Juba kaheteistkümnendat korda kuulutati aasta õpetaja konkursi laureaadid pidulikult välja telekaamerate valguses Eesti Televisiooni otseülekandes.

Joosepi kuju ja 10 000 euro suuruse riikliku preemia said 12 kategooria parimad õpetajad, haridusjuhid. Taas oli õnne tartlastel, kes viisid ülikoolilinna neli auhinda. Kahe aasta eest napsasid laureaaditiitli kogunisti kuus tartlast.

65 000 euro suuruse elutööpreemia pälvis nagu mullugi teadlaste-ülikoolide esindaja – kahekordne rektor akadeemik Olav Aarna. 

President Alar Karis alustas oma tervitust humoorika põikega Oskar Lutsu „Kevadesse“ ja märkis, et ehkki õpetaja võrdkuju on koolmeister Laur, kannab aasta õpetaja auhinna kuju Joosepi nime. Temas on palju sellist, mida soovime näha ka tänapäeva õppijas. Kui Joosep naaseb koolitatud mõisavalitsejana kodukanti, on temast saanud ennastjuhtiv õppija, keda suunab sisemine motivatsioon. Õpetajana kasutas Toots tänapäevaseid metoodikaid, rakendades Kiirele probleemipõhist õpet.

„Aga aasta kutseõpetaja preemiat poleks Toots saanud, sest talle meeldis Kiire arvel nalja teha,“ täheldas president.

Lutsu lugude üle aegade ulatuv menu on Karise sõnul märk, et haridus on eesti rahval sügaval sees. Rekordarv inimesi soovis asuda ülikooli õpetajaks õppima. Ühiskonna käekäik on aga noateral, kui me ei taga üleminekut eestikeelsele haridusele. Oluline on, et suudaksime ülal hoida õpetajate töötahet ja rõõmu.  

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallase sõnul on Eesti elu kujundamisel läbi aegade tähtis roll olnud õpetajatel. „Kui Ameerika riigi rajajad olid kaupmehed, natuke ka õnneotsijad, juristid ja ärimehed, siis Eesti rahvusliku eneseteadvuse kujundasid õpetajad ja koolmeistrid,“ lausus Kallas. 

Tänavune gala leidis aset Jõhvi kontserdimajas. Ministri sõnul oli see sümboolse tähendusega. Ida-Virumaa õpetajad, koolijuhid, õpilased, lapsevanemad teevad väga suurt pööret oma elus. Eestikeelsele õppele üleminek võtab aega. Muudatusi tehes tuleb arvestada, et vilja hakkavad need kandma aastate pärast. 

„Seepärast tuleb püüda teha vajalikke otsuseid juba praegu, et vältida probleemide kuhjumist kümne aasta pärast. Alati jääb vajadus käia ajaga kaasas ja püüda olla sellest ees: koolides tuleb teha arukalt kaalutletud otsuseid, kuidas lõimida õppetöösse nutiseadmed, tormiliselt arenev tehisaru ja tehnilised uuendused,“ lausus Kallas.

Ta meenutas ka seda, et Jõhvi lähedal Purus sai esimese hariduse Eesti esimene haridusminister Peeter Põld, kes juba 115 aastat tagasi kirjutas, et meie koolide õppekeel saab olla vaid eesti keel. 

Piduliku õhtu keskpunktis on alati tunnustuskonkursile esitatud – laureaadid ja nominendid. Aasta õpetaja konkursile esitati tänavu 1600 ankeeti. Piirkondlike komisjonide ja kõrghariduskomisjoni arutelude tulemusel jõudis finalistidena riigi tasandile üle 200 õpetaja ja haridustöötaja. Nende seast valis riiklik komisjon igas kategoorias välja kolm nominenti. Laureaatide nimed on viimase hetkeni saladuses. Gala kõige südamlikumad hetked ongi just need, kui lavale astuvad laureaatide õpilased, kes oma õpetaja võidu välja kuulutavad. 

„Eriline tänu tublidele õpilastele ja nende vanematele, kes oma vabast ajast olid valmis tulema Jõhvi auhindu üle andma ning muidugi saladust hoidma, mis väiksematele ei ole alati lihtne ülesanne. Nemad aitasid meil teha laureaatidele erilise päeva veelgi erilisemaks,“ lausus gala eestvedaja, HTM-i kommunikatsiooniekspert Liina Pissarev.

Alates 2018. aastast saavad võitjad lisaks Joosepile rahapreemiad ja 2020. aastast määratakse preemia ka nominentidele (tänavu 2400 eurot).

Et on Euroopa kultuuririkkuse aasta, oli gala keskmes Eestimaa eri nurkade kultuuripärand. Läbiv teema on igal aastal seotud arengutega, mis haridusmaastikul ja ühiskonnas parasjagu aset leiavad. 

„Otseülekande puhul tuleb arvestada ka televaatajate huvidega, et oleksid tasakaalus hariv, meelelahutuslik ja tunnustamise osa, mis pakuks ka saalis olijatele mõnusaid emotsioone,“ rääkis Liina Pissarev. Gala keskmine vaadatavus on viimastel aastatel olnud 70 000 inimese ringis. Saate tipphetkedel on vaatajaskond üle 80 000 inimese, lisanduvad veel kordusest ja järelvaatamisest vaatajad.

„Suurte ürituste korraldajatel madala vererõhuga üldjuhul probleeme ei ole, sest ikka on ootamatusi, mida tuleb lava taga kiirelt lahendada,“ muheles Pissarev. „Kõige meeldejäävam on aga suhtlemine nominentide ja laureaatidega, kogu see üllatus, ootusärevus ja ülipositiivsed emotsioonid, need annavad kindluse, et teeme õiget asja. Juba konkursile esitatud ankeete lugedes on rõõm näha, kui suurepärased õpetajad meil on, ning nad on leidnud elus õige koha – laste seas ja klassi ees. Nende armastus laste ja oma töö vastu ning pühendumus ja soov anda endast parim ning rohkemgi on kaugele näha. Õnneks tunnustavad oma regiooni parimaid üldjuhul ka omavalitsused, seda rohkem sädeõpetajaid märgatakse ja esile tõstetakse.

Järgmisel aastal jälle uus aasta õpetaja konkurss ja uus võimalus parimaid esile tõsta.“ 

Aasta õpetaja gala eestvedajad on HTM ja Eesti Haridustöötajate Liit.

• Aasta lasteaiaõpetaja – Kersti Lookson, Tallinna Rännaku Lasteaed.
• Aasta klassiõpetajaga – Tuuli Koitjärv, Pärnu Vanalinna Põhikool.  
• Aasta klassijuhataja – Kädi-Liis Ilves, Holstre Kool.  
• Aasta põhikooli aineõpetaja – Pärt Kukk, Uulu Põhikool.  
• Aasta gümnaasiumiõpetaja – Aimi Jõesalu, Põlva Gümnaasium. 
• Aasta kutseõpetaja – Anne Rudanovski, Tartu Kunstikool ja kõrgem kunstikool Pallas.  
• Aasta huvialaõpetaja – Pille-Riin Pärnsalu, Tartu loodusmaja.   
• Aasta tugispetsialist – Kaisa Hunt Lopes, Tartu Forseliuse Kool.  
• Aasta õppejõud – Mati Roasto, Eesti Maaülikool.
• Aasta õppeasutuse juht – Riima Velbre, Haapsalu lasteaed Tareke.  
• Aasta hariduse sõber – Taavi Kotka.  
• Aasta haridustegu – haridusprogramm „Liikuma kutsuv kool“. 
• Elutööpreemia – Olav Aarna, visionäär, hinnatud teadlane, rahvusvaheliselt tunnustatud haridusekspert.
  

---

Laureaatidega vestlesid: RAGNAR KAASIK, SIRJE PÄRISMAA, TOOMAS RAAG, HEIKI RAUDLA

Aasta põhikooli aineõpetaja

Pärt Kuke tunnustuste aasta

Uulu Põhikooli õpetajale Pärt Kukele on tänavune aasta olnud tunnustuste aasta ja telekaamerate ette on tal olnud põhjust astuda varemgi. Kui „Rakett69“ lõpusaates tehti kummardus õpetajaile, kes finalistide hinnangul on neid enim mõjutanud, valis Nõo Reaalgümnaasiumi õpilane Rudolf Kivi välja just oma põhikooliaegse füüsika- ja tehnoloogiaõpetaja Pärt Kuke.  

Rudolf Kivi oli Pärt Kukele auhinda üle andmas ka aasta õpetaja galal.

„Õpetaja Pärt on kahe jalaga maa peal, ta õpetab lahendama probleeme, suudab õppekava läbida ja selle kõrvalt ka eluks tarkusi jagada,“ kiidab Kivi. „Teeb täpselt seda, mida õige õpetaja tegema peab − õpetab elu. Jäin temaga tihti pärast tunde mõnda füüsikaprobleemi arutama.“

„Rudolf on huvitav tegelane, kellega sai mõtestatult juttu ajada,“ lausub Pärt Kukk. „Häid vestluskaaslasi on mul õnneks palju olnud. Suvel küsis üks endine koolipoiss, kuidas ma teda kooliajal välja kannatasin. Miks ma ei pidanud kannatama, kui temaga oli väga huvitav vestelda! Tal oli lai silmaring. Kui õpilane on hea vestluskaaslane, võib see siluda paljud asjad ära.“

Pärt Kukk seob füüsikatunnis teemasid eluliste näidetega, et aine poleks vaid kuiv teooria, teeb katseid ja otsib igapäevaelust näiteid, et õpilased mõtleks kaasa ja julgeks arvamust avaldada. Õpikut võtab harva lahti, tal on iga tunni kohta oma materjal.

Sellest õppeaastast võttis õpetaja koormust vähemaks ning annab arvuti- ja tööõpetuse tunde. Aga õppejuhiga on kokkulepe, et kui kool on väga hädas, võib hommikul kell kaheksa teda appi kutsuda.

„Tuleb osata õigel ajal tagasi tõmbuda,“ sõnab Kukk. „Kuhugi väga edasi minna enam pole. Aasta õpetaja tiitel on maksimum. Tunnustustel on suur roll. Mõnigi võõras inimene on galal tulnud õnnitlema. Tunnustust võiks rohkematele inimestele jaguda! Aga kõige tähtsamad on õpetajale õpilased. Kui neid poleks, ei saaks ka kedagi tunnustada.“

Aasta gümnaasiumiõpetaja

Aimi Jõesalu toetab õpilaste enda õppimiseelistusi

Milline õpetaja saab õpilastega hea kontakti? Põlva Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Aimi Jõesalu arvates saab õpilastega hästi läbi sooja südamega heatahtlik, inimlik ja huumorimeelne õpetaja, kes suhtub õpilastesse kui endaga võrdsetesse ja kelle jaoks on tema töös esmatähtis õpilaste arengu suunamine, toetamine, inspireerimine ja motiveerimine.

Jõesalu arutleb, et armastus saksa keele vastu võis alata tema esimese saksa keele õpetaja Asta Pintsaare kingitud muinasjuturaamatust „Der goldene Apfel“ või saksakeelsetest ajakirjadest, kus oli värvilisi pilte, või siis hoopis raadiost kuulatud imelistest šlaagritest. „Mäletan, et tahtsin neist paremini aru saada, saksa keelt osata,“ meenutab kogenud õpetaja. „Õpetaja jagas klassis Saksa DV õpilaste aadresse, see andis mulle aastakümneteks huvitava kirjavahetuse, mis inspireeris ju rohkem tõlkima ja kirjutama. Ja tol ajal oli Räpina keskkoolis laiendatud saksa keele õpe, mistõttu eelistasin Tartu kunsti- või muusikakoolile saksa keele õppimist Räpinas. Oi kui õige otsus see oli! Õpetajaks õppima minekul andsid otsustava tõuke mu armsad esimesed õpetajad. Tänu saksa keelele olen elanud eriliselt huvitavat ja reise täis elu.“

Oma õpilasi püüab ta motiveerida saksa keelt harjutama rahvusvahelistes projektides „eTwinning“, „Erasmus+“, kus õpilased vestlevad videosilla abil näiteks kõnearendusteemadel, tutvustavad ennast, kooli, riiki jpm või loovad e-seinu ja e-raamatuid jne. Ta põimib oma tundidesse uusi lähenemisi: kasutab tehisaru, veebikeskkondi ja keeleõpperakendusi, mitmesuguseid meetodeid, fakte-sündmusi saksakeelsete maade kohta, laule, videoid, mõistatusi jne, ja muidugi huumorit.

„Aktsepteerin ja toetan ka õpilaste enda õppimiseelistusi (kes õpib mingi rakendusega, kes filme vaadates, kes loeb-tõlgib muinasjutte jpm). Arvan, et just südamega õpetades ja õpilaste õppimisi toetades jõuangi saksa keelega nende südameisse,“ selgitab seekordne aasta gümnaasiumiõpetaja.

Aasta klassiõpetaja

Tuuli Koitjärv ärgitab lapsi loovalt mõtlema

38 aastat klassiõpetajana töötanud Tuuli Koitjärv peab väga oluliseks õppematerjalide mitmekesisust ja loovust ning mõtlemist arendavaid harjutusi. Ta on ta isegi hulgaliselt õppematerjali loonud ja seda kolleegidega jaganud.

Mis arendab algklassilastes loovust? Pärnu Vanalinna Põhikoolis töötav Tuuli Koitjärv arvab, et ennekõike käeline tegevus. Aga ka oma mõtete avaldamine ja kaaslaste kuulamine. Tähtis roll on dramatiseerimisel ja etlemisel. „Matemaatikas on loov lähenemine lahenduse leidmiseks väga vajalik,“ ütleb ta. „Oluline on õige tulemuseni jõuda.“

Kogenud õpetaja arvates tuleks tänapäeva koolis senisest rohkem väärtustada klassijuhataja tööd ning õpetaja normkoormus peaks kindlasti senisest väiksem olema. Õpetaja aega aitaks kokku hoida, kui meie riigis oleksid ühtsemad õppematerjalid, mis toetaksid erinevate võimete ja töötempoga laste õpetamist. „Õppematerjalide valik on suur, kuid puudub süsteemsus,“ nendib ta. „Tänapäeva laste tähelepanu hajub kiiresti ning visuaalse poole pealt vajavad nad rahu. Paljude õpikute leheküljed on liiga värvikirevad, see häirib tekstile keskendumist. Lisamaterjalid on kohati ainult lisatasu eest saadaval, seetõttu peab õpetaja neid ise koostama.“

Eesti kooli taseme säilimiseks on tema hinnangul oluline säilitada vana ja väärtuslikku. „Pidevad muutused ja muudatused hariduspoliitikas muudavad nii lapsi kui õpetajaid ärevaks. Rahulikus ja turvalises keskkonnas saab paremini õppida,“ arvab ta. „Hea tulemuse saavutame, kui iga õpilane peab õppides parajalt pingutama. Rõõm vaevaga saadud tulemusest tagab elus paremini hakkama saamise.“

Aasta tugispetsialist 

Kaisa Hunt Lopes: „Ilma toetuseta ei suuda keegi teha suuri asju“

„Tunnustus tuli mu jaoks täiesti ootamatult,“ lausub Tartu Forseliuse Kooli koolipsühholoog Kaisa Hunt Lopes. „Laval olin äärmiselt tänulik ja mõtlesin kõigile, kes minusse on uskunud ja teekonnal toetanud.“

Jõhvi kontserdimajas aasta tugispetsialisti tiitli pälvinud Kaisa Hunt Lopesi sõnul on laste ja nende vanemate mured ja rõõmud igas koolis üldiselt sarnased. „Iga päev olen kooli läinud rahulolutundega, et olen ümbritsetud kolleegidest, kes mõistavad, mida ja miks ma teen,“ lausub ta. „Tugimeeskond, juhtkond, õpetajad – säde nende silmis motiveerib ka mind.“

Ta ütleb, et koolis on eriliseks rõõmuallikaks näha, kuidas lastel õnnestub raskeid hetki ületada ja oma elus uusi tahke leida. „Koolipsühholoogile väga tihti tänusõnu ütlema ei tulda,“ lausub ta. „Oleme harjunud, et kui olukord paraneb, siis me oma kliente enam ei näe. Ent vahel on siiski ka neid, kes lõpetamisel meeles peavad, et ka mina olin nende koolielu osa.“

Aasta tugispetsialist ütleb, et põhilised väljakutsed tema töös on seotud muredega, mis ei ole koolispetsiifilised. „Teen koostööd ka spetsialistidega väljaspool haridust, nt meditsiinis ja sotsiaalhoolekandes ning politseis,“ räägib ta. „Kurb on näha juhtumeid, kus lapse mured jätkuvad bürokraatlike lõhede ja spetsialistide nappuse tõttu.”

Kui lapse erivajadused hakkavad takistama tema haridusteed, siis on koolipsühholoogi ülesanne hinnata lapse tunnetusprotsesse ja tulemuste põhjal konsulteerida õpetajate, lapse enda ja tema vanematega.Kui lapse erivajadused raskendavad tal haridustee läbimist, siis on koolipsühholoogi roll meeskonnas hinnata lapse tunnetusprotsesse ja tulemuste põhjal konsulteerida õpetajate, lapse enda ja tema vanematega. 

„Meie meeskonda kuuluvad tugiõppe juht ja mitmed eripedagoogid, kes panustavad õppemetoodika osas,“ lausub Kaisa. „Vahel on tarvis erivajadustest lähtuvalt pöörata tähelepanu klassihaldustehnikatele. Õpetajate jaoks ei ole need enamasti uued, ent saan toetada motiveerides, et tehnikad ka kasutusele võetaks. Kui raskused on rohkem isikutevahelised, siis pakun individuaalset nõustamist ja suhtlen lapsevanematega.“

Tema sõnul pole õpilased laias laastus suuresti muutunud: „Ikka on neid, kes soovivad oma ülesanded ära teha maksimaalse täpsusega, ent vahel unustavad ära, miks neile tulemusi üldse vaja on. Jääb aga mulje, et juurde on tulnud neid, kel on ekslik arusaam, et õppida on lihtne ja tegema peaks seda möödaminnes, muu elu kõrvalt, lihtsalt seetõttu, et kasutatakse atraktiivseid metoodikaid. Õppimise definitsiooni osaks jääb alati siiski see, et tegu on pingutusega, ja pingutus toob endaga kaasa ebamugavustunde, mis peab jääma küll taluvuse piiridesse.“

Aasta lasteaiaõpetaja

Kersti Lookson nakatab teisi positiivsusega

„Last motiveerib õppima uudishimu ümbritseva maailma vastu,“ räägib Kersti Lookson Tallinna Rännaku Lasteaiast. „Lastele tuleb anda aega tegelda neid huvitavate asjadega ja võimalus luua oma mängumaailm. Olen nõus väitega, et mäng on väikese inimese töö.“

Kersti Looksoni sõnul ei osanud ta õpetajate päeva galal Jõhvi kontserdimajas oodata nii kõrget tunnustust. „Väga südamlik hetk oli, kui õde-venda tulid käsikäes lavale mind kui õpetajat tutvustama ja andsid üle Joosepi.“

Kersti Lookson on 14 aastat juhendanud Rännaku lasteaias Tallinna Ülikooli praktikante. Lisaks on ta mentor alustavatele õpetajatele, keda nakatab positiivsusega ning õpetab hoolitsema oma vaimse ja füüsilise tervise eest.

„Väga inspireeriv oli kevadine Rännaku laulu- ja tantsupidu, mis sündis muusikaõpetaja, pärimusmuusika kooli õpilaste, lapsevanemate, linnaosa valitsuse, külaliste koolituselt „Meeskonnatöö lasteaias“ koostöös,“ räägib ta. „Meelde jäi sellest suur rõõm ja kokkukuuluvuse tunne. Selle hetke nimel pingutasid kõik.“

Ta peab oluliseks arendada lastes iseseisvust, usku endasse, koostööoskust, loovust, mängulusti ja hoolivust. Kolme lapse emana ja kahe lapselapse vanaemana on tema jaoks oluline õpetada positiivseid väärtushinnanguid. Usaldust saab luua eeskuju, avatud suhtluse ja toetamise kaudu. Lapsed on temalt õppinud mitmekesisust väärtustama ja erinevusi mõistma.

Kersti Looksoni sõnul toimuvad nüüd lõimitud tegevused lasteaias kogu päeva jooksul, kadunud on kindel tunniplaan, õppimine toimub mängu ja avastusõppe kaudu. „Lapsed osalevad tegevuste kavandamisel ja läbiviimisel,“ selgitab ta. „Vanematel lastel on võimalus liitrühmas tegutseda niinimetatud õpetajatena. Õppetegevused toimuvad nii väikestes gruppides kui kogu rühmaga, arvestades laste huvidega. Laps on partner, kellega asju arutatakse ja kelle mõtetega arvestatakse.“

Tema sõnul on lasteaiaõpetaja igapäevane väljakutse luua toimiv koostöö rühmas ja lastevanematega. „See väljakutse innustab tegutsema,“ lausub ta.

Aasta klassijuhataja 

Kädi-Liis Ilves kasvatab ennastjuhtivaid õpilasi

Holstre Kooli õpetaja Kädi-Liis Ilves ei teadnud päris viimase hetkeni, et just tema sellise tunnustuse pälvib, ning seetõttu oli tema üllatus suur. „Nüüd olen jõudnud selle mõttega juba harjuda, aga väga äge, et seda suudeti viimase minutini saladuses hoida,“ alustab Ilves, kelle juhatada on 8. klass.

„Ausalt öeldes ma ei tea, mis mulle selle auhinna tõi, kuna ma ei tunne, et oleksin midagi erilist teinud. Tundub lihtsalt, et inimesed on märganud minu igapäevast tööd,“ arutleb Ilves. 

Suheldes oma kolleegide ja tuttavatega, on talle jäänud aga mulje, et kõik need, kes toovad oma tulekuga kaasa positiivse muutuse, jäävad ka rohkem silma, ja äkki on just tema soov muuta haridus õppijakesksemaks see, mis talle tunnustuse tõi. 

„Holstre koolis oleme läinud seda teed, et me kasvatame ennastjuhtivaid õpilasi. Me toetame laste motivatsiooni sellega, et nad saavad õppides valida,“ selgitab Ilves ning toob näiteks, et nende koolis saavad õpilased ise valida, kuidas õpetaja nende teadmisi kontrollib. 

Ka matemaatikaõpetaja ja õppealajuhatajana töötav Ilves peab klassijuhataja rolli väga vastutusrikkaks, kuna haridus, mida selles rollis pakkuma peab, ei ole kuigi konkreetselt määratletud. 

„Klassijuhatajana üritan saavutada seda, et minu klass hoiaks kokku ja arvestaks üksteisega. Ülesanne ongi suuresti arendada üldpädevusi,“ räägib Ilves, kes tõdeb, et matemaatikaõpetajana on tal ka väike eelis, kuna saab oma klassiga rohkem aega veeta, kui mõne muu aine õpetajana saaks. 

Ilves näeb, et klassijuhataja amet läheb aastatega üha olulisemaks ja lapsed vajavad seda üha rohkem. 

„Mulle tundub, et nüüd, kui meil on sellised uued probleemid nagu nutisõltuvus ja eraklikkus, on sellist juhendamist rohkem vaja,“ arutleb ta.  

Mis puudutab klassijuhatamise eest saadavat tasu, siis on Ilves nõus, et nii mõõtmatut tööd on keeruline mingiks summaks teisendada, aga praegu on see selgelt liiga väike. 

„Päris mitmed õpetajad on ilmselt seetõttu ka klassijuhatamisest ära öelnud, et töö on mahukas, probleemid ettenägematud, aga tasu väike.“

Parima klassijuhataja auhind tõestab, et nipid, mida Ilves selles ametis olles kasutab, kannavad vilja, ja mõne neist on ta nõus ka avaldama. Näiteks praegu on ta seadnud endale eesmärgi, et tema õpilaste vanemad oleksid omavahel sõbrad. 

„Probleeme on oluliselt lihtsam lahendada, kui lapsevanemad on üksteisega tuttavad. Ka üritusi on niimoodi lihtsam korraldada,“ leiab Ilves.  

Laste puhul on kõige alus distsipliin, kuid seda ei pea neisse kurjustades sisendama. On ka teisi moodusi. Tema on reeglid sõnastanud hoopis kokkulepetena ja kui on vaja mõni probleem lahendada, laseb ta õpilastel välja mõelda, kuidas seda teha võiks. Kokkuvõttes on Ilvese sõnul oluline, et lapsed mõistaksid, millised tagajärjed mõnel käitumisel võivad olla. 

„Viimasel ajal olen läinud üldse selle peale, et kui juhtub midagi ebameeldivat, vahel ka meelega tehtut, hakkame koos mõtlema, kuidas asja heastada saaks. See on olnud päris võimas tööriist. Lapsed on pakkunud eri olukordades välja väga põnevaid ideid,“ lõpetab Ilves.