Haridusvaldkonnas tegeletakse pseudoprobleemidega

Põhikooli vanema astme õpetajate sõnul ei ole ainekavade maht ja sisu Eesti hariduselu kõige põletavam probleem, selleks on hoopis õpetajate puudus. Nende arvates peaks riik pseudoprobleemidega tegelemise asemel mõtlema sellele, kust saada kooli õpetajaid. Vestlusringis arutavad haridusprobleemide üle Tallinna reaalkooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele õpetaja Anu Kell, Audentese erakooli matemaatikaõpetaja Triin Meritam ja Kadrioru saksa gümnaasiumi inglise keele õpetaja Rannar Park.

KAS ÕPPEKAVA JA AINEKAVADE MAHT JA SISU ON ÜLEPAISUTATUD?

Anu Kell: Mina leian, et ei ole. Õpetajal on siiski oma peaga mõtlemine lubatud ja ainekava ei ole piibel, kust ei tohi kõrvale kalduda. Arvan, et kõik peaksid teadma ühist baasvara, aga samas peab õpetaja tegema teatud valikud vastavalt oma klassi võimetele ja huvidele.

Triin Meritam: Kui võrdleme Eesti ning rahvusvaheliste õppe- ja ainekavade mahtu, siis minul on õpetades lihtsam Eesti ainekava järgida, sest see ei ole ülemäära mahukas. Õpetan mõlemas õppes ja seetõttu saan öelda, et Eesti õppekava matemaatikas pole ülepaisutatud. Rahvusvahelise õppekava puhul tuleb mul viia õpilasteni oluliselt suurem maht vaid kahe aasta jooksul, seda küll gümnaasiumiastmes.

Anu Kell: Mõte ongi selles, et ainekava on ainult kondikava.

Rannar Park: Kui ma sel aastal võõrkeeleõpetajana tööle asusin, oli minu suurim hirm, kuidas ma jõuan raamatud läbi võtta. Aga praegu teeme seitsmenda klassiga kaheksandike kontrolltöid, sest noored on materjali niivõrd kiiresti omandanud. Ma ei näe küll põhjust kurta, et ainekava oleks nende jaoks ülepaisutatud.

SEEGA EI OLE TEIL TUNNET, ET ÕPILASED PEAVAD LÜHIKESE AJA JOOKSUL OMANDAMA LIIGA PALJU MATERJALI?

Anu Kell: Minul küll ei ole, mind häirib tänapäeva ainekavade juures pigem nende fragmentaarsus. Mulle meeldiks õpetada süsteemselt, aga praegustes õpikutes on kild siit ja kild sealt.

Triin Meritam: Matemaatikaõpikutega on seis sama. Kui vaatan õpikut, siis see on tehtud tükkidest, mis minu arvates alati omavahel kokku ei sobi. Mõni aeg tagasi küsisid mu õpilased, miks me õpikust kümme lehekülge vahele jätsime. Vastasin, et mina õpetan neile matemaatikat, mitte õpikut.

SEE TÄHENDAB, ET ÕPPEMATERJALID EI TOETA AINEKAVA?

Anu Kell: Ei toeta, aga ma arvan, et kogemustega õpetajad teevad paljud materjalid ise. Samas ma mõistan, et alustavale õpetajale on õpik väga vajalik, sest kust mujalt ta materjali saab.

Rannar Park: Ma olingi esimesed paar kuud hästi õpikus kinni, aga praeguseks olen jõudnud sinnani, et pole kaheksandikega sellel aastal veel õpikut avanudki, sest õpiku järgi õpetamine oleks väga killustatud. Selle asemel üritan luua loogilist süsteemi, kus kõik teemad on omavahel seotud ega pea hakkama täiesti nullist pihta.

Anu Kell: Pealiskaudsus torkab silma, sest mõne teema kohta on õpikus ainult kaks harjutust. Õpilased ei saa teemat kahe harjutusega selgeks ja ma pean neid paratamatult kuskilt juurde leidma. Ehk minu meelest ei ole küsimus mitte selles, et ainekava on ülepaisutatud, vaid kohati on valikuvariante isegi liiga vähe.

MIS VEEL ÕPPEKIRJANDUSES VAJAKA ON?

Rannar Park: Inglise keele õppekirjanduses ei ole ühte kindlaks määratud sarja, mille järgi kõik õppima peaksid. Lisaks on mitu õpikut loodud neile, kes õpivad inglise keelt emakeelena. Meil on sellise materjali järgi keeruline õppida, sest juba sealsed töökäsud eeldavad noortelt paremaid baasteadmisi, kui neil on.

Triin Meritam: Mainiksin siin ära e-õpikud, kuna meil, õpetajatel, on soov kasutada igasuguseid uuenduslikke õppevahendeid, aga praegused e-õpikud ei toeta piisavalt õppimist ega õpetamist.

KAS ÕPETAJA ROLL ON LÄBIDA AINEKAVA EBALOOMULIKULT KIIRE TEMPOGA?

Rannar Park: Ma ei tunne, et tempo on ebaloomulikult kiire. Võib-olla on see ebaloomulikult ennustamatu, sest kuigi sul on aastas kindel arv tunde iga klassiga, tulevad ühel hetkel pühad ja reisid ning tunde jääb ära. Pigem on ebaloomulik eeldada, et kõiki klasse on võimalik pidevalt samal tasemel hoida.

Anu Kell: Mina ka kindlasti ei tunne. Vahel on rohkem kasu ainekavast välja minemisest ja ühiskonna või noorte jaoks aktuaalse teema arutamisest, mitte kramplikult ainekavast kinni hoidmisest.

Andres Juur ütles Õpetajate Lehes: „Riik mõõdab riigieksamite ja tasemetöödega seda, millised on faktiteadmised, mitte seda, et laps oskaks selgitada, mis on vikerkaar, kust tulevad valgus ja värvid.“ Mida sellest väitest arvate?

Anu Kell: Vaidlen vastu, sest ma ei küsi kirjandusteosest faktiteadmisi, vaid nõuan, et õpilane saaks teosest aru ja oskaks seda siduda eluliste situatsioonidega. Mingisugused faktiteadmised peavad inimesel olema, sest kuidas ta argumenteerib, kui ta millestki mitte midagi ei tea?

Rannar Park: Näiteks inglise keele riigieksam on suures osas rääkimine, kuulamine ja lugemine. Lüngatäitmist on väga vähe. Minu meelest kontrollitakse asjadest arusaamist omajagu isegi riigi tasandil, ei tasu karta, et see välja süüakse.

Triin Meritam: Mina palun õpilastel matemaatikaülesande lõpus selgitada, mis nad leidsid, ja põhjendada, mida see vastus neile andis. 

KAS FAKTIDE ASEMEL TULEKS ÕPETADA NOORTELE SEDA, KUST NEID FAKTE LEIDA, VÕI PEAKS TEGEMA MÕLEMAT PARALLEELSELT?

Triin Meritam: Muidugi mõlemat paralleelselt, aga info otsimist, kasutamist ja viitamist tuleb õpetada ka eraldi. Hea oleks, kui seda teeks iga õpetaja enda aines. Noored ise arvavad, et on ITK-vahendite kasutamises väga tugevad, aga tegelikult see nii ei ole.

Anu Kell: Info otsimine ei ole Vikipeediast kontrollimata artikli kasutamine, vaid õpilane peab oskama mõtestatult infot otsida.

Rannar Park: Oluline on arendada kriitilist meelt. Mul on olnud juhtumeid, kus õpilane esitleb arvamuslugu kui faktipõhist teksti.

KUI HÄSTI OSKAVAD PÕHIKOOLI VANEMA ASTME ÕPILASED INFOT OTSIDA?

Anu Kell: Eks nad guugeldavad, ega nad muud eriti ei oska.

Triin Meritam: Vajalikud digipädevused ei teki iseenesest, õpet toetavaid oskusi peavad aitama neil omandada õpetajad, ja seda praegusest kompaktsemalt.

Anu Kell: Digipädevuste õpetamisel on suur roll ka kooli materiaal-tehnilisel baasil.

Rannar Park: Võib-olla eeldame õpilastest liiga palju ja peaksime alustama täiesti nullist, mitte järsku ja kindlast etapist.

Anu Kell: Ma arvan, et digipädevused peaksid olema integreeritud eri ainete juurde, mitte ainult eraldi tunnina.

AGA KAS MEIE AINEKAVAD ON SIIS LIIALT FAKTIPÕHISED?

Rannar Park: Ei ütleks, et on nii faktipõhine, sest mänguruumi on piisavalt – saad ise otsustada, kuidas õpetad.

Triin Meritam: Ei ole liiga faktipõhine, sest tundi annab ikkagi õpetaja. Isegi kui ainekavas on ainult faktid, on õpetaja see, kes faktid huvitavaks teeb ja muuga kokku seob. Jah, matemaatikat võib õpetada kuivalt, aga samas võib leida seoseid praegu õpitava, minevikus õpitu ja tulevaste õppeteemade vahel. Või siduda matemaatikat teise ainega, näiteks bioloogiaga, sest siis tekib õpilastel huvi.

Anu Kell: Ma arvan ka, et just seosed, mis faktide najal tekivad, on olulised. Aga jällegi, seoseid ei saa luua, kui fakte üldse ei ole. Kahjuks ei ole Eestis õpetajaametile väga suurt konkurentsi. Ehk mõned keskpärased õpetajaid lasevadki lastel fakte mõttetult pähe tuupida. Sealt võibki see hirm faktide ees pärit olla. 

MILLISEID MUUTUSI AINEKAVADESSE SOOVITE?

Anu Kell: Seal võiks olla miinimum baasvara, ülejäänud osa jäägu õpetaja otsustada.

Triin Meritam: Matemaatikas on oluline, et õpilane, kes on lõpetanud üheksanda klassi, suudaks gümnaasiumis soovi korral valida laia matemaatika ja olla selle omandamisel edukas. Arvan, et praegu suudavad seda vaid noored, kellele õpetatakse baasvarast rohkem.

Anu Kell: Põhikoolis õpitav peaks ju olema abiks sellele, mida õpilane gümnaasiumis edasi õppima hakkab. 

Rannar Park: Mul on tunne, et inglise keele õpe vajab revisjoni, sest on ajahambale veidi jalgu jäänud. Et õpilastel oleks keele vastu huvi, tuleks ainekava kriitilise pilguga üle vaadata ja teha mõned muudatused. Huvi tekitamine on üks keerulisemaid, aga tähtsamaid osi.

Anu Kell: Iga aine õpetamine on sügavalt õpetajapõhine. Kui koolis on olnud keskpärane õpetaja, siis inimene aine vastu suurt huvi ei tunne. Aga kui tuleb uus suurepärane õpetaja, suureneb huvi selle vastu plahvatuslikult. Küsimus ei ole aines eneses või ainekavas, vaid õpetajas. Minu meelest peaks Eesti riik mõtlema sellele, kuidas saada kooli häid õpetajaid, sest see on palju suurem probleem kui ülepingutatud ainekava, mis on pseudoprobleem.

Rannar Park: Tundub jah, et mõeldakse küll, kuidas õpetajaid saada, aga selle mõtlemisega ei jõuta kuskile.

Anu Kell: Sellist jätkusuutlikku plaani ju ei ole.

Triin Meritam: Kui nii meedias kui ka sotsiaalmeedias rõhutatakse pidevalt, et ainekavad on faktipõhised ja õpetajal on raske neid õppurini viia, siis luuakse kuvand, et koolis töötada on kohutavalt raske, ja uusi õpetajaid ei tulegi peale.

Anu Kell: Seda enam, et koolisüsteem pakub neile pehmet maandumist. Miks ta peaks siis õpetajaks minema? Õpetajatöös ei saa nii, et kogu aeg lähened lihtsamalt ja saad tulemuse kergelt kätte.

KAS SELLE ASEMEL ET MURETSEDA AINEKAVADE PÄRAST, PEAKS RIIK MURETSEMA ÕPETAJATE PUUDUSE PÄRAST?

Anu Kell: Jah, heade õpetajate nappus on tunduvalt suurem probleem.

Rannar Park: Selle asemel, et päriselt midagi ette võtta ja õpetajaid juurde saada, leitakse pseudoprobleeme, millega aega sisustada ja mida avalikkuse ette visata.

Anu Kell: Ainekava küsimus ei ole Eesti hariduselu kõige põletavam probleem.

Triin Meritam: Õpetajaid otsitakse tikutulega ja ainekavadest suurem probleem on tõesti õpetajate puudus, sest vahet pole, milline on ainekava, küll õpetaja hakkama saab. Kuid õpilased vajavad õpetajat.

Anu Kell: Riik peaks sellesse probleemi veidi rohkem raha suunama. Kui ametiga kaasneksid privileegid, tuleks noor võib-olla õpetajaks, aga kui on ainult raske töö ja väike palk, siis miks ta peaks? Mujalt saab suurema palga vähema vaevaga. Õpetajate põud on süvenev probleem, mitte lahenev probleem.

SAMAL TEEMAL

„Riiklik õppekava – kas täies mahus täitmiseks?“, ÕpL, 29.03.2019