Pliiatsi ja paberi juurde tagasi
- Nõudliku ja hooliva õpetaja töö väärtus tehisintellekti ajastul ei vähene, vaid suureneb.
- Kontrolltööd ja tunnikontrollid koolis on jätkuvalt väga olulised, sest kirjutamis- ja lugemisoskus järgneb arengus kõnelemisoskusele, mitte vastupidi.
Kirjutan siin sellest, mis on õppe- ja kasvatustöös jätkuvalt oluline ka tehisaru ajastul. Need on paber ja pliiats, kodune kasvatus ja inimlikud väärtused.
Artiklit ajendas mind kirjutama vastuolu, mida märkasin haridus- ja teadusministeeriumi 26. augusti pressikonverentsil, kus ministeeriumi tehisintellekti töörühma liige Jaan Aru selgitas tehisaruga seotud murekohti ning jagas soovitusi.
Teadlase sõnul muudab generatiivne tehisaru seda, kuidas õpitakse ja õpetatakse. Ta rääkis ohust, et tehisintellekt võib suurendada loomulikku lollust. Ta kirjeldas muu hulgas Türgi õpilaste uuringut, mis näitas, et kontrolltöö tegi paremini see õpilaste grupp, kes õppimiseks ChatGPT-d ei kasutanud.
Väga ootamatu olid nii järeldus, et tehisaru kasutamist nagunii piirata ei saa, kui ka soovitus anda õpilastele tunduvalt vähem kirjalikke kodutöid ja kodutöid mitte hinnata. Olin üllatunud soovitusest, et õpetajad julgustagu õpilasi kodus õppimisel rohkem tehisaru kasutama ja koolis vaid õpitu üle arutlema.
Piiride seadmine on oluline
Tehisaru on nii selgelt näidanud, kui olulised on rohked teadmised ja kirjaoskus – eriti lugemis- ja kirjutamisoskus. Kirjaoskus on siiski laiem mõiste kui lugemine ja kirjutamine, sinna alla läheb ka kõnelemine ja kuulamine, sest need oskused võimaldavad ühiskonnas suhelda ja hakkama saada (Natural Literary Trust, 2024).
Ometi soovime, et ka meie järgmises põlvkonnas oleks suurem osa inimesi kirjaoskajad. On jõudnud kätte aeg keskenduda selle asemel, mida me haridussüsteemis veel muuta saame, sellele, mida me muuta ei või. Kuidas me inimkonnana nii kaugele oleme jõudnud, mis tegevused on meid siia toonud? Arvan, et haridussüsteemi pideva muutmise vaimustuses on oluline mõista inimlapse arengut, kriitilisi arenguperioode ja valida lapse arenguvajadustest lähtuvad õpetamisstrateegiad.
Me ei saa digivahenditest ja ka tehisarust rääkides mitte kuidagi rääkida ühel ja samal viisil kaheaastasest, kaheksa-aastasest, kaheteistaastasest ja kaheksateistaastasest. Oleme jõudnud olukorda, kus on hädavajalik tunda laste kriitilisi arenguperioode, sest digirohke keskkond ei ole kahjuks väikelastele turvaline arengukeskkond. Digivahendite liigkasutamine võib lapse psüühikat jäädavalt kahjustada – rikkudes keskendumisvõime, mõtlemisvõime, suhtlemisvõime ja ka õppimisvõime.
Nii nagu me sõltuvusttekitavate alkoholi ja tubakatoodete puhul eeldame, et väikesed lapsed ja alaealised neid ei tarbi, on meil tarvis ühiskonnas selgesõnalisi juhiseid, kokkuleppeid ja isegi seadusi väikeste laste vanematele digivahendite kasutamise turvalisuse kohta.
Algklassi- ja põhikooliõpilased vajavad selgeid juhiseid nii õpetajatelt kui ka lastevanematelt. Me ei või täiskasvanutena öelda, et ei saa midagi teha, kui meie alaealine laps teeb kõik tööd tehisintellektiga. On olemas mõjutusmeetmed ja strateegiad, et seada lastele piire. Sama hästi võiks me öelda, et ei saa midagi teha, kui alaealine tarvitab iga päev tubakatooteid või alkoholi.
Lastevanemate kasvatajaroll on tänapäeval olulisem kui iial varem, sest täiskasvanutest sõltub see, kas lapse potentsiaal saab koduses keskkonnas täielikult avalduda või rikub digirikas ja järelevalveta keskkond lapse psüühika hoopiski ära.
Piiride seadmine lastele on oluline. Nii lastele kui ka lastevanematele on tähtis saata selgeid ja üheselt arusaadavaid sõnumeid. Laste juhendamine, vajadusel nende toetamine ja kontrollimine on tegevused, millest sõltub tulevase põlvkonna kirjaoskus.
Kodutöid tuleb teha kirjalikult
Algklassiõpilased alles õpivad oma käega kirjutama, tähti ja sõnu lauseks kokku lugema ja selles ei saa tehisintellekt neid õnneks väga palju aidata ega ka rikkuda. Algklassilapse paberõpiku ja vihiku kõrvale on vaja inimest, kes last innustab. Paberõpikud ja töövihikud on endiselt väga olulised, vanemate abi ja tugi on endiselt tähtis.
Samuti on nüüd, tehisaru ajastul, vaja põhikoolis teha suur osa kodutöid kirjalikult ja käsitsi. Ühiskond ei või ju ometi liikuda taandarengusse ning kirjaoskamatuse juurde olukorras, kus tehisaru võimaluste tõttu on kirjaoskus nii vajalik. Pealegi me teame, et üle paari tunni helendavat ekraaniaega ei ole niikuinii laste tervise huvides.
Niisiis, laste arengu huvides on teha rohkem töid just pliiatsi ja paberiga, mitte arvutis. Kontrolltööd ja tunnikontrollid koolis on jätkuvalt väga olulised, sest kirjutamis- ja lugemisoskus järgneb arengus kõnelemisoskusele, mitte vastupidi.Isegi kui õpilane spikerdab tehisarust kodus vastused oma vihikusse, õpib ta ikkagi kirjutama ja lugema. Oluline on see, mida õpilane omandab.
Ümberpööratud klassiruum on vaid üks võimalik õppemeetod. See ei sobi kõikidele õpilastele, ei asenda kirjalikke töid ega seda, kui õpetaja räägib ja lapsed õpivad kuulama. Vestlusoskus ei asenda kirjutamis- ja lugemisülesandeid. Me teame, et on hariduslike erivajadustega lapsi, kes ei suuda klassi ees kõnelda, ja lapsi, kes kunagi ei soovi harjutusi kirjalikult teha. Erivajadustega laste toetamine on oluline ja selles saab jällegi olla abiks inimene – tugispetsialist koostöös lastevanemate ja õpetajatega.
Arvan, et tehisaru spikerdamise hirmus ei ole siiski õige oluliselt vähendada lastele antavaid kirjalikke ülesandeid, sest see ei oleks aus nende laste suhtes, kes oskavad ja tahavad päriselt õppida ja seda ka naudivad. Samas õpetajatöö võib minna tehisaru tõttu isegi keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Inforohkus ja info detailirohkus suureneb – õigel ja valel on üha raskem vahet teha. Õpetaja tööaega käsitsi ja arvutis kirjutatud kodutööde lugemisel tuleb vääriliselt hinnata.
Tarvis on eakohaseid reegleid
Head õpetajad ja lapsevanemad, on väga oluline, et lapsed ja noored endiselt ise kirjutavad, täidavad töövihikuid ja oma peaga mõtlevad. On endiselt oluline, et vanemad lapsi vajadusel õppetöös aitavad ja lastega arutlevad. On jätkuvalt oluline, et õpilased pingutaksid ja oma mõtlemisprotsesse arendaksid ning õpetajad oskusi koolis kontrolliks, näiteks kirjaliku tunnikontrolliga. Nõudliku ja hooliva õpetaja töö väärtus tehisintellekti ajastul ei vähene, vaid suureneb!
Kõik vanemad ei suuda oma lapsi uute ohtude eest kaitsta. Erivajadustega laste arv suureneb tulevikus veelgi, nagu ka õpilaste võimete variatiivsus. Teatud osa noori langeb digisõltuvusse ja kasutab ülemäära tehisintellekti abi, mille tõttu ei arene nende võimed kahjuks välja. Siiski ei või me nüüd eksperimenteerida terve ühiskonnaga, pöördudes tagasi aega, kus vaid vähestel inimestel areneb välja suurepärane kirjaoskus.
Mida kiiremini kehtestame ühiskonnas eakohased reeglid eri vanuses laste digivahendite kasutamisele, nagu oleme kehtestanud lastele ohtlike ainete ja tegevuste suhtes, seda varem peatub ühiskonna allakäiguspiraal.
Tehisintellekti võib ja saab kasutada edukalt oma töös ja isiklikus elus siis, kui kirjaoskus, samuti eneseregulatsiooni oskus ning üldinimlikud väärtused on omandatud. Kirjaoskuse laiem kontseptsioon räägib elukestvast õppest ja sisaldab ka digipädevust. Kirjaoskused ise laienevad ja arenevad, kuna inimesed tegelevad üha enam teabe ja õppimisega digitehnoloogia kaudu (Literacy: what you need to know (unesco.org)).
Aitäh autorile problemaatika valgustamise eest.
Usun, et enamus õpetajaid kirjutavad sellele alla ja jõudu tööle neile, kes seda teemat eest veavad.
Me ei tohi langeda rahvana uude sõltuvuse lõksu!
Mina olen kahel käel nõus ja tänan artikli kirjutajat. Ükskõik kui võimas see tehisaru võib olla, ei tohi hooletusse jätta oma aru ja oskust. Ise lugemine, ise ilusas kirjas kirjutamine, lausete moodustamine, jutustamine jne on väga olulised. Ka eksamitel täidetakse sageli ainult lünki. Mis mõttes! Noored kasutavad oma aju asemel sageli tehisaju. Kas see on siis areg?
Aitäh! Väga oluline artikkel!
Pedagoogika algtõed pole kuhugi kadunud, seda kõike õpetati ka meile MF eriala õppides 1979 aastal. Kordamine on tarkuse ema ja kena, et seda pole unustatud Tallinna Ülikoolis.
Arengupsühholoogiliselt
on loomulik ja normaalne, et enne murdeiga kirjutab-joonistab laps ainult pliiatsiga, sest sel ajal kulgebki tema vaimne areng läbi protsesside (käeline tegevus koos mõtlemise arengu). Kuidas siis veel?