Keelekaste: Kestus, kestvus, kestlikkus
Priit Põhjala.
Paronüümidest ehk sarnassõnadest, mis kannavad erinevat tähendust, kuid sarnanevad üksteisega väliselt, häälikulise koosseisu poolest, ja mida just seetõttu kiputakse omavahel segamini ajama, on „Keelekastes“ juttu olnud varemgi (vt nt „Püha Hieronymuse pailapsed“, ÕpL, 06.10.2017; „Paronüümiast pommide õhkamise näitel“, ÕpL, 19.01.2018; „Ohjata või ohjeldada?“, ÕpL, 11.05.2018).
Meenutame, mida ütleb Tiiu Erelt raamatus „Terminiõpetus“: „Ohter järelliidetega tuletamine on ühelt poolt eesti keele rikkus, aga teiselt poolt ka koorem, sest nii paneme tekstis keerlema ühed ja samad sõnatüved ning tekitame rohkesti tähenduselt segiminevaid sõnu.“ Iseäranis keeruline on tähenduslikult hästi lähedaste paronüümidega, „sest sõnade väliskuju sarnasuse tõttu on väikeste tähendusvahede hoidmine väga raske“, võib „Eesti keele käsiraamatust“ lisaks lugeda.
Sellised väikeste, vahel väga raskesti hoomatavate tähendusvahedega paronüümid on eesti keeles näiteks „alaline“ ja „alatine“, „eestindama“ ja „eestistama“, „enamik“ ja „enamus“, „hävima“ ja „hävinema“, „jäänus“ ja „jäänuk“, „loendama“ ja „loetlema“, „tõlk“ ja „tõlkija“, „käsitlema“, „käsitama“ ja „käsitsema“, kui nimetada ainult mõningaid … Kirjakeel nõuab nende sõnade puhul selget vahetegemist, ja õigusega, sest kui nende segiajamine alati ka mingeid erilisi probleeme või küsitavusi ei põhjusta, võib siis, kui küsitavus siiski tekib, juba hilja olla.
Mõnda aega tagasi kuulsin räägitavat mingi õppuse kestvusest ning sealt ka mõte jätkata paronüümide osas mälu värskendamist sarnassõnadega „kestus“ ja „kestvus“. Õppuse kontekstis mõeldi küllap just esimest, „kestust“, mitte „kestvust“. Jällegi, kirjakeeles on neil kahel sõnal küll väike, ent siiski selge ja paljudes kontekstides oluline tähendusvahe. „Kestus“ tähendab vältust, aegpikkust, „kestvus“ aga hoopis vastupidavust, püsivust. Ja nii ongi õige rääkida õppuse kestusest, see tähendab vältusest, aegpikkusest, öeldes näiteks, et õppuse kestus on kaksteist päeva. Nõndasamuti on kestus tavaliselt koolitunnil, tööpäeval, puhkusel, matkal, jalgpallimatšil ja raadiosaatel, aga ka näiteks ravimite mõjul. Ka kõnel ja kõnes on kestus, teisisõnu vältus.
Seevastu kestvusest võime rääkida näiteks ehitusmaterjalide, ütleme paekivi, aga ka aku ja sportlase puhul. Neil kõigil on pigemini kestvus ehk vastupidavus, püsivus.
Sõnaga „kestus“ on seotud veel üks väike kosmeetiline probleem: sageli tahetakse selle ette öelda või kirjutada omadussõna „ajaline“, nõnda et tagajärjeks on liiane väljend „ajaline kestus“. Kuna sõnas „kestus“ on ajalisuse mõõde juba niigi olemas, ei ole sõna „ajaline“ selle ees enam kuigi otstarbekas. Seega ei maksaks öelda mitte „sünnituse ajaline kestus“, vaid „sünnituse kestus“, mitte „projekti ajaline kestus“, vaid „projekti kestus“, mitte „maksimaalne ajaline kestus“, vaid „maksimaalne kestus“ ja nii edasi. (Väärt „Ametniku soovitussõnastik“ pakub veel elulisi näiteid koos asjakohaste ümbersõnastustega.)
„Kestuse“ ja „kestvusega“ samasse sõnaperre kuulub ka „kestlik“, millest tuletatud „kestlikkus“ vist „kestuse“ ja „kestvusega“ kuigi tihti segi minema ei kipu, aga mille sisu tasub kindluse mõttes siiski samuti üle vaadata. Niisiis, „kestlik“ tähendab jätkusuutlikku, elujõulist, „kestlikkus“ aga jätkusuutlikkust, elujõulisust. „Ametniku soovitussõnastikus“ on veel öeldud, et „jätkusuutliku“ kui liiga ähmase sisuga, liiga sagedasti pruugitava ja seetõttu kulunud sõna kõrval ei maksa unustada võimalikke, sageli täpsemaid sünonüüme; üks nendest ongi „kestlik“ („äriplaanist loeme välja, kas ettevõte on kestlik“), teised aga näiteks „säästev“ („metsa säästev majandamine“) ja „püsiv“ („riigi püsiv areng“).
Kui kasutame sõnu „kestus“ ja „kestvus“ õigesti, on tekst selgem ja kestlikum – ning selle kestus saab lühem, mis on äärmiselt oluline ajastul, kui teksti kuulaja või lugeja kestvus ei ole eriti suur!