Personaalsed õpiteed ja isikustatud haridus

27. sept. 2019 Einar Rull SA Innove analüütik - 1 Kommentaar
Einar Rull.

Tulevik on paljulubav ning tõenäoliselt veidi teistsugune sellest, mida me praegu oletame. Tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida, et õigel ajal ära tunda need muutused, mis on nurga tagant tulemas, ja neid varakult kasutama hakata.

Hariduse personaliseerimise teema käsitlemine laseb ennast siduda enamiku uute ja paljutõotatavate tahkudega hariduses. Olgu selleks siis töömälu ja laiemalt geenide mõju arvestamine või tehisintellekti põhiste personaalsete nõustajate kasutamine. Nutitelefonide näol on oluline osa taristust meil juba praegu olemas ja telefoniomanikud ise hoolitsevad selle uuendamise eest.

Samas on hariduse personaliseerimine jõudmas ka strateegilistesse dokumentidesse ja muutumas kohustuslikuks.

Hariduse õpilastele kohandamise murekohad

Hariduse õpilasele kohandamine tundub esmapilgul paljulubav. Nicolas Nassim Taleb, kes on menuraamatute „Must luik“ ja „Antihaprus“ autor, on kirjutanud oma seni veel eesti keelde tõlkimata raamatus „Prokrustese säng“, et me muudame õpilast, et ta sobiks õppekavaga, mitte ei kohanda õppekava. Ning oma kogemuse põhjal võime lisada, et spetsialistidest on puudus.

Väljastpoolt tundub isikustatud haridus olevat läbi ja lõhki positiivne ning ainuõige. Uuringud seda aga ei kinnita, sest õpilaste võimekus jaguneb Gaussi jaotuse järgi ning enamik õpilastest on keskmised. Tippusid õpetatakse keskmiste arvelt ja tagajärjena klassi keskmine tulemus langeb.

Samal põhjusel pole uuringud kinnitanud ka eri õpistiilidega arvestamise otstarbekust. Pigem soovitatakse sellele vähemusele, kes tõesti vajab erikohtlemist, pakkuda seda väljaspool kogu klassiga toimuvat õppetööd. Ilmselt peaksime seda põhimõtet laiendama kogu kaasavale haridusele ning ka tulevikus mitte väsima otsimast kompromisse tõenduspõhisuse, efektiivsuse ja väärtuste vahel.

Õpilaskesksest lähenemisest

Sama põhimõte kehtib paraku ka õpilaskeskse lähenemise suhtes, mis on OECD haridusideoloogia nurgakivi. PISA 2012. aasta matemaatika testiga sooviti näidata õpilaskeskse lähenemise triumfi maailmas, kuid see jäi ära, sest tulemused näitasid pigem vastupidist.

Kõigepealt vaatame, kuidas oli PISA konsortsiumisse kuuluvate riikide esindajad õpilaskesksust määratlenud. Õpetamine on õpilaskeskne siis, kui õpetaja pakub ühesugust tegevust õpilastele, kellel on raskusi õppimisega, ja teistsugust neile, kes on tugevamad. Õpetaja annab õpilastele teha projekte, mis kestavad vähemalt nädala. Õpetaja laseb õpilastel väikestes gruppides töötada probleemi kallal nii kaua, kuni leitakse lahendus, ning õpetaja palub õpilastel aidata kaasa tegevuste planeerimisel klassis. Õpilaskesksus tuvastati PISA õpilaste küsimustike põhjal. Ehkki, kui aluseks oleks võetud õpetajate vastused, oleks selle järgi ka Eesti kool olnud tunduvalt õpilaskesksem.

Mida rohkem on riigis või koolis õpilaskesksust, seda keskmiselt madalamad olid tulemused. Ehkki Singapuris on PISA uuringu põhjal küll rohkem õpilaskesksust kui Soomes, kuid tulemused on ikka kõrgemad. Õpilaskesksusega kaasnes ka madala saavutusega õpilaste protsendi kasv ja kõrge saavutusega õpilaste arvu vähenemine. Samas tulemused langesid ka liiga kõrge õpetajakesksuse korral. Õpilaskesksuse ja tulemuste ootamatut seost täheldati ka enne seda toimunud rahvusvahelises matemaatika ja loodusainete võrdlusuuringus TIMSS ja see tekitas arusaamatust.

Samas on justkui õigus ka neil, kes ütlevad, et kõik õpilased on erinevad ja erilised. Seni pole me ehk osanud seda mitmekesisust ainult õpetamisel arvesse võtta. Veel 25 aastat tagasi oli maailmas kasutusel üsna palju individualiseeritud õppe programme, kuid enamik nendest kadusid viimase kümne aasta jooksul, sest uuringud ei kinnitanud nende efektiivsust. Neid on võimalik nüüd tagasi tuua ainult siis, kui tegutsetakse heas usus ega mõõdeta oma tegevuse tõhusust.

Tehisintellekt on abiks hariduse personaliseerimisel

Alanud on tehisintellekti võidukäik, mis võimaldab aga õppetööd personaliseerida ilma õpetaja koormust tõstmata. Kui igal õpilasel ja õpetajal on oma personaalne assistent, siis olukord muutub ja vanad mängureeglid enam ei kehti. Sellel alal on juba silmapaistvaid saavutusi USA alt-Schoolil, School of One’il ja Summit public schoolil, Inglismaa Boltoni kolledžil ja paljudel Hiina koolidel.

Õpilased saavad personaalselt nõustajalt mitu korda küsida ning see ei pahanda ega meenuta eelmisel päeval tehtud koerustükke nagu õpetajad. Nõrgemad õpilased ei tunne ennast halvasti ja saavad igal hetkel vajalikku abi.

Ka õpetajad on rahul, sest ei pea sama asja pidevalt üle rääkima. Õpilased saavad alati kiiresti järele vaadata, kus on järgmine tund, mis on järgmiseks päevaks õppida, mis on nende tõenäoline kontrolltöö tulemus ning mida ette võtta, et saada kõrgemat tulemust. Personaalne nõustaja annab õpilastele ja õpetajatele vihjeid, mida nood ei osanud küsidagi, kuid mille mustreid on tehisintellektil võimalik olemasolevate andmete põhjal näha.

Virtuaalse reaalsuse prillid toovad koolisüsteemi ootamatu võimaluse. Nimelt keskkonna väljaarendamise järel kaob vajadus füüsiliste koolimajade järele, sest prillid pähe pannes satutaksegi kooli, kus õpetavad maailma paremad õpetajad. Samas frontaalne õpe ei kao ka tõenäoliselt kuhugi ja virtuaalse reaalsuse täiendavaid võimalusi kasutatakse pigem kinnistamiseks. Sellele viitavad viimasel ajal tehtud uuringud Taanis ja Inglismaal. Ometi on selge, et virtuaalreaalsus võimaldab keerulistest asjadest paremini aru saada.

Geeniuuringute roll personaalse hariduse arengus

Genoomiuuringute tulemuste kasutamine sobib personaalse haridusega suurepäraselt. Praegu ollakse kindlad, et meditsiinis see ennast õigustab, sest ravimikarbi peale kirjutatud doos võib ühele patsiendile olla juba liiga palju ja seega mürgine, kui teistele ei tarvitse see veel mõjudagi.

Kuna 60% meie õpitulemuste variatsioonist määravad geenid ning polügeeniliste skooride leidmine ja tõlgendamine kogub hoogu, siis oleks väga üllatav, kui ka hariduses seda ei kasutataks. Lisaks õpitõhususele kasvaks ka heaolu ja saame ometi lõpuks loobuda õpilase muutmisest, et igaüks vastaks õppekava nõudmistele. Ei jätku ju ka spetsialiste. Pealegi on Eesti ka geeniuuringutes maailma esirinnas ja seega omab teiste riikidega võrreldes eeliseid selle kiireks rakendamiseks hariduses.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Personaalsed õpiteed ja isikustatud haridus”

  1. Vello Kukk ütleb:

    Ma ei saa aru, kuist on võetud lause:

    Samas on justkui õigus ka neil, kes ütlevad, et kõik õpilased on erinevad ja erilised. Seni pole me ehk osanud seda mitmekesisust ainult õpetamisel arvesse võtta.

    Meil ka siin Eestis on kogemust üle 15 aasta (tõsi tudengid), aga sealt on palju kogemusi, ka põhjendusi, miks mõni asi ei tööta ja teine töötab,. mõlemad toonud hulga üllatusi. Suurelt osalt on need ka publitseeritud.

    Viimase 10 aasta kõik aktsioonid (kokku paar miljonit) sisaldavad materjali, millest nii mõndagi saab veel välja uurida.

    Muidugi see, ‘et muudame õpilast, et ta sobiks õppekavaga, mitte ei kohanda õppekava’ on sulatõsi ja need ‘õppekavad’ on suurim nuhtlus õppimise teel. Kuigi mitteb ainuke.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!