- Rain Mikseri 22. oktoobril ilmunud vastusest selgub, et arutelust ei saanud asja. Välja tuli lihtsalt ärapanemine.
- Artiklis on argumente terve hulk, kuid tegemist on demagoogia ehk hämamisega.
- Minu väidet, et pedagoogika peaks oma olemuselt olema rakenduspsühholoogia haru, tema artikkel ei kummuta.
Psühholoogia roll kitsamalt pedagoogikas ja laiemalt hariduse vallas paistab endiselt segane. Rain Mikser – edaspidi Rain, kuna tõesti teame teineteist juba pikemat aega – asus 18. juuni Õpetajate Lehes kummutama „müüti“, mille kohaselt on psühholoogia ja neuroteadused hariduse ainus ja ainuvõimalik teaduslik alus. Mina jälle arutlesin teema üle ja selgitasin, mis mõttes psühholoogia tõepoolest peaks olema pedagoogika (aga mitte kõigi haridusteaduste!) peamine ja ehk isegi ainuke alus. Raini 22. oktoobril ilmunud vastusest selgub, et arutelust ei saanud asja. Välja tuli lihtsalt ärapanemine. Ja sellest on kahju, kuna teema on oluline ja peaks õpetajatele korda minema.
Mida mina väitsin …
Võtan lühidalt kokku oma väidete sisu. Osutasin, et haridusvaldkond on lai ja peab vältimatult toetuma paljudele teadusharudele, nende hulgas ka psühholoogiale. Kuid on üks haridusteaduste kitsam valdkond – pedagoogika –, mis peaks olema psühholoogiapõhine. Teiste teaduste roll pedagoogikas on väga tagasihoidlik.
See väide eeldas pedagoogika määratlemist: pedagoogika on sihipäraste tegevuste kogu – ja õpetus nendest tegevustest –, mille eesmärk on õppija psüühiliste omaduste, sh teadmiste, oskuste, väärtuste ja hoiakute, arengu toetamine. Teisisõnu, pedagoogika on see, mida õpetaja õpetades teeb.
Kuna õpetamise – pedagoogika – eesmärk on õpilase psüühiliste omaduste muutumine (teadmised, oskused, väärtused, hoiakud on kõik psüühilised nähtused), siis vastavalt peaks pedagoogika toetuma õpetuslikult asjakohasele psühholoogiale.
Miks see on oluline?
Sellele küsimusele ma oma artiklis ei vastanud. Ehk oleksin pidanud. Igasugune sihipärane tegevus päädib soovitud eesmärgi saavutamisega siis, kui tegevuse aluseks on teadmised sellest, mida ja kuidas peaks muutma. Mida paremad on teadmised muudetava kohta, seda paremad on ka tegemiste tulemused. Kui eesmärk on psüühiliste omaduste muutumine, siis peas teadma, mis on psüühika, kuidas see on üles ehitatud ja mismoodi areneb. Need teadmised on psühholoogiateadmised. Seepärast peakski pedagoogika oma olema olemuselt rakenduspsühholoogia, st psühholoogiateaduse tulemuste kasutamine koolis.
Rain väidab sisuliselt, et lisaks psühholoogiale peaks pedagoogika, õpetamise teadus selle kitsas tähenduses, toetuma paljudele muudele teadustele. Kuid muud teadused ei ole psüühika ja selle arengu, vaid igasuguste muude asjade ja nähtuste kohta. Kui neid muid teadusi õpetamistegevuse aluseks võtta, hakkame õpetades tegema asju, mis soovitud eesmärgi saavutamisse üldse ei puutu. Tulemused on nii palju hädisemad.
Millised oleks võinud olla jätkuarutelu teemad ja küsimused?
Kui on erinevaid seisukohti, siis ühe eelistamine teisele peaks sõltuma sellest, kui sisukaid ja asjalikke argumente üks või teine oponentidest oma seisukoha toetamiseks esitab. Oleks võinud näiteks kahtluse alla seada minu pedagoogika määratluse ja tõestada, et koolis ei ole kasutusel tegevuste kogu, mille eesmärk on toetada õpilase vaimsete omaduste arengut. Või siis pole olemas sellise eesmärgiga tegevuste kogu õpetust. Kui sellist nähtust pole, siis ei saa ka pedagoogikat määratleda nii, nagu tegin.
Ehk oleks ka võinud leida teisi argumente, mis mulle praegu pähe ei tule. Aga see peabki olema oponendi ülesanne üles leida, kus kahtluse alla seatud seisukoha alused küsitavaks osutuvad. Raini artiklis on argumente terve hulk, kuid neil on kõigil ühine probleem: tegemist ei ole sisuliste argumentide, vaid demagoogia ehk hämamisega – eksiteele viimisega tõe moonutamise ja pettelubadustega.
Russelli teekannu analoogia paneb tõestuskohustuse minule
Mina väidan, et Raini artikli sisuks on vaid demagoogilised väited. Filosoof Bertrand Russell osutas, et seda tüüpi väidete korral peab väite tõestama selle esitaja ja mitte oponent.
Demagoogia võtteid on päris palju. Järgnevalt näitan, milliseid võtteid on kasutatud Raini artiklis. Selgub, et Raini järeldused ei ole tema väidetega toetatavad.
Klassika: argumentum ad hominem
Üks laialt levinud hämamise viise on keskenduda väidete asemel hoopis nende esitajale. „Vältigem olukordi, kus /…/ teadlane või õppejõud mõõdutundetult viitab üksnes iseendale, tundmata ja tunnustamata teisi vaatekohti enda omade kõrval. Nii ei peaks pedagoogika mõiste määratlust kiiruga otsima eestikeelsest Vikipeediast või üksnes omaenda varasemast loomingust,“ kirjutas Rain. Kas kõik ikka märkasid? – Aaro on mõõdutundetult (tervelt kaks korda!) ainult endale viidanud, ta ei tunne ega tunnusta teisi vaatekohti enda omade kõrval!
Kas sellest järeldub, et esitasin väärasid või halvasti põhjendatud seisukohti? Või see, et ma teisi seisukohti ei tunne? Ja mismoodi puutub asjasse enese töödele viitamine? Mingi väite, eriti teadusliku väite väärtuse määrab mitte selle autori nimi, vaid väite tõestuseks esitatud seisukohad. Näiteks, kui ma olen – mulle teadaolevalt – ainuke maailmas, kes eristas nelja psüühilise pidurduse vormi või leidis Võgotski töödest üksteist kõrgemate psüühiliste funktsioonide tunnust (teised on parimal juhul leidnud üheksa), siis kas ma ei tohi neile töödele omaenda järgmistes kirjutistes viidata?
Kui läheme sügavamale eneseviitamise probleemide sisse, siis miks mitte asjale – seekord siis kirjutajale – laiemalt vaadata? Uurime, kas Aaro peaks psühholoogia ja haridusteaduste seosest kirjutades hästi psühholoogiat tundma? Aaro on kultuuri- ja neuropsühholoogia professor. Äkki ta isegi teab psühholoogiast midagi? Aaro on olnud ka logopeedia ja õpiraskuste teooria professor. Võib-olla on tal mingi aimdus hariduse toimimisest? Ja Aaro toob mingeid imelikke näiteid meditsiini toimimisest. Mida ta küll sellest teab? Võib-olla natuke teab, arvestades, et on seitse aastat lasteneuroloogina töötanud? Ja mis järeldub neist Aaro eluloolistest faktidest pedagoogika ja psühholoogia suhete käsitluse sisukuse kohta? – Loomulikult … mitte midagi. Loevad argumendid, mida Rain ei analüüsi.
Sildistamine ja väljajättelisus
Kui minu halvad omadused on ilmsiks toodud, siis saab lugeja Raini artiklist järgmisena teada, et ma olevat võidelnud „õlgmehikesega“. Ma kummutavat väite moonutatud või liialdatud vormi. Nimelt olevat Rain kogu aeg väitnud, et psühholoogia on pedagoogikas olulisel kohal ja „psühholoogiat on pedagoogikale vaja“.
Vaat see on juba päris pöörane. Esiteks, kogu seda arutelu – mis pöördus ärapanemiseks – ei alustanud mina, vaid Rain. Ja seda teadmist ta meiega teises artiklis ei jaganud, see „pisiasi“ jäi arutlusest välja. Tema kummutas „müüti“, mille kohaselt hariduse ainuke ja ainuvõimalik teaduslik alus on psühholoogia. Ja mina näitasin, et tegemist ei ole müüdiga – küll mitte haridus, vaid ainult selle üks allvaldkondi, pedagoogika, peakski olema täienisti õpetuslikult asjakohane psühholoogia.
Samuti eraldas Rain pedagoogika psühholoogiast. Mina näitasin, et Rain eksib ka siin. Raini väitel on psühholoogia üks pedagoogika kõrvalteadusi. Tema teisest artiklist leiame sama mõtte: kui „psühholoogiat on pedagoogikale vaja“, siis saab eksisteerida ka pedagoogika ilma psühholoogiata. Mina aga väidan, et pedagoogika on eriline psühholoogia valdkond. Võtame pedagoogikast psühholoogia ära ja järele ei jää mitte midagi. Nii et psühholoogial polekski millelegi kõrvalteaduseks olla. Oponendi sildistamine, seekord siis demagoogiks nimetamine, kui tema argumendid selleks alust ei anna, on ka üks demagoogia vorme.
Arutelu aluste vahetamine
See hämamise meetod on keerukam. Jutt on ühest asjast. Ja siis tuleb oponent ja hakkab rääkima hoopis teisest asjast. Kui see teema muutus jääb tähele panemata, siis on „võit“ käes: uut ideed saab nüüd kümnetel viisidel sisukalt tõestada oponendi väiteid näiliselt ümber lükates. Rain aga just seda tegigi.
Mina määratlesin pedagoogika ühtmoodi ja selgitasin, kuidas sel viisil (!) määratletud nähtus on oma olemuselt rakenduspsühholoogia üks valdkondi. Vastusena hakkab Rain millestki muust rääkima. Tema meelest on pedagoogika „kasvatuse ja hariduse teooria ja praktika“. Ja seejärel selgub, et „kasvatuse ja hariduse teooria ja praktika“ peab lisaks psühholoogiale toetuma paljudele teistele teadustele.
Proovime sama trikki. Tegelikult (!) on pedagoogika sõnakuulmatute poisirakatsite vitsaga korralekutsumise teooria ja praktika. Sel juhul on pedagoogika aluseks botaanika (milliste taimede millistest osadest saab parimat vitsamaterjali), tehnoloogia (millisel viisil vitsu ette valmistada) ja inimese anatoomia-füsioloogia (milliste kehaosade vitsutamisel saadakse parimaid tulemusi). Seega ei ole pedagoogikas üldse vaja mingeid udru-mudru teadusi, nagu filosoofia (mis niikuinii pole teadus), sotsioloogia, psühholoogia ja ei tea mida kõike veel. Pedagoogika määratlusi on väga erinevaid ja loomulikult seostuvad erinevad pedagoogikaks kutsutud nähtused teadusharudega erinevalt.
Arutelu aluseid vahetas Rain veel mitmes kohas. Näiteks osutab ta „papa Herbarti“ kirjutistele (siin on lisaks kasutatud autoriteedile toetumise demagoogiavõtet) ja väidab, et juba Herbarti jaoks määrasid hariduse eesmärgid eetika ja meetodid psühholoogia. Ka siin on arutelu alust muudetud. Nimelt on haridus „Haridussõnastiku“ kohaselt „õppekavadega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab“. Herbart ei mõelnud hariduse all sama nähtust, tema ajal tänapäevasele arusaamale vastavat õppekava veel olemas ei olnud (õppekava idee on vana, kuid arusaamad õppekava olemusest on aegade jooksul põhjalikult muutunud). Seega ei saa ka Herbarti ideid niisama tänapäeva üle kanda. Herbarti arusaam haridusest on hoopis teine kui Raini oma.
Pedagoogika teistsugusel viisil määratlemisel on veel üks huvitav tagajärg. Nimelt hakkab Rain ümbermääratlemise järel võitlema õlgmehikesega! Kirjutasin oma artiklis ju selgelt, et haridus toetub täiesti kindlasti paljudele teadusharudele. Siin ei olnud midagi vaja tõestada või ümber lükata.
Ühe olulise arutelu aluste muutmise leiame veel. Raini väitel vohavat pedagoogikas rakendaja-metafoor. Aga õpetaja olevat palju enamat kui rakendaja. Ausalt, ma ei saa aru, millest Rain räägib. Eesti keeles on sõnal „rakendamine“ selge tähendus: kasutuselevõtt, kasutamine, kasutus. Soovitud eesmärkide saavutamine sihipärases käitumises on võimalik ainult asjakohaseid teadmisi kasutades. Mina väidan, et õpetamisel peaks kasutama eelkõige asjakohaseid psühholoogiateaduse teadmisi, st rakendama psühholoogiat. See ei ole metafoor.
Seega Rain väidab, et lisaks teadmiste kasutamisele teevad õpetajad ka muid asju. See pole võimalik: teadmisi kasutamata ei saa üldse midagi sihipärast teha. Ja kui õpetaja ei valda asjakohaseid psühholoogiateadmisi, siis ta toetub mingitele muudele – vähem- või isegi mitteasjakohastele – teadmistele. Õpetamine on sel juhul vältimatult vähem efektiivne.
Muid demagoogiavõtteid
Eelnevast peaks juba piisama mõistmaks, et Raini artiklis ei ole ühtegi sisuliselt asjakohast väidet. Loetlen siiski veel näiteid Raini kasutatud demagoogiavõtetest. Nende seas on valetamine ehk väärinfo esitamine (õpetajad lahkuvad töölt, kuna on õpetamisel sunnitud psühholoogiateadmisi kasutama), mälestustele rõhumine (juba Nõukogude ajal …), kõneleja isikliku kogemuse esitamine üldistuse alusena (Rain õppis kriitilist mõtlemist) ja paatose esilekutsumine (õpetaja identiteeti rünnatakse, asume kaitsele).
Lõpetuseks
Raini artikli analüüsist selgub, et selles on esitatud ainult demagoogilisi väiteid. Minu väidet, et pedagoogika (kui haridusteaduste üks valdkondi) peaks oma olemuselt olema rakenduspsühholoogia haru, see artikkel ei kummuta.
Lugeja ehk märkas isegi, et minu artikli pealkiri on demagoogiline: ühe ajaleheartikli alusel ei saa hämamist pedagoogide identiteeti osaks pidada. Kuigi võib-olla see pealkiri polegi nii vale? Nimelt on meie arutelu-ärapanemise artiklid osutunud huvitavaks eksperimendiks. Mõõtevahendiks on artiklite lugemiste-vaatamiste arv.
Raini esimest artiklit oli 28. oktoobri seisuga vaadatud 892 korda, minu vastusartiklit 500 korda ja Raini viimast artiklit 1242 korda. Neist arvudest ilmneb üheselt – märkimisväärne osa Raini viimase artikli lugejatest ei ole lugenud teksti, mida Rain kritiseerib. Nii pole põhimõtteliselt võimalik teada saada, et Raini artikkel koosnebki ainult hämamisest.
Enamik Õpetajate Lehe lugejatest on ilmselt õpetajad – artikli lugejatest vähemalt 60% ei ole kriitiliselt mõelnud, nad ei ole kasutanud võimet teabe tõesust hinnata eelarvamusvabade põhjendatud järelduste tegemiseks. Ja kui lugeja leiab, et lihtsalt arvudele pealevaatamine pole järelduse tegemiseks piisav, siis oodatud (100%) ja jälgitud (40%) kritiseeritud artikli lugejate osakaalud on statistiliselt väga erinevad: Yatesi parandusega χ2(1) = 1053,86, p < 0.0000001.
Järelikult enamik Eesti õpetajatest ei mõtle kriitiliselt ja hämamine ongi õpetaja identiteedi osa. (Neist andmetest sellist järeldust teha ei saa, aga hämamiseks sobivad ju kõik võtted.)
Lisa kommentaar