Tänane gümnaasium ei aita õpilaste andeid välja tuua ega arendada

GÜMNAASIUMIÕPPE PROBLEEM ON SELLES, ET KOHUSTUSLIKE AINETE MAHT ON LIIGA SUUR, MISTÕTTU EI JÄÄ ÕPILASTEL AEGA ENNAST ARENDADA, LEIAVAD ÕPETAJAD. KUI ÕPILANE SOOVIB ENDA TUGEVUSI ARENDADA, PEAB TA MÕNES RASKEMAS AINES LEPPIMA KEHVEMA HINDEGA, KUNA KÕIGELE EI JAGU ENERGIAT. VESTLUSRINGIS OSALESID MIINA HÄRMA GÜMNAASIUMI ÕPETAJA IVIKA HEIN, TARTU JAAN POSKA GÜMNAASIUMI ÕPETAJA VAIKE ROOTSMAA JA DIREKTOR HELMER JÕGI.

Kas gümnaasiumis on õppekava ning ainekavade maht ja sisu ülepaisutatud?

Vaike Rootsmaa: See sõltub õpetajast. Raamatuid võib kirjutada hästi pakse, õppekavasse võib kirjutada igasuguseid asju, aga see, mida õpetaja tunnis teeb, ei ole ju kuskil täpselt kirjas.

Ivika Hein: Uues, 2021. aastal kehtima hakkavas õppekavas on kõikide ainete mahtu juba 20% võrra vähendatud. Seda on päris palju. Julgen arvata, et eesti keeles ja kirjanduses mahtu enam vähendada ei saa, sest see on niivõrd kokku surutud. Aga eks see oleneb ainest.

Helmer Jõgi: Aine õppekava loob õpetaja sõltuvalt õpilastest, keda ta õpetab – õpetaja läheb tundi ja vaatab, millised on õpilased, nende teadmised ja hoiakud, ning hakkab õpetama. Aga kui ta jääb ainekavasse kinni, jooksebki ta ummikusse ja algab hädaldamine teemal, et ainekavad on ülepaisutatud. Ühesõnaga, andke õpetajatele veel vabamad käed, nad on väga head ainetundjad.

Ivika Hein: Ainemahu ümber tekkinud hädakisa võib olla üldse seotud hindamisega, täpsemini sellega, et hinnatakse liiga palju. Võib-olla ei ole tarvis kõike hinnata, saab õpetada ka nii, et kõike ei kontrolli või vähemalt ei pane numbrilist hinnet.

Helmer Jõgi: Olen 101% nõus, et probleemid tulevad hindamisest ja õpetamismeetoditest, sest need on ju õppekava osad. Aga me ei peaks suhtuma õppekavasse niimoodi, et iga rida, mis seal on, tuleb ära õpetada. Pigem võtta seda kui piiblit oma kümne käsuga – kõik on ilus ja õilis, aga kas meil õnnestub kõiges järjekindel olla, see on teine teema.

Teie arvates ei ole siis ülepaisutatus suur probleem?

Vaike Rootsmaa: Õpetades tuleb lihtsalt valida, sest kui ikkagi ei jõua, tuleb midagi jätta õpetamata. Mina küll sellepärast ei muretseks, et mõni asi õpetamata jäi.

Ivika Hein: Tuleb ikkagi õpetajat usaldada – et ta tunneb oma ainet hästi ning saab aru, mis on oluline ja mis mitte.

Vaike Rootsmaa: Me ju õpetame meetodeid ehk kuidas õppida ja infot leida. Kas õpilane ühte või teist mõistet teab, ei ole oluline, seda saab alati otsida. Oluline on teada, kust otsida.

Kas gümnaasiumiõpe valmistab noori tulevikuks ette ja aitab neil välja selgitada, mis on nende tugevused?

Vaike Rootsmaa: Kui ma eile õpilaste käest sama küsisin, arvasid nad, et ikka enam-vähem valmistab. Lisaks ütlesid nad, et gümnaasiumi tulles oli nende eesmärk ülikooli edasi minna. Seega võiks gümnaasiumi ühest küljest võtta kui ettevalmistust ülikooliks, sest akadeemiline teadmine peab tulema siit. Pärast gümnaasiumi õpilane valib, kas ta läheb kutsekooli või ülikooli.

Helmer Jõgi: Noored peavad näiteks keelteoskust väga oluliseks, nad on keelte õppimisel avatud ja motiveeritud. Õpilased tajuvad, et maailmas hakkama saamiseks on neil keeli vaja, ning tunnevad huvi mõne võõrkeele valikkursuse vastu.

Ivika Hein: Ma arvan, et meie gümnaasiumihariduses on üks nõrk koht: gümnaasium ei suuda kõikide õpilaste andeid välja selgitada ega arendada. Õpilasel kulub liiga palju aega nendele ainetele, millega sügavuti tegelemine on tema tuleviku valikuid silmas pidades raisatud aeg. Matemaatika põhiteadmisi vajavad elus kõik, aga praegu peavad paljudes koolides kõik õpilased läbima laia matemaatika kursuse, sest selles on kohustuslik riigieksam. Aga mis ei huvita, on tavaliselt ka raske. Ja nii ohverdab matemaatikas nõrgem õpilane paradoksaalsel kombel sellele ainele palju rohkem aega, energiat ja sageli ka raha. Seejärel ei jätku tal enam energiat tegelda oma huvisfääriga. Aga võib-olla tahab ta siduda oma elu näiteks filmikunstiga, sel juhul on tarvis aega, et filmiklassika läbi vaadata. Seda on aga tohutult palju. Ent õpilastel ei jää põhiainete kõrvalt aega end harida.

Seega ütlete, et gümnaasium aitab õpilastel välja selgitada, milles nad on head?

Ivika Hein: Gümnaasium ei suuda seda välja selgitada. Ma arvan, et õpilastel võiks jääda rohkem aega iseendaga tegelda, aga praegu on õppeprogramm natuke tihe ja kohustuslikke aineid liialt palju.

Helmer Jõgi: Jah, kohustuslikku osa on ülearu palju. Kogu ainemahust on valikaineid praegu umbes kolmandik, aga see on mingis mõttes õpilaste petmine, kuna kohustuslikke kursuseid on rohkem, kui õppekavas kirjas (näiteks uurimistöö alused) ja seega jääb valikainetele vähem ruumi, kui kava järgi peaks jääma.

Mulle tundub, et noortele meeldib süsteem, kus nad saavad ise valida ja katsetada, mis neile eduelamust pakub ja mis võib tulevikuoskusena vajalik olla. Lastel peabki olema valikuvõimalusi, piltlikult öeldes peab neil olema harujaamasid, kus ümber istuda ja rongi vahetada, mitte ainult üks otse kulgev rööpapaar. Mina olen tuline suurte valikuvõimalustega gümnaasiumide pooldaja, sest need täiskasvanud, kes on sageli minevikukogemuses kinni, ei ole jumalad, kes ütlevad noorele, et seda ta peab ilmtingimata õppima.

Kas te olete kõik selle poolt, et valikuvariante võiks olla rohkem?

Ivika Hein: Ma arvan, et põhiained peaksid gümnaasiumis olema, aga nende kursuste arvu võiks kahandada, teha osa põhiaineid vabatahtlikuks. Kes on tõesti ainest huvitatud, õpib seda. Ärajäetud kohustuslike kursuste asemel võiksid olla valikkursused.

Vaike Rootsmaa: Meil on koolis tõesti palju valikaineid, õpilastel on palju valikuvariante ja nad on öelnud, et neile neist piisab.

Helmer Jõgi: Juhtub, et mitte kõige vilkama mõtlemisega õpilased õpivad poole ööni, kuna kardavad saada halbu hindeid. Selle asemel peaksid nad keskenduma oma meelisvaldkonnale ja tuleviku jaoks olulistele teadmistele ja oskustele. Mõnes aines võib hinne ka kolm olla. Aga lapsed loobuvad kooli tõttu näiteks spordist ja muusikakoolist. See ei ole õige, hirmu halbade hinnete ees on õpilastel natuke liiga palju. Õppekavas peab jääma ruumi õppe isikupärastamiseks, nii sisu kui ka aja mõttes,.

Ivika Hein: Lastel läheb aur kuidagi vale asja peale. Probleem on selles, et aega ja energiat, mille nad peaksid kulutama enesetäiendamisele või oma ande arendamisele – mis valmistab ju neid ette just selleks, mida nad päriselt tahavad elus teha –, jääb napiks kõigi nende muude kohustuste juures.

Kas probleem on siis selles, et õpilased ei saa panna rõhku enda tugevustele?

Ivika Hein: Kool ei peaks panema õpilast sellise valiku ette, et ta peab ühes aines lati alla laskma. Peaks olema nii, et tal ongi aega tegelda sellega, mida ta peab oluliseks, millega ta tahab oma tulevase elu siduda, ja ta ei kuluta oma energiat valede asjade peale.

Helmer Jõgi: Mulle tundub, et praegune süsteem õpetab last nihverdama.

Kui valikaineid oleks rohkem, kas õpilastel oleks siis rohkem õpimotivatsiooni?

Helmer Jõgi: Meie kooli kogemuse põhjal võin öelda, et jah.

Ivika Hein: Jah, sest kui õpilane ise valib, tunneb ta vastutust ja pingutab rohkem. Ma kaldun arvama, et siis õpib ta seda valikainet meelsamini. Aga kõige olulisem on muidugi suhtumine õppimisse ehk kes tahab õppida, see õpib hästi. Kes ei taha, sel ei tule tulemust ka.

Helmer Jõgi: Need pudelikaelad ongi sageli hoiakud. Kodust ja eelmistest koolidest kaasa võetud hoiakud ja uskumused kujundavad gümnaasiumi õpikeskkonda. Me püüame valida gümnaasiumi õpilasi selle järgi, kuivõrd motiveeritud nad on ja millised on nende hoiakud õppimise suhtes.

Ivika Hein: Gümnaasium peaks andma õpilasele oskuse õppida, sest kui noorel on õpioskused, tuleb ta toime kõigega, mida elu toob. Kooli kõige olulisem ülesanne ongi anda õpilasele kindlustunne, et ta saab elus hakkama. Maailm muutub ja muutuvad ka nõudmised, aga ta läheb sellega kaasa.

Mida võiks siis gümnaasiumiõppe puhul muuta?

Helmer Jõgi: Valikaineid peaks olema rohkem, näiteks loogikat ja filosoofiat võiks meie koolides õpetada praegusest laialdasemalt. Kooli, kaasa arvatud õpetaja autonoomia peab säilima, selle kallale ei tohi minna. Võiks olla rohkem kursuseid, mis eeldavad koostöist tegevust, kuna koostöö on tulevikus vajalik oskus. Lisaks on tarvis mõtestatust, et nii õpilased kui ka õpetajad mõistaksid, miks ühte või teist asja tehakse ja õpitakse. Argument, et see on alati nii olnud, ei päde.

Vaike Rootsmaa: Õppekava arendus võiks minna seda teed, et kursuseid omavahel lõimida.

Helmer Jõgi: Mõistete defineerimise asemel võiks õpetaja paluda õpilastel oma sõnadega öelda, kuidas nad mõistest aru saavad. See ongi mõtestatud õppimine. Kui tahame muutusi, võiks praktiliselt iga tunni lõpus küsida õpilastelt, mida nad läbitud teema kohta guugeldaksid. Jüriöö ülestõusu toimumise aastat ei pea peast teadma.

Ivika Hein: Meie gümnaasiumihariduses on palju head, kõike ei ole tarvis muuta. Aga tuleviku gümnaasiumi kõige suurem väljakutse on, kuidas tehnoloogilisest küllastatusest kasu lõigata, mitte selle pärast kannatada. Noored orienteeruvad nutivahendite maailmas tõesti hästi, aga samas toob tehnoloogia väljakutseid juurde, sest õppija ise on selle tõttu palju muutunud. Õpilane saab lõputult suure hulga infot küll kiiresti kätte, aga ei oska sellega midagi peale hakata, ta ei oska süstematiseerida, tõlgendada ega järeldusi teha. Lisaks on ta kärsitum kui tema eakaaslane 30 aastat tagasi. Info tõeväärtuse väljaselgitamisel on koolil seega suurem kaal kui varem. Kooli abi läheb tarvis selleks, et luua raamistik ja usaldusväärsete teadmiste süsteem, millest õpilane saaks ehitada oma maailmavaate. Lisaks peab tuleviku gümnaasiumil olema suurem roll õpilaste sotsiaalsete oskuste kujundamisel, sest need taandarenevad järjest laieneva nutisõltuvuse tõttu. See tähendab rohkem ainetunde, kus suheldakse vahetult, arutletakse, jagatakse ideid ja kogemusi.

SAMAL TEEMAL

• „Riiklik õppekava – kas täies mahus täitmiseks?“, 29.03.2019;
• „Haridusvaldkonnas tegeletakse pseudoprobleemidega“, 03.05.2019