„Muudatust ei ole piisavalt läbimõeldult ette valmistatud ega loogiliselt planeeritud. Sellist muudatust peaks plaanima kolm aastat,“ ütleb Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar uue korra kohta, millega haridusministeerium tõi põhikooli lõpueksamid senisest varasemale ajale.
Saar lausub, et kuna eksamid hakkavad 1,5 kuud varasemast varem, st aprillis kohe pärast vaheaega, on raske nimetada uue korra plusse. „Loogiline on, et enne lõpetad ühe kooliastme ära ja siis liigud teise,“ nendib ta.
Direktor Saare vaatenurka jagab Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juht Kaja Sarapuu. „Praegu veel on plusse vähem kui miinuseid. Iga uus asi vajab harjumist,“ tõdeb ta.
Sarapuu sõnul ei saa ühegi noore õpiaeg lõppeda põhikooliga, see peab jätkuma gümnaasiumis või kutsekoolis.
„Arvan, et anti alla mõjukate gümnaasiumide survele ja nende argumentidele, justkui ei jõutaks sobilikke õppureid vestluste rohkuse tõttu välja valida ja õpetajad ei saa minna puhkusele,“ pakub ta välja ministeeriumi tehtud muudatuste ühe põhjuse. „Muu maailm palkab sellisel juhul lisatööjõudu. Kui Harno on otsustanud, et põhikooli lõpueksamid sobivad ka gümnaasiumi sisseastumiseksamiteks, peaks kutsekooli ja gümnaasiumisse jagunemine pärast eksameid ja lõpuhindeid selge olema. Kas gümnaasiumid lepivad sellega?“
Direktor Saar ütleb, et sellel õppeaastal kevad oluliselt pingevabamaks ei muutu. „Meie kool ainult lõpueksami tulemust gümnaasiumisse sisseastumiseks kindlasti kasutada ei saa,“ lausub ta. „Põhikooli lõpueksami eesmärk on lõpetada põhikool ja eksamid peavad sooritama kõik õpilased, põhiharidus on kohustuslik, gümnaasium mitte (seega on ka gümnaasiumi riikliku eksami eesmärk teine).“
Kaduma läheb kümme päeva
Saare sõnul pole tekkinud olukorda arvestades kogu õppekava tänavu realistlik läbi võtta. „Õpilasel on seadusest tulenevalt enne eksamit kaks vaba päeva ja lisaks eksamipäev, seega on kümmekond koolipäeva peale eksamiainete viidud ajaliselt õppekorraldusest välja,“ nendib ta. „Lisaks peavad hinded olema pandud välja 1. juuniks (2025. a on see pühapäev!), seega tuleb see ära teha eelneval nädalal. Sellest aastast töötab Eesti kool uuendatud õppekava kohaselt, st ka 9. klass läheb sellele üle (vähemalt on HTM nii väitnud). Samas on varasemalt rakendatud kooliastme algusest järkjärgulist üleminekut, nt sellel aastal läheb üle 7. klass, järgmisel 8. ja ülejärgmisel jõuab uus õppekava 9. klassi. Õppekava muudatused on aineti väga erineva mahuga.“
Sarapuu sõnul on õpetajad harjunud, et kolm eksamieelset päeva kuluvad konsultatsioonidele ja kordamisele. „Nüüd on aga sellel ajal koolivaheaeg ja õppuritel õigus puhkusele,“ selgitab ta. „Teoreetiliselt peaks eksamiks valmistuma kogu progümnaasiumi aja, praktiliselt toimub ikka korralik lõpuspurt paaril viimasel päeval. Emakeeleeksami materjali ei ole võimalik mõne päevaga omandada. Arvan, et arukad ja ennastjuhtivad õpilased ei tunne end petetuna.“
Sarapuu tõdeb, et riikliku õppekava järgi on riigi tellimus, et õppeaasta kestaks vähemalt 175 päeva. „Iga koolipidaja vastutab selle eest,“ lausub ta. „Eksamiainete õppimine jätkub pärast eksameid, sest õppeaasta kestab. Iseasi, kuidas oskavad õpetajad seda perioodi õppurile motiveerivaks, atraktiivseks ja kasulikuks teha. Ehk oleks vaja pakkuda välja mingisuguseid töökavu ja mudeleid. On selge, et taolise õppe väljamõtlemine on õpetajale vähemalt esimesel korral lisatöö.“
Liiga palju muudatusi korraga
Ene Saare sõnul ei ole muudatuse ettevalmistus piisavalt läbimõeldud ega loogiliselt planeeritud. „Sellist muudatust peaks plaanima kolm aastat,“ lausub ta. „Koolid alustasid oma õppekava uuendamiseks tööd juba vähemalt aasta-poolteist tagasi, mil riigil eksamite uuendamise plaani veel ei olnud, seega tuleb kooliõpetajatel „uue õppekava uuendamise plaane“ tegema hakata.
Ja võib olla jäetakse midagi õpetamata, sest aeg saab lihtsalt otsa. Õppekorralduslikult kuhjub põhikooliõpetajate koormus mitmekordseks: korraga eksamid ja nende tööde parandamine, samal ajal tunnid jne. Kahjuks peab ütlema, et HTM-i nõuanded 9. klassi õppetöö korraldamiseks ei vasta koolide igapäevaelu reaalsusele. Lisaks minnakse üle eestikeelsele õppele. Palju muudatusi korraga.“
Sarapuu sõnul on suur murekoht nende õpetajate koormuse kasv, kes annavad tunde nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpuklassidele: lõpueksamiteks valmistumine, samal ajal tundidega tuleb hinnata oma kooli eksamitöid, toetada läbikukkujaid ja koostada koolieksami tööd.
Emakeeleõpetajate seltsi juhi sõnul otsustati eesti keeles jätta õppeaasta lõppu suulise ja kirjaliku suhtluse all kirjeldatud õpitulemused, eeskätt suulise ja kirjaliku suhtluse erijooned; loetu põhjal küsimuste küsimine, kokkuvõtete kirjutamine ja hinnangute andmine ning teised (nii suulist kui kirjalikku) suhtlussituatsiooni kui sellist puudutavad oskused.
„Pole võimatu, et mõni õpetaja seda ainekava osa varem ei käsitlenudki, kuna 2–3 eesti keele nädalatundi ei pruugi iga klassi puhul olla eksamiks valmistumiseks piisav,“ lausub ta.
Sarapuu sõnul on kõige suurem oht millegipärast levinud arusaamas, et kevadel, kui ilmad vähegi soojemaks lähevad, ei viitsi või jaksa enam keegi õppetööga tegelda ning võib võtta lõdvemalt.
„Kui nüüd õpetaja ei oska aega mõttekalt sisustada, võib juhtuda, et osa ainekavast jääb käsitlemata,“ hoiatab ta. „Aga seda annab vältida.“
Sarapuu sõnul peaks põhikooli lõpueksamid täitma mõlemat ülesannet: võtma kokku üheksal kooliaastal õpitu, aga näitama ka võimekust õpiteel edasi liikuda. „Topelteksameid, -katseid ma ei poolda,“ lausub ta. „Ehk oleks mõttekas eristamiseks koostada põhikooli lõpetamiseks kaht tüüpi tasemeeksamid: keerulisemad ja lihtsamad.“
Saare sõnul oleks muudatust pidanud riigi tasandil ette valmistama põhjalikult ja rahuliku tempoga, et oleks tekkinud võimalus arutleda ning jõuda lõpuks parima arusaama ja konsensuseni.
Loe ka:
Mari Tikerpuu – Põhikooli lõpueksamite varasem ajastus – muudatuse edukaks ellurakendamiseks vajame kõigi panust
KOMMENTAAR
Hariduskohustus jääb kas täitmata või täidetakse see osaliselt
URVE LÄÄNEMETS, haridusekspert
Eksameid on igasuguseid, aga alati on nendel üks eesmärk – veenduda, et eksami sooritaja midagi teab ja oskab. Olgu siis tegemist autojuhilubade taotlemise või mõne haridusasutuse lõpetamisega. Edukat sooritust tähistav hinne – minimaalselt „rahuldav“ meie koolikultuuris – tähendab, et õppimine on olnud nii õpetamise kui õppimise seisukohalt tulemuslik.
Eksam on üks tagasiside vormidest ja kaugeltki mitte ainus võimalus saada infot õpilase potentsiaalse suutlikkuse kohta jätkata õpinguid järgmisel haridusastmel. Põhikoolieksamid Eestis tähendavad ka hariduskohustuse kui esimese kodanikukohustuse täitmist, seega näitavad nad ka noorte meelsust ja kohusetunnet.
Kuigi oleme PISA-s olnud edukad, on muresid piisavalt. Hoolimata jätkuvast kiidulaulust ehk meediamürast, tasub pigem kuulata asjatundjaid. Eneli Kindsiko ütleb: „2023. aastal kukkus matemaatika riigieksamil läbi iga neljas põhikooliõpilane. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ka 2024. aasta tulemused ei näidanud paranemist, viidates jätkuvale probleemile. Need arvud heidavad varju meie haridussüsteemile. Kui paljud noored ei suuda ületada seda esimest suurt haridustõket, on ka nende edasine haridustee kitsendatud“ (Eneli Kindsiko: kuidas lahendada matemaatikaõpetajate puudust?, ERR, 05.09).
Kindlasti pole asi vaid laiskades ja/või motiveerimata õpilastes. Probleem on ka kvalifitseerimata õpetajad, keda statistika andmetel on üle 4000. Küllap on vaja siiski mõista, et ainet tundmata ei saa õpetaja oma tööd tulemuslikult teha.
Ilmselt on neil ka õpilasi eksamiks ette valmistada keerulisem ja aeganõudvam. Ometigi tahavad nii õpilased kui ka õpetajad saavutada häid tulemusi ehk eksamil „läbi saada“. Pedagoogilises kirjanduses kasutatakse terminit „rakenduslik teadmine“, mis ju ongi see, mida eksamil kontrollitakse ehk milliseid teadmisi õpilane oskab ülesande lahenduseks kasutada. Ja sealt edasi: mida parem eksamitulemus, seda suuremad valikuvõimalused on noorel inimesel edasi õppimiseks ja ameti valikuks tulevikus.
Kuid parima tulemuse saavutamiseks peavad eksamite sooritamiseks olema loodud ka head tingimused, mis eeldab ladusat ja läbimõeldud eksamikorraldust.
Mitme poolelioleva reformi tuultes on tuleval kevadel ees oluline muudatus: eksamid toimuvad harjumuspärasest poolteist kuud varem. Esimene põhikooli lõpueksam on juba 22. aprillil, kohe pärast kevadvaheaega. HTM-is küll arvatakse, et õpilased käivad tundides ka pärast iga eksamit, aga korralduslikult see koolis nii eriti välja ei tule. Kuigi kõik hinded saavad välja 1. juuniks, on gümnaasiumite vastuvõtuvestlused eri ajal, samuti ei suuda õpetajad kursis olla erinevate gümnaasiumide ootustega. Tahan tähelepanu juhtida ühele olulisele „tulemusele“, mida kavandatud uuendus kaasa toob ja mida kavandajad pole ilmselt arvestanud.
Kooliaasta pikkus üldhariduskoolides erineb riigiti: Kanadas nt 200 koolipäeva, Saksamaal Hamburgis 190 jne, õppeainedki on eri nimetuste ja mahtudega. Minimaalseks ja rahvusvaheliselt tunnustatavaks üldhariduseks loetakse 175 koolipäeva pikkust õppeaastat, mida ka Eestis on seni kasutatud. Kui nüüd on tavalise 175 koolipäeva asemel 9. klassis vaid 128 koolipäeva ehk vaid ligi 73% ettenähtud õppeajast, on tegemist rikkumisega ja tekitame ise probleemi (võimalik, et rahvusvahelise!), mis ei lase meie põhikoolilõpetajail minna nt Soome kutseõppesse.
Õppeaeg on arusaadavalt oluline ainekavades ettenähtu omandamiseks, enamasti püütakse saavutada kooskõla õppesisu ja selleks vajaliku õppimise aja vahel. Eriti oluline on see lõpuklasside õpilastele, kellel on vaja oma „kompetentsusi“ demonstreerida nii riiklikel kui koolieksamitel.
Kui õppeaega nii palju vähendatakse, siis tähendab see eelkõige olukorda, kus osa ainekava teemasid jääb käsitlemata. Ja seda mitte ainult eksamiainetes, vaid kõikides õppeainetes. Kui õppetööd HTM-is määratud aegadel ei toimu, siis ei toimu seda ju üheski aines ehk teisisõnu – riiklik õppekava jääb täitmata KÕIKIDES ainetes. Kokkuvõtvalt – hariduskohustus jääb kas täitmata või täidetakse see vaid osaliselt.
Kuna Eestis valitseb lõputu progressiusk uuenduste vältimatusse vajalikkusesse, siis on küsimus vaid vaatenurgas – kas klaas on pooltäis või pooltühi. Aga täis ta igatahes ei ole. Ja millegipärast on ära unustatud vana tõde: otstarbekas on õppida ENNE eksameid, mitte jätkata ainetundidega pärast eksami toimumist. Eksamijärgseid teadmisi saab õpilane kasutada parimal juhul vaid järeleksamil ja nende korraldamisest palju ei räägita.
Selline segane „kevade korraldus“ lisab pigem pinget juurde, sest ka ettevalmistus gümnaasiumitesse ja kutsekoolidesse astumiseks on segane.
Ettepanekuid nn vana eksamikorralduse juurde jääda ei taha kuulata ei poliitikud ega ka ametnikud. Võib-olla peaks neile lähenema kirjandusklassikaga. Ehk peaks pöörduma ministri ja HTM-i poole Karupoeg Puhhi sõnadega: „Kui sulle tundub, et vestluskaaslane sind ei kuula, ole kannatlik. Võib-olla sattus talle midagi kõrva (A. A. Milne „Karupoeg Puhh“). Ja eks kõrvus vist sahisegi vaid rahanumbrid ja sosistatud soovid iga hinna eest näida tegus, mõistmata, et tarbetud muudatused ja ümberkorraldused toovad pigem kahju. Eriti õpilastele, kes uue korra kohaselt jäävad ilma 28 õppepäevast. Ka loodetud pingevabadus võib end kardetavasti hoopis muul viisil väljendada, kui gümnaasiumisse või kutsekooli astumine keeruliseks osutub.
Lisa kommentaar