes. Koolil pole lapsevanema mõjutamiseks peale rääkimise ühtki vahendit. Tihti juhtub, et vanemad ei võta soovitusi kuulda, lastekaitse ei saa samuti midagi teha, kui vanem koostööd ei tee, ning politseil on samuti teatud piirid, kuhumaani ta võib tegutseda. Ja siis nii ongi. Koolil on üsna vähe lootust oma muredele väljastpoolt abi saada.

2023. aasta talvel tegime Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametile pöördumise 20 lapse kohta, keda on väga keeruline koolis aidata. Saime vastuse, kus soovitati võtta ühendust lastekaitsega, kuigi olime seda juba korduvalt teinud. Õiguskantsleri büroost käis koolis kohal õiguskantsleri nõunik, kes samuti soovitas lastekaitse poole pöörduda.

Mari Tammur: Kui lapsevanem kas oma tegevuse või tegevusetusega ilmselgelt last kahjustab – näiteks ei tunnista lapse probleemi või keeldub temaga arsti juurde ja uuringutele minemast –, palub kool abi lastekaitselt. Lastekaitsest aga öeldakse, et haridusküsimustega peab kool ise hakkama saama. Soovitus on nii kaua vanemaga vestelda, kuni too midagi ette võtab. Sageli kahjuks ei võta. Üks lapsevanem kirjutas meile kurje kirju, et tal on vaja tööd teha, aga laps on kodus ja segab – võimaldagu kool lapsele tugiteenuseid! Aga kuidas saab kool seda teha, kui vanem ei suuda oma teise klassi last kooli tuua?

Piret Kull-Miller.

Piret Kull-Miller: Olen Ristiku koolis sotsiaalpedagoogina töötanud 12 aastat. Kui ma tööle tulin, olid koolist puudujad peamiselt teismelised. Nüüd jääb koju juba teise-kolmanda klassi õpilane, kellel pole kujunenud veel mingisugust õpiharjumust ega sotsiaalseid oskusi ja kes ei ole isegi veel lugema-kirjutama õppinud. Vanemad annavad lapsele väga kergekäeliselt puudumistõendi, et laps on haige. On lapsi, kes jäetakse koju väiksemat õde või venda hoidma, sest nii on vanematele mugav. Kuigi neile tehakse selgeks, et see on lubamatu, läheb kõik samamoodi edasi ja midagi ei juhtu, mis näitab karistamatuse tunnet.

Kas lastekaitse siis ei tegele koolist puudujatega?

Piret Kull-Miller: Vähesed lastekaitsetöötajad hakkavad kohe tegutsema, kui neile probleemist teada anda. Rohkem on neid, kes küsivad, mida nemad teha saavad. Või ei tule üldse mingit vastust ning peame korduvalt küsima ja peale käima.

Mari Tammur: Mina olen oma paarikümne tööaasta jooksul näinud ühte lastekaitsetöötajat, kes päriselt ka läks hommikul lapse ukse taha, pani ta bussi peale ja saatis kooli. Samuti käis kodus kontrollimas, kuidas õppimisega lood on.

Katrin Luhaäär: Kakskümmend aastat tagasi läksin ka mina koolidirektorina õpilase ukse taha ja tõin ta eksamile või kontrolltööd tegema. Praegu ma seda enam teha ei julgeks.

Piret Kull-Miller: Tundub, et praegu on lapsed need, kes kodus ja koolis asju otsustavad. Vanemad justkui kardavad lapsi. Näiteks veetis üks Nõmme tee turvakeskusesse suunatud noormees seal kolm päeva ja seejärel lahkus, sest otsustas, et ei taha seal olla. Pidime leidma talle koha koolis, kus ta muidugi käima ei hakanud.

Katrin Luhaäär: Jah,elame sellisel ajal, et kõigil on võimalus ise otsustada. Alustades sellest, et vanem otsustab, kas tema lapsel on diagnoos või ei ole, kas tal on erivajadus või mitte. Kui vanem diagnoosiga nõus ei ole, arst seda välja ei kirjuta.  

Mari Tammur: Ka õppimine kannatab. Õpetaja võib klassi ees ükskõik mis trikke teha, kui õpilane tunnis kaasa töötada ei taha, saadab ta õpetaja pikalt. Raskeid lapsi on alati olnud, aga nad vähemalt õppisid ja suutsid teha lõpueksami kolme peale. Praegu on kaheksanda klassi õpilased praktiliselt kirjaoskamatud. Õpilaste huvipuudus ja tahtenõrkus on nii suur, et nad ei suuda sundida end keskenduma. Juba esimese klassi õpilane kuulutab, et talle ei meeldi see ega teine, ning julgeb õpetajale öelda, mis pähe tuleb.

Kas mõnel lapsel on ka kodus raske olukord?

Katrin Luhaäär: Jah, neid kodusid on, kus laps kogeb vägivalda ja peab end öösiti hirmuga diivani taha peitma, sest purjus isa on ettearvamatu. Ametnikud aga sekkuvad alles siis, kui asi on viimase piirini läinud. Kõik need keerulised lood viivad selleni, et õpetajad lahkuvad koolist ja noored ei taha kooli tööle tulla.

Mis lahendust te näete?

Mari Tammur: Oleme mõelnud, et ehk aitaks töökasvatus. Näiteks võiks olla üks talu, kuhu saab minna ning seal ühiselt toimetada ja õppida. Lapsed aitaksid kevadel kartulid mulda panna, rohida, sügisel saaki üles võtta – teha päriselt tööd ja olla nutiseadmest ja muudest kiusatustest eemal. Kõige raskematele lastele peaks olema hommikust õhtuni töist tegevust.

Algklassiõpetajad käisid hiljuti Erasmuse projektiga ühes Müncheni koolis Saksamaal, kus vähese õpimotivatsiooniga õpilastele hakatakse juba varakult eluks vajalikke oskusi õpetama. 8.–9. klassi noormeeste jaoks on näiteks autopesukursused, kus kõik töövahendid on garaažis olemas, ja nad omandavadki vahatamise, puhastamise ja muud oskused. Tüdrukutele on juuksuri-, pesumaja-, kohviku-, pagaritöökursused.

Katrin Luhaäär: Samamoodi olen Hollandis näinud, et õpiraskuste või hariduslike erivajadustega laste koolides õpetatakse rohkem eluks vajalikke asju. Meie õpilased peavad õppima matemaatikat, füüsikat, keemiat täpselt samamoodi nagu mõnes katsetega kesklinna koolis, aga see ei tule neil hästi välja. Ka tööoskuste omandamise kõrvalt saab ju õppida mõõtmist, protsente, teisendamist ja muid eluks vajalikke teadmisi.

Eestiski võiks juba 7., 8., 9. klassi õpilaste jaoks olla kutsekoolide juures sellised grupid, kus need noored, kelles on elujõudu ja hakkamasaamise soovi, saaksid soovi korral õppimise asemel tööd teha.

Kes tahab, jõuab varem või hiljem õppimise juurde tagasi. Igal aastal on ammu lõpetanuid, kes küsivad koolist oma tunnistuse väljavõtet, sest neil tuli soov edasi õppida. Leian, et meie haridussüsteem peab muutuma rohkem eluks ettevalmistavaks, koolikohustuse pikendamine 18- aastaseks saamiseni on paraku raha raiskamine. Samuti leian, et vanematele tuleb anda senisest suurem vastutus. Praegu on vanematelt vastutus ära võetud ning antud see lasteaiale ja koolile. Selle eest, et laps on õiges koolikeskkonnas, täidab koolikohustust ning saab ravi, kui ta seda vajab, vastutab ju lapsevanem. Vanemale, kes vastutust ei võta, peavad olema ette nähtud mingid sanktsioonid. Koolide üle teevad kohalik omavalitsus ja ministeerium ju järelevalvet, järelikult peab olema ka asutus, mis kontrollib lapsevanema vastutust.  


Kas keegi tavaprogrammi järgi ka õpib?

Svetlana Udras.

Tallinna Lasnamäe Gümnaasiumis käibligi 1500 õpilast, igas paralleelis on üks väikeklass, kus õpivad Rajaleidja otsusega lapsed. Kooli HEVKO ja väikeklassi õpetaja Svetlana Udras ütleb, et keerulisi lapsi on palju ning väikeklassid olukorda ei päästa, sest sellises suures koolis on võimatu toetada lapsi nii, nagu peab. „Selline mammutkool neile lastele ei sobi. Praegusel ajal on rohkem kui 20 õpilasega klassid kõigi laste suhtes kuritegu, sest erivajadusi on nii palju. Pea iga teine laps vajab mingit tuge, ka need, kellel Rajaleidja otsust pole.“

Osa väikeklassi suunamise saanud õpilasi õpibki tavaklassis, sest lapsevanem ei soovi last eriklassi panna. On neid, kellel suunamisotsust pole, kuid on ühes või mitmes aines individuaalne õppekava. Üha rohkem on õpilasi, kellel on diagnoositud depressioon ja kes lihtsalt ei suuda koolis käia. Osa neist käib koolis osalise koormusega, üks-kaks tundi päevas, osa õpib individuaalse õppekava järgi kodus ja pärast koolipäeva lõppu, kui teised on koolist lahkunud, tuleb õpetajale vastama. „Võimaluste spekter, mida kool pakub, on nii lai, et tekib küsimus, kas keegi tavaprogrammi järgi ka õpib,“ arutleb Svetlana Udras.

Tema sõnul on viimasel ajal eriklassidesse tulnud palju käitumisprobleemidega lapsi, kellega õpetajad ei taha töötada. „Õpetajad põlevad läbi ja lahkuvad koolist, sest lapsed ei oska teistmoodi käituda, õpetajad aga ei oska end nii jagada, et kogu klass tähelepanu saaks. Koolil on vähe võimalusi sekkuda ja mõjutada. Paljud vanemad ei taha endale tunnistada, et laps vajab tuge, ega ei nõustu Rajaleidjasse või psühhiaatri juurde minema. Kannatajateks on lapsed.“

Kooli ainus võimalus on kutsuda kokku järjekordne ümarlaud või ekstreemsete juhtumite puhul õpilane mõneks ajaks õppetööst kõrvaldada. Svetlana Udras räägib, et ühe keerulise õpilase jaoks lahendas probleemi tema üks ühele õppele viimine. „Õpilane on rahul, õpetajad samuti ning ka teised saavad normaalselt õppida. Teise õpilase puhul ei saa me seda teha, sest vanem ütleb, et mõtleme kõik välja. Oleme kutsunud õpilaste vanemaid tundidesse, et nad last koolikeskkonnas näeksid. Mõned vanemad on pärast öelnud, et nad poleks uskunud, et laps nii käitub.“ 

Lasnamäe Gümnaasiumis on kaks psühholoogi, kaks sotsiaalpedagoogi, eripedagoog ja logopeed. „Nii suures koolis on vaja kaks korda rohkem spetsialiste, sest nad kõik on ülekoormatud,“ räägib Svetlana Udras. „Psühholoogi teenuse on Rajaleidja määranud 53 lapsele. See lihtsalt ei mahu töönädala sisse, sest psühholoog ei saa teha grupinõustatamist, vaid peab igaühega individuaalselt töötama. Lapsed käivadki tema juures graafiku alusel: kolm kuud üks, järgmised kolm kuud teine jne.

Arvan, et tuleb muuta seadusi. Praegu on see väga vanema poole kaldu, kõike otsustab lapsevanem. Mõnikord näevad aga õpetaja, perearst või lastekaitsetöötaja paremini, mida laps vajab. Meil on olnud juhtum, kui arst helistas ja küsis, miks me last ei aita, ta kaotab muidu nägemise. Aga vanemad ei soovinud koostööd teha.

Lastekaitse poole pöördumine on meie jaoks igapäevane asi. On lastekaitsetöötajaid, kes piirduvad helistamisega lastevanematele, kellelt nad kuulevad, et peres on kõik korras. Õnneks on ka neid, kellest on päriselt abi ja kes suunavad vanemaid kursustele, pereteraapiasse, psühhiaatri vastuvõtule või lapsi mitmesugustesse programmidesse. Aga kõik need on vabatahtlikud. Mitte ühtegi programmi ei saa last panna, kui ta ise ei taha. Samamoodi ei saa vanemat vägisi psühhiaatri juurde või pereteraapiasse viia.

Minu arvates peaks erikooli või eriklassi suunamine olema mitte soovituslik, vaid vähemalt poolkohustuslik, kui see on lapse huvides. Kui laps ei tule suures koolis toime, peaksid vanemad haridusameti abiga leidma talle koha koolis, kus on vähem õpilasi. Mõnikord sellest piisabki.“


Kõige suurem mure on HEV-laste eestikeelsele õppele ülemineku pärast

Uliana Väizja.

Tartu Aleksander Puškini Kooli 604 õpilasest vajavad tuge peaaegu pooled: ligi 20% on suunatud kooli Rajaleidja otsusega, ülejäänud vajavad eripedagoogilist või logopeedilist ravi üldise toe raames või õpivad individuaalse õppekava alusel. Nende seas on ka uussisserändajad, selgitab kooli HEVKO ja eripedagoog-logopeed Uliana Väizja.

„Püüame pakkuda kõike, mis on tavakoolis võimalik: meil on 13 eriklassi, 13 õpilast õpib osaajaga individuaalselt individuaalse tunniplaani alusel ja kaks õpilast üks ühele õppes. 

Kolm õpilast oleme aastate jooksul ka teise kooli suunanud, sest nad vajasid teistsugust õppekorraldust ja õppekava. Tartus on veel õnneks erikoolid ja nad läksid Maarja kooli, kus saab õppida toimetuleku õppekaval. Neile kõigile olid õppepäeva sees ette nähtud rehabilitatsiooniteenused, mida meil polnud võimalik pakkuda. Lähtume põhimõttest, et laps on kõige tähtsam. Kui me ei suuda talle pakkuda seda, mida ta vajab, püüame seda vanematele selgitada. Tegime koos Maarja kooliga ümarlaua, kus osales ka haridusosakonna esindaja, ja korraldasime sujuva ülemineku.“

Uliana Väizja sõnul hakatakse koolis lapsele vajadusel kohe eripedagoogilist või logopeedilist abi andma ja suunatakse ta siis kliinilistele uuringutele, mis võtavad aega terve aasta. Aasta pärast kohtutakse lapsevanemaga uuesti ja võrreldakse, kas koolis pakutud abi oli tõhus või on vaja läheneda mingil muul moel. Vanemal on olnud aega järele mõelda ja mõista, et lapse probleem on tõsine ja sellega on vaja tegelda.

„Puutume koolis kokku ka õpilaste käitumisprobleemide, vaimse tervise murede, puudumistega. Kõige suurem mure on meil praegu laste pärast, kes peavad eestikeelsele õppele üle minema,“ tõdeb Uliana Väizja.“ Me ei muretse mitte niivõrd esimesse klassi tulijate, vaid praegu kolmandas klassis käivate HEV-laste pärast, kellel on nii psüühika-, õpivilumuse kui ka käitumishäired. Nad on õppinud kolm aastat ühtmoodi ja päeva pealt muutub nende jaoks kõik. Neljandas klassis peavad nad hakkama nii matemaatikat, loodusõpetust kui ka inimeseõpetust õppima eesti keeles, mis on nende jaoks väga raske. Oleme mures, kuidas nad sellele emotsionaalselt vastu peavad. Kui tavaliselt võtab uue olukorraga harjumine umbes kaks kuud, siis neil lastel võib võtta aasta.“ 

Uliana Väizja sõnul on õpetajal vaja eesti keeles töötamiseks omandada vastav metoodika ja läbida eripedagoogiline täiendkoolitus. „Iga erivajadusega laps on eriline, mis sobib ühele, ei sobi teisele. Samuti nõuab erivajadusega laste õpetamine suurt ettevalmistust, sest nende jaoks on vaja materjali kohandada. Tahangi kooli juhtkonnaga arutada, kuidas eriklasside õpetajaid rohkem motiveerida, et nad läbi ei põleks. Praegu on nende töötasu sama suur kui tavaklassi õpetajatel. Tavaklassis on 28 õpilast, väikeklassis maksimaalselt 12. Ühest küljest tundub töö maht väiksem, aga tundide ettevalmistamine ja läbiviimine eriklassis on väga suur kunst.“ 


Õigem on panna vastutus vanemale, mitte koolile

Raili Tüür.

Aruküla Põhikooli HEVKO ja eripedagoogi Raili Tüüri sõnul on nende koolis pea igas klassis õpilasi, kes vajavad kas väikest klassi või individuaalset õpet. Samuti peab kool hakkama saama käitumisprobleemidega lastega, keda on rohkem teises ja kolmandas kooliastmes. „On õpilasi, kelle käitumine paranes kohe, kui saime nad suurest klassist eraldatud. Õpiraskuste vähendamiseks hakkame uuest õppeaastast algklassides alates 2. klassist ja põhikoolis alates 7. klassist moodustama temporühmasid, et ühtlustada õpilaste taset,“ räägib Raili Tüür.

Keerulisemate erivajadustega lastele tavakoolis õppimine ei sobi, selles osas on kaasav haridus tema hinnangul läbi kukkunud. „Isegi kui vanemad omavahelises vestluses lapse probleemidest aru saavad ja spetsialistide soovitustega nõustuvad, ei täida nad kokkuleppeid, mida me koos teeme. Teine keeruline koht on koostöö kolleegidega. Tihti on raske panna õpetajaid laste arengukaarte täitma, sest nende jaoks on see suur lisakohustus ning paljud ei usu, et sellest on kasu. Samuti ei taha kõik õpetajad mõista, et ATH-diagnoosiga õpilane ei ole meelega püsimatu, kasvatamatu, laisk ja lohakas, vaid talle peab tundides erisusi võimaldama. Niipalju kui ma teiste HEVKO-dega rääkinud olen, ütlevad kõik, et teistes koolides on samad mured.“

Raili Tüür räägib, et hiljuti lõppes paariaastane projekt koolist väljalanguse ennetamiseks, kuhu oli kaasatud kuus omavalitsust. „Uurisime, kuidas eri koolides õpilasi toetatakse, kuidas liigub info, kes mis hetkel ja mille eest vastutab. Lõime Raasiku vallas ka juhtumikorraldaja ametikoha, mis on justkui vahelüli enne lastekaitset, kellel on palju tööd. Kui kooli ja vanemate kokkulepped pole toiminud, saab anda juhtumi üle vallale, kes saab lisaks pakkuda teenuseid, mida kool ei saa.“

Nähes, kui kergekäeliselt lubavad vanemad lapsel koolist puududa, pooldab Raili Tüür, et seadus lubaks vanemat selle eest trahvida. „Lapsel, kes pidevalt puudub, läheb koolis raskeks. Siis hakkab pere nõudma erisusi, individuaalseid järeleaitamistunde, kuigi põhjus on selles, et laps koolis ei käi. Õigem on siiski panna vastutus vanemale. Ka peaks Eestis olema rohkem erikoole, kuhu suunata need keerulised lapsed, keda tavakooli kaasata ei saa.“


Oluline on omavahel suhelda ja vanemaid mõista

Liina Õmblus.

Pärnu Kuninga tänava Põhikooli õppejuht ja HEVKO Liina Õmblus räägib, et kooli 520 õpilasest käivad väikeklassides ainult 64, kes õpivad lihtsustatud õppekava lihtsustatud õppe tasemel. Kõiki teisi õpetatakse tavaklassis. Põhikooli riikliku õppekava alusel õppivad tõhustatud ja erituge vajavad lapsed õpivad individuaalse tunniplaani järgi, osa tunde üksinda, osa väikeses grupis ja osa koos klassiga. Mõni tulebki kooli ajalise nihkega, sest juba vahetunni rahvarohkus ja sagin võib tema impulsiivse käitumise vallandada. Keerulisi lapsi on nii lihtsustatud kui ka põhikooli riikliku õppekava alusel õppivate laste hulgas. „Seaduse järgi ei ole meil muud võimalust last aidata, kui teha koostööd vanemaga. Ka juhul, kui abivajav laps on meditsiiniliselt keeruline, impulsiivne ja ettearvamatu, tuleb seda teha,“ tõdeb Liina Õmblus. „Oluline on omavahel suhelda ja mõista, et ka vanematel on temaga raske, mitte süüdistada, miks neil selline kasvatamatu laps on.“

Ilma vanema nõusolekuta ei saa midagi teha. Vanema nõusse saamine aga võib võtta väga palju aega. „Meil on olnud juhuseid, et näeme esimesest klassist peale, mida laps vajab, aga alles viiendas klassis jõuame nõustamiskomisjoni otsuseni. Tähtis on helistada vanemale ka last puudutavate heade uudistega, et ta võtaks koolist tuleva kõne vastu ka siis, kui midagi on halvasti. Räägime vanematele, et asju ei ole mõtet üksteise eest peita. Pigem öelgu ausalt, kui nad last hommikul kooli ei saa, mitte mõelda põhjusi välja. Teeme vestlusringe ka lastekaitsega ning püüame hoida kõigiga koostöiseid suhteid, mitte üksteist vastastikku ähvardada.“

Tema sõnul tuleb jõustada ka õpetajaid. „Meie koolis on olemas abiõpetajad, eripedagoogid, psühholoog, sotsiaalpedagoog. Teeme koostööd ja toetame üksteist. Hästi töötavad just õpetajate aruteluringid, kus räägitakse keeruliste laste teemal. Ning kõige tõhusamalt toimib kogemuste jagamine kolleegilt kolleegile. Iga kord ei leia head lahendust, aga kui õpetaja saab aru, et mitte tema üksi, vaid ka teised on sama lapsega hädas, on jõuetuse tunnet lihtsam kanda. Teeme õpetajatele mitmendat aastat supervisiooni, et kellelgi ei tekiks üksijäämise tunnet. Kui õpetaja ütleb, et ta sel päeval ei suuda rohkem keerulise klassi ette minna, võtame selleks korraks tunni üle. Oleme püüdnud pidevalt täiustada õpetajate eripedagoogilist ettevalmistust. Ma ei kujuta kaasava hariduse kontekstis ette, kuidas õpetajad ilma eripedagoogiliste pädevusteta hakkama saaksid.“


4 kommentaari teemale “Koolidel napib võimalusi HEV-õpilasi aidata”

  1. Anton ütleb:

    Mind kodus kasvatati vitsahirmus aga vitsa ei saanud peaaegu üldse aga kui oli mingi suurem jama, oli karistus kindel ja vääramatu. Ma olen vanematele selle eest tänulik, muidu oleksin kindlasti pätiks läinud. Nüüd on koolis siis loomakari möllamas ja keegi neid kasvatada ei tohi, ei oska ja ega ka viitsi. Palju õnne Euroopa liit…

  2. Õpetaja ütleb:

    See on vajalik artikkel ning peegeldab hästi, milliseks on muutunud nii õpetaja staatus kui õpetamise sisu. Oluline on rääkida nii õpetaja töötasust, tööajast kui psühholoogilisest pingest.

    Õpilane toob kooli nn pearaha; diagnoosiga õpilane toob kooli kas kahekordse või diagnoosi raskusest sõltuva mitmekordse pearaha. Sageli õpivad diagnoosiga õpilased tavaklassis, kus õpetaja palk ei muutu selle tõttu kuidagi, et tal on 1-8 diagnoosiga õpilast. Artiklis toodi välja see, et õpetajal peab olema kas eripedagoogika või psühholoogia valdkonna minimaalne pädevus, et hallata kasvõi ühte erivajadusega õpilast. Õpetaja vaatest teeb olukorra aga veel keerulisemaks see, et kool ei avalda õpetajale õpilase diagnoosi, sest see käivat isikuandmete seaduse alla. Nii on õpetaja olukorras, kus ta püüab anda oma parima aga tal pole mingit arusaamist sellest, kas see on see, mida ühe või teise diagnoosi jaoks vaja on?

    Olen tõesti nõus sellega, et vanemate vastutus on peaaegu olematu, samas on seaduses see siiski kirjas. Koolid ei peaks pearaha kaotamise hirmus kartma vanematega konkreetsemalt suhelda. Minu kogemuse põhjal see toimib. Kui artiklis väidetakse üldsõnaliselt, et vastutus on vanemate asemel lükatud kooli peale, siis täpsemalt väljendudes tähendab “kool” põhiliselt õpetajaid. Kui aga kooli juhtkond juhindub rohkem pearahast kui õpetajate hoidmisest, olemegi asja põhjuse juures. Koolidel on võimalik ennast rohkem kehtestada, kui kooli juhiks avara silmaringiga juht. Paraku on liiga palju koole, kus juht ei hoia meeskonda ega oma visiooni, kuidas kooli ühiskonna vajadustele vastavaks teha. See on raske, aga mitte võimatu.

  3. Vanem ütleb:

    Olen erivajadusega lapse ema ja väga häiritud sellest artiklist. Miks te panete kõiki lapsevanemaid ühte patta? Diagnoos ja ravimid ning teraapiad ei võta ära paljusid käitumis- ja õpiraskusi. Paljudele lastele ei sobigi psüühikat mõjutavad ravimid või avaldavad need tugevaid kõrvaltoimeid. Ei maksa arvata, et kõik vanemad on ükskõiksed ja soovivad kogu vastutuse ja lapse õpetamise ning arendamise lükata kooli kaela. Kui laps jõuab koolikohustuslikku ikka ja on ilmnenud hariduslik erivajadus, pöördub lapsevanem Rajaleidjasse. Rajaleidja ütleb, et üheks variandiks on nt Ristiku kool, kus töötavad tugevad spetsialistid ja saavad käitumusliku eripäraga lapse õpetamisega hakkama (täpselt niimoodi lapsevanemale seda serveeritakse). Vanem saadab lapse heauskselt kooli ja siis selgub, et tegelikult puudub koolil ressurss, personal jne. Milles on lapsevanem süüdi? Rääkida näiteks autisti puhul lapse üle käte laskmisest või vähesest distsiplineerimisest – see on ebapädev jutt. Kokkuvõtvalt, vähem üldistamist, sest ka HEV laste vanemate seas on täiesti normaalseid, oma lapsest hoolivaid inimesi, kes ei vaja lastekaitset, lapse sunniviisilist erikooli saatmist vms, vaid lahendusi, et oleks tagatud lapsele sobival viisil hariduse andmine.

  4. Õpetaja ütleb:

    Tänan väga selle reaalse pildi eest. Täpselt nii keeruline kogu see kaasamine ongi. Ja kommentaatorile, kes end häirituna tundis võin lisada, et õpetajad teavad küll, et on olemas normaalseid HEV-laste vanemaid, kes teevad kõik mis suudavad, et lapsel hästi läheks. Neid kohtab siiski harvemini kui neid teisi. Osad probleemid, mis lastel ilmnevad pole siiski alati mitte sünnipärased, vaid on tekitatud reeglite puudumisega lapsele. Mõnel juhul kujuneb kerge kaasasündinud häire tohutuks probleemiks kasvatuse puuduse tõttu, mõnel juhul, aga on häire toetav kodu ja sobivas koolis (väike maakool näiteks) õppimine tagab selle, et kunagi diagnoosini ei jõutagi, laps kohaneb oma eripäraga ja tuleb toime.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!