• Industriaalajastust pärit klassitund, kus erineva õpimotivatsiooni, stiili ja võimekusega lapsed saavad standardiseeritud viisil õpetaja jagatud teadmisi, on oma aja ära elanud.
• Juhendatud iseõppimine on hea võimalus toetada ennastjuhtiva või ennast reguleeriva õppija arengut.
• Juhendatud iseseisev õppimine on kontseptsioon, mis on hädavajalik, aga mille efektiivne rakendamine vajab paradigmaatilisi muutusi õpetaja rolli ja ajakasutuse mõtestamises; õpetaja kompetentsiprofiili arendamist.

Mõni aasta tagasi oli mul võimalus vaadelda algklassitunde. Üks tähelepanekutest oli järgmine: õpetaja tegi kogu tunni jooksul (sõltumata sellest, kui pikk tund oli) intensiivselt tööd. Umbes veerand õpilastest kaotas järje või fookuse pärast esimest 10–15 minutit.

Teine veerand said ülesannetega kiiresti hakkama ja soovis oma eduelamust jagada, püüdes õpetaja tähelepanu, mida nad mõnel üksikul juhul ka said. Miks üksikul juhul? Sest õpetaja pendeldas eri võimekuse, õpitempo, tähelepanu ja motivatsiooniga õpilasgruppide vahel. 

Tundus, et osa õpilasi oleks õpieesmärgid saavutanud vähemalt poole vähema ajaga, järje kaotanud vajanuks aga tõenäoliselt teistsuguseid ülesandeid ja puhkepause. Industriaalajastust pärit klassitund, kus eri õpimotivatsiooni, stiili ja võimekusega lapsed saavad standardiseeritud viisil õpetaja jagatud teadmisi, on tõepoolest oma aja ära elanud. Koolid otsivad lahendusi. Pärast COVID-koduõppimisi on julgemalt hakatud otsima võimalusi, kuidas õppimise aega paindlikumaks ja efektiivsemaks muuta. On muudetud tundide pikkust ja formaati, on hakatud julgemalt kasutama juhendatud iseõppimist, olgu selleks siis e-õppe päevad või nädalad.

Medali kaks poolt

Aeg, mil õppija õpib arvutiprogrammi abil iseseisvalt ja omas tempos, võiks kasu tuua nii õppijatele kui õpetajatele. Kiiremad õppijad võidaksid lisaaega huvitegevusteks ja vaimse tervise jaoks oluliseks molutamisks. Aeglaste õppijate jaoks vabaneks ehk veidi aega lisatoe jaoks? Õpetajatele tekiks aega õppematerjale koostada ning õppijatele edasi- ja tagasisidet anda, ehk ka täiendada end uuenenud õpikäsituse teemal?

Lisaks sellele on juhendatud iseõppimine oluline võimalus toetada ennastjuhtiva või ennast reguleeriva õppija arengut. See on suundumus, mille meie haridusstrateegia on vajalikuks kuulutanud.

Kuid medalil on ka teine pool – on vanemaid, kes märkavad, et iseseisev õppimine tähendab, et laps peab õppima üksi ja juhendamiseta. Sellised olukorrad viitavad, et kool ja õpetajad ei ole päriselt mõistnud või osanud täita juhendatud iseseisva õppimise tingimusi.

Seega, küsimus on, kuidas saavutada, et kool toetaks e-õppe kaudu ka tegelikult õppija õpimotivatsiooni, õpioskusi, juurdekasvuuskumust, eneserefleksioonioskust – kõiki neid pädevusi, mis on ennastjuhtivaks õppijaks saamise eeldus.

Õpetaja roll peab muutuma

Üks lohe, millega Tartu Ülikooli juures tegutsenud väärtusprogrammi inimesed on aastaid võidelnud, on deklareeritud ja „elatavate“ ehk igapäevaselt rakendatavate väärtuste erinevus. „Ennastjuhtiv või ennast reguleeriv õppija“ on kontseptsioon, mis on deklareeritud heaks ja oluliseks, aga mille teostamiseks on vaja, et kriitiline hulk õpetajaid oskaks eelnimetatud pädevusi rakendada ja oleks selleks motiveeritud. 

Näiteks summeeriv hindamine ei loo ennastjuhtivat õppijat, sest õppija saab teada, milliseid vigu ta tegi. Õppeprotsessi toetav edasiside on ehitatud üles aga sellele, et õpilane saab pidevalt teada, millist osaoskust peab ta harjutama, et jõuda järgmisele tasemele. Iga edasine samm on jõukohane pingutus ja väärib tunnustust. Jõukohase õppimise jaoks on aga vaja luua eri raskusastmega harjutusvara, pidevat tagasisidet peaks andma arvutiprogramm, õpetajal peavad olema võtted ja aeg, et toetada lisaks tavapärasele välisele motivatsioonile (nt õpilane väldib halba hinnet) ka sisemist motivatsiooni (huvi tekitamine õpitava vastu, juurdekasvuuskumuse toetamine jms). 

Ennastjuhtiva õppija toetamiseks peab õpetaja muutuma teadmiste edastajast lapse õpiprotsessi juhiks: ta on diagnostik, kes analüüsib, mida laps peab harjutama, mis on takerdumise põhjused jms; õpiülesannete kavandajaks, õppematerjalide valijaks – ja seda kõike koostöö õppijaga.

Juhendatud iseseisva õppimise (näiteks e-õppe päevadel) üks eeldusi on, et eri oskuste harjutamiseks on loodud ülesanded ja õppimistestid. Õpilane loeb, lahendab ülesandeid, saab testide kaudu edasisidet ja liigub seejärel järgmisele raskusastmele. Õpetaja jälgib tulemusi, aga kontakttunni aega kasutab näiteks ka selleks, et õpetada õpilast esitama küsimusi selle kohta, kus ta jäi hätta.

See ei tähenda, et traditsiooniline tund, kus õpetaja selgitusi jagab, peaks kaduma, küll aga võiks traditsiooniliste tundide osakaal väheneda, eriti progümnaasiumi- ja gümnaasiumiosas. Traditsiooniline tund võib olla inspireeriv, aga on aineid, kus tulemuse saavutamiseks tuleb paratamatult omas tempos lugeda ja harjutada. Lisaks, õpetajad vajavad tööaja sees aega enesetäiendamiseks ja õpilaste arengu analüüsimiseks ning harjutusvara loomiseks või valimiseks. 

Õpilase õppimist sisuliselt juhtiv õpetaja ei peaks parandama kontrolltöid (sellega saab AI hakkama), vaid tema peamine ülesanne on õpilase tulemust analüüsides ja õpilast kuulates ning küsitledes välja mõelda, kuhu õpilane takerdus ja mis võiks teda aidata (nagu meedikul, kes diagnoosi panemiseks mõtleb kõigepealt, milliseid uuringuid teha, seejärel tõlgendab andmeid ja kuulab patsienti, lõpuks otsustab ravi üle). 

Kontakttund tuleb ümber mõtestada

Tõsi, et AI saaks testide kaudu õpilast treenida, on vaja need testid nupukalt koostada. Ka selleks vajab õpetaja tööaega. Niisiis tuleb kontakttund ümber mõtestada. Mida enam tehnoloogia areneb, seda efektiivsem on jätta teadmiste jagamine ning harjutamist vajavate oskuste tagasisidestamine selle hooleks. Tehnoloogia abil õppimine on nagunii üks elukestva õppe viisidest.

Juhendatud iseseisev õppimine on kontseptsioon, mis on hädavajalik, aga mille efektiivne rakendamine vajab paradigmaatilisi muutusi õpetaja rolli ja ajakasutuse mõtestamises; õpetaja kompetentsiprofiili arendamist. See viimane eeldab omakorda motivatsioonipaketi loomist. Ruttav ja üha enam ebakindlust loov ühiskond toob järjest enam kaasa ka vaimse tervise muresid, millega tegelemiseks tuleb samuti aega võtta või … koolipäeva aeglustada.

Õpetajad ja koolid on hakanud üha enam tajuma, et vanamoodi tõesti enam ei saa. Õpilased ja õpetaja kärssavad ühtemoodi läbi. Seetõttu ma tõesti soovin kaitsta koolide püüdu leiutada ja õppida võimalusi, kuidas toetada õpilaste e-päevi ja nädalaid, seda eeskätt vanemates kooliastmetes. 

Alguses võibki olla, et koolid ja õpetajad ei oska teha seda parimal viisil. Aga jagagem siis häid kogemusi. Ka haridusest väljaspool töötavad professionaalid (nt vanemad) võiksid appi tulla, et koolipäev muutuks nii õppijatele kui õpetajatele efektiivsemaks, väsitaks vähem ja annaks võimalusi omas tempos süvenemiseks, hädavajalikuks eneseanalüüsi õppimiseks ja õpimotivatsiooniga tegelemiseks.