Kui ema on ühtlasi õpetaja. Koduõppe ahvatlus ja karid

22. nov. 2019 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit
Lehekülg Kaire Kaur Danieli raamatust „Lund tilistada saab lumikellukesega: Triina ja Marrini koduõpe“.

Kui lapsed jõuavad teatud ikka, algab paljude vanemate võidujooks koolide pärast. Millisesse kooli laps panna? Kui varakult? Kuhu end sisse kirjutada, et hea kool oleks elukohajärgne? Samas kasvab nende vanemate hulk, kes tahavad ise oma lapsi õpetada – soovitakse rohkem olla oma laste kasvatamise juures ning anda neile edasi oma tõekspidamised, uskumused ja väärtushinnangud.

Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults möönab, et ka nende koolis on olnud lapsevanema soovil koduõppe taotlusi. „Mõned õnnestuvad ja need, mis ei õnnestu oleme tühistanud tavaliselt ühe kuu möödudes,“ nendib ta. „Tühistame just siis kui õpilane ei suuda edastada õpitulemusi oma õpetajale.“

Ta selgitab, et koduõppe puhul, mis on võetud lapsevanema soovil, lepitakse kokku graafik, mille alusel laps käib õpetajatele vastamas. Õpetajad last ei õpeta, sest vanem peab tagama õpetamise – kas siis teeb seda ise või palkab koduõpetajad. Koolis teostatakse teadmiste kontrolli. „Vastavalt seadusele on koolil õigus koduõpe tühistada, kui soovitud tulemusi ei omandata,“ lisab direktor. „Oleme seda teinud vähemalt neljal korral. Hetkel on meil vanema soovil koduõppel kaks esimese kooliastme õpilast ja nendega sujub kõik plaanipäraselt.“

Hiljaaegu ilmus Kaire Kaur Danieli sulest raamat „Lund tilistada saab lumikellukesega: Triina ja Marrini koduõpe“, kus on juttu koduõppest, aga sellega seoses ka haridusest ja haritusest laiemalt ning vabadusest, enesedistsipliinist ja pühendumusest.

„Kui ma mõtlen, mis on minu jaoks haridus, siis esimene ja kõige tähtsam seos tekib vabadusega, vaimse vabadusega,“ kirjutab raamatu autor, kahe seitsmendat aastat koduõppel oleva tüdruku ema, kes on pühendanud oma elu laste kodus õpetamisele. „Me oleme võitnud koduõppest väga-väga palju.“

Autor tunnistab et see ei ole teadusraamat, vaid lihtsas keeles süntees kogemusest, faktidest ja teooriast, sihtgrupiks ennekõike vanemad, kes kaaluvad oma lapsele koduõpet. „Koduõpe eeldab sobivat keskkonda ega tohi tekitada kodus probleeme juurde, see ei sobi igale perele,“ ruttab autor lisama. „Koduõpe ei saa ega tohi olla vanemate kergekäeline otsus ning kergema vastupanu teed minek, vaid peab olema teadlik ja sügavalt läbi mõeldud valik.“

Kaire Kaur Daniel lisab, et tema eesmärk on koduõppe olemust seletada, mitte kooli kui institutsiooni rünnata või haridussüsteemi halvas valguses näidata. Vastupidi, tema hinnangul on kooliminek paljude laste jaoks pääsetee.

Kaire Kaur Daniel.

Mida leiab teie raamatust lapsevanem, mida õpetaja?

Vastan tagasiside põhjal: tegemist ei ole ainult ühe pere looga, faktide ja viidetega raamat annab ülevaate koduõppemaailmas toimuvast ja sellest on võimalik saada vastused pea kõigile koduõppega seotud küsimustele.

Koduõpet kaaluv vanem saab sellest raamatust kindlustunnet ja palju vajalikku informatsiooni. Kodus õppija vanem leiab äratundmisrõõmu ja kinnitust, et ta ei astu üksi mööda koduõppe teed, vaid tal on palju mõttekaaslasi. Nende hirmud vähenevad ja enesekindlus kasvab, suureneb usaldus, laste tulemused ja rahulolu räägivad ise enda eest. Raamatu kaudu tõuseb inimeste teadlikkus ja nad teevad tervemaid valikuid iseenda ja oma laste suhtes.

Õpetaja leiab seda, et hoolida on vaja igast lapsest. Lapse arengu toetamisel tuleb teha koostööd koduga. Lapsega tegelemisel tuleb eelkõige lähtuda sellest, et vanem tunneb oma last ja soovib talle parimat. Praegusel ajal räägitakse individuaalsest lähenemisest ja õppijakesksusest, aga õigesti korraldatud koduõpe ongi selle lähenemise üks viise.

Koduõppe puhul tuleb koolil leida õpetaja ja raha tema töö tasustamiseks. Olen kuulnud, et koduõppeks on keeruline kooli leida.

Seaduse järgi on lapsevanemal õigus võtta laps koduõppele oma kodukoolis ning sealt ka abi ja tuge saada. Tavakoolis lähtutakse seadusandlusest, sest vanemal on õigus õpetada, aga koostöö sõltub sellest, kas koduõppes nähakse tülikat probleemi või mitte.

Kusagil pole reguleeritud, milliseid ülesandeid peab õpetaja täitma üldtööajast ja millised on lisaülesanded, vaid need lepitakse kokku koolisiseselt. Kuid üldjuhul on vanema soovil koduõppel oleva lapsega tegelemine õpetajale lisakohustus, mida ei tasustata. Samuti on paljud õpetajad ajapuuduses, töökoormus on suur ja selle kõrvale on raske leida aega, ning kui selle eest ka lisatasu ei maksta, polegi õpetajatel asja vastu huvi.

Kuna koolidele on pandud kohustus kontrollida koduõppel oleva lapse teadmisi, võib tekkida olukord, kus õpetaja ja vanem seavad erinevad prioriteedid, õpetaja jälgib pingsalt ainekava, aga vanemad näevad haridust natuke laiemalt, ning nii võivad tekkida vastuolud. Muidugi on ka lihtsalt skeptilist suhtumist: tavakooli vaatenurgast on koduõpe hüpe teisele poole, nii-öelda normaalsusest välja.

Erakoolidega on koostöö parem ja seetõttu on enamik koduõppelapsi just nende koolide nimekirjas. Mitmes erakoolis on pedagoogilise haridusega koduõppe koordinaatorid, kel ka endal koduõppe kogemus. Loomulikult on ka tavakoole, kus koostöö koduõppe peredega on väga hea.

Mida eeldab lapse koduõppele jätmine kodult?

Koduõppe aspektist vaadatuna on oluline, et vanemad oleksid lapsele eeskujuks ja lapsed kasvaksid keskkonnas, kus pidev õppimine on elu loomulik osa. Tuleb luua keskkond, milles saab edasi liikuda kogu pere.

Koduõppel lapse vanemad peavad soovima kasvada koos oma lastega, nad peavad ka ise olema huvitatud aktiivsest õppimisest ja pidevast enesetäiendamisest, nad peavad olema uudishimulikud ja vaatama maailma lahtiste silmadega.

Koduõpe nõuab vanematelt aega, pühendumist, kannatlikkust, armastust oma laste vastu, aga ka usku endasse ja oma lastesse.

Millised on peamised väärarusaamad koduõppe kohta?

Tihti nähakse koduõppes rünnakut kooli ja õpetajate vastu. Koduõpe ei vastandu haridussüsteemile, vaid on selle üks osa, jätkusuutlik ja elujõuline valik andmaks oma lastele hea haridus.

Küsimus sotsialiseerumisest. On levinud arusaam, et laps sotsialiseerub ainult omaealiste seltskonnas koolis käies ja koduõppel olevad lapsed on halvasti sotsialiseerunud. Olen nõus dr Raymond Moore’ga, kes ütleb: „Seisukoht, et lapsed peavad olema ümbritsetud paljude teiste noortega selleks, et nad sotsialiseeruksid, on võib-olla üks kõige ohtlikum ja ekstravagantsem müüt praeguses laste kasvatamise ja harimise protsessis.“

Arvatakse, et vanemad ei ole võimelised ise oma lapsi õpetama. Olen nõus, et kõik vanemad ei oska ega tohigi oma lapsi õpetada, aga on väga palju vanemaid, kes saavad sellega suurepäraselt hakkama.

Milliseid konflikte tuleb ette kooliga?

Koduõppe alus on usaldus ja selle puudumisest tulenevad ka konfliktid. Õpetajatel puudub enamasti isiklik koduõppe kogemus, aga kahjuks on paljudel kindel arvamus, ilma et nad tunneksid tausta, ja nad võtavad seisukoha juba enne isiklikku kokkupuudet.

Haridustöötajad küsivad tihti, kes vastutab, ja kardavad vastutust enda käest vanematele anda. Kas tõesti vastutab laste eest ainult kool, haridustöötajad? Koduõppe valinud vanemad on väga vastutustundlikud, nad on oma lapsi õpetades rohkem motiveeritud ja tunnevad tulemuste vastu palju suuremat huvi kui keskmine õpetaja.

Samas räägitakse tihti, et on vanemaid, kes ei tunne oma laste hariduse vastu mingit huvi ega vastutust, vaid kool peab õpetama, kasvatama ja vastutama. Koolilt oodatakse ja nõutakse rohkem, kui on kooli ülesanne. Kas ei peaks pöörama rohkem tähelepanu sellistele vanematele, selle asemel et umbusaldada koduõppe valinud vanemaid?

Vanemal ja koolil pole ühist alusarusaama laste hariduse eesmärgist ning üldjuhul puudub süsteemis töötavatel inimestel arusaam ka sellest, et riiklikke õpitulemusi saab saavutada väga mitmel moel.

Otsustasite koduõppe kasuks juba enne laste ilmaletulekut. Mis teid selleni viis?

Ajal, mil kuulsin esimest korda koduõppest, jõudis minuni teadmine, et kui mul ühel päeval lapsed tulevad, siis nemad kooli ei lähe. Olen alati olnud seda meelt, et elu ei saa olla piiratud ja ette kirjutatud – elu võib olla palju huvitavam, rikkam ja ilusam, kui keegi unistada oskab, aga selleks tuleb leida oma tee.

Minu jaoks on haridus vabadus, looming ja ka vastutus. Loon ise oma hariduse, harituse ja koos sellega oma maailma ning selline lähenemine saigi määravaks koduõppe kasuks otsustamisel. Minu jaoks oli koduõpe ainus valik, mitte lihtsalt üks paljudest valikutest.

1. september, esimene koolipäev on lastele murranguline sündmus. Kuidas teil see üleminek toimus, kas kuidagi sujuvalt, n-ö lendstardis, või algas teie laste õpitee üldse varem ja teisiti?

Nii Triina kui Marrin käisid oma esimesel koolipäeval koolis aktusel ja said kätte aabitsa. Eks sellel päeval on sümboolne tähendus, aga mingi murranguline punkt see nende haridusteel kindlasti ei olnud. Nagu ütleb Rousseau: me alustame õppimist sellest silmapilgust, mil alustame oma elu. Meie kasvatus algab koos meiega. Nii algas ka meie koduõpe hetkel, mil sündisid siia ilma Triina ja Marrin.

Kas tulete üksipäini õpetamisega toime?

Seni oleme ise toime tulnud. Alustasime koduõppega kohe 1. klassist ja nii olen minagi olnud koduõppel 1. klassist alates, kõikide ainetega alustanud A-st ja B-st ja niimoodi koos edasi minnes pole probleeme tekkinud. Ja kui palju ma olen ise nende aastatega targemaks saanud! Loomulikult ei mäleta ma kõike, mida koolis õppisin, ja palju asju on ka muutunud. Vanem ei peagi teadma vastust igale küsimusele, aga ta peab oskama otsida vastust igale küsimusele ja oskama oma lapsi õpetada otsima vastuseid. Vastuste otsimises peitubki ilu. See on sokraatiline õppeviis, õppimine toimub küsimuste ja vastuste varal.

Koduõpe on ka õppimine elavate isiksuste kaudu. Iga kohtumine on kohtumine uue teadmisega. Meie tutvusringkonnas on palju teadlasi ja loomeinimesi ning nad kõik on Triinale ja Marrinile midagi õpetanud.

Olen kaalunud võimalust kasutada enne põhikooli matemaatika lõpueksamit eraõpetaja abi. Minu arvates võiksid põhikooli lõpueksamid jääda.

Kui tihti teilt nõu küsitakse, kas tuntakse huvi koduõppe vastu?

Ikka küsitakse nõu. Koduõpe on leviv suundumus, vanemate teadlikkus õigusest oma lapsi ise õpetada on tõusnud. Soovitakse rohkem olla oma laste kasvatamise juures ning anda neile edasi oma tõekspidamised, uskumused ja väärtushinnangud. Soovitakse olla oma laste hariduse ja tulevikuga rohkem seotud, kui seda võimaldab kool, ja need vanemad on valmis võtma vastutust oma lapse hariduse eest.

Pärast raamatu ilmumist olen kohtunud paljude vanematega ja saanud väga palju kirju. Minu raamat on puudutanud paljusid ja on väga hea tunne näha tänutunnet lugejate silmades.

Õppimine ja kell. Koolis on päev tundideks jaotatud, kuidas teil?

Koduõppe puhul on väga oluline sessioonõppe võimalikkus. Ei ole ajaliselt rangelt määratletud 45-minutilised ainetunnid, vaid pikemad, süvenemist võimaldavad ja tervikpilti loovad õppesessioonid. Koolis võivad õpiraskused tekkida just pidevast tähelepanu ümberlülitamisest ühelt ainelt teisele. Koduõpe annab võimaluse seda probleemi vältida.

Õppimise aega ei piiritleta. Kui kaotada algus, vaheaeg ja lõpp, hakkavad tööle hoopis teised kanalid, millega kaasnevad sügavus ja põhjalikkus, ning sel juhul ei unustata õpitut, vaid talletatakse läbitöötatuna pikaajalises mälus. Suur pluss on see, et saame tegelda ühe ainega palju pikema perioodi jooksul ja läheneda teemadele sügavuti. Tegeleme lõimitult korraga kahe-kolme ainega ning see annab võimaluse luua seoseid, näha analoogiaid ja paralleele ning erinevusi ja vastuolusid. Üks aine toetab teise õppimist.

Kuidas viite läbi liikumisõpetust?

Lapse eesmärk peab olema teadlikkus kehalise aktiivsuse vajalikkusest ja tervislikest eluviisidest. Ülekaalulisi lapsi on rohkem ja lapsed kehaliselt saamatumad kui kunagi varem ja ometi on võimalusi trenni teha varasemast rohkem. Eks siin mängivad rolli nii vähene teadlikkus kui ka mugavus.

Meie oleme alati palju tähelepanu pööranud kehalisele aktiivsusele. Triina ja Marrin käivad hetkest, mil nende jalad kandma hakkasid, hästi palju jala ja viibivad palju värskes õhus. Suvel käivad ujumas, talvel suusatamas. See ongi kõige alus ja nad on saanud alla väga tugeva füüsilise põhja. Mõlemad mängivad viiendat aastat kaks korda nädalas tennist, Triina käib ratsutamistreeningutel ja -võistlustel, Marrin tegeleb taekwondo’ga ning on jõudnud Eesti koondisesse. Ma ei arva, et kõik peaksid kõrgust hüppama ja palli viskama ning nendel aladel mingeid norme täitma, aga kehaline aktiivsus on hädavajalik ja kõik lapsed peaksid mitu korda nädalas käima trennis, tegelema alaga, mis neile tõesti meeldib ja sobib.

Et elame Tõrva külje all, saame käia trennides, raamatukogus, kontsertidel. Me ei sõltu transpordist. Tahan oma raamatuga näidata sedagi, et elu on võimalik ka väljaspool Tallinna, pealinnast eemal elades on samuti võimalik nautida kõrgkultuuri, ka väiksemates kohtades on võimalus käia trennis väga heal tasemel treenerite juures ja jõuda heade tulemusteni.


Koduõppel lapsed – kas ilmajääjad või saajad?

Tiiu Kuurme.

TIIU KUURME, kasvatusteadlane, Tallinna ülikooli pedagoogikadotsent:

See oli mõni aasta tagasi, kui olin Tõrvas Hortus Musicuse kontserdil. Kaunilt sisse seatud saalis oli alla paarikümne inimese. Öeldi, et see ongi tavaline, sest kohalik publik, sh õpetajad ja õpilased, käivad rohkem meelelahutuslikel üritustel.

Täiskasvanute seas märkasin kaht väikest tüdrukut, kes kuulasid muusikat suure sisseelamise ja tõsise andumusega. Pärast nägin neid trepil ja ütlesin nende kenale emale, et oli nauditav vaadata, kuidas tüdrukud muusikat kuulasid. Sain teada, et tüdrukud pole päevagi koolis käinud.

Nende ema, Kaire Kaur Daniel, küsis mu nime ja hiljem kirjutas mulle, oma looduselamustest, kultuurist, kirjandusest, oma mõtetest. Nii jäimegi kirjutama. Kahel korral olen käinud Kairel ja tema tütardel Triinal ning Marrinil Tõrva-taguses metsaveeres talus külas, ja oleme kohtunud ka jõulusäras Tallinna vanalinnas, kus nad näitustel, kontsertidel ja muuseumides igal aastalõpul käivad. Nendega kohtudes puutusin kokku millegi tavatuga, sest enesestmõistetavuste maailmas käivad kõik lapsed koolis, läbivad riikliku õppekava ja omandavad formaalhariduse, kuna vanemad teostavad end tööl.

Väikesed printsessid

Need tüdrukud polnudki enesestmõistetavuste maailmast, nad olid väärikad, kaunid, neis oli midagi peent ja intelligentset. Oma olekuga panid nad juuresolija kontrollima oma kõnet ja käitumist. Mõttes hakkasin neid kutsuma väikesteks printsessideks.

Koduõppe mainimine on pannud mind ikka õlgu kehitama. Kuidas lapsevanem suudab kõiki aineid osata ja veel õpetada, kas pole õpetamine mitte professionaalide pärusmaa? Kuidas need lapsed küll ühiskonnaga kohanevad? Neil jäävad ju puudu koolisõbrad, koolivembud, kuuluvus teiste laste sekka ja hilisemad kaasteelised! Enne Triina ja Marriniga kohtumist tundusid koduõppe lapsed pigem ilmajääjad kui saajad.

Istusime Kaire pere lehtlas, lillepeenarde kõrval mängisid tüdrukud elegantselt tennist. Kaire kavatses kirjutada raamatu, sest see kõik oli neile olnud erilaadne teekond, mida söandavad õige üksikud. Paljud vaatasid neid võõristusega. Palju oleneb vaatenurgast, mõne jaoks loobub koju lapsi õpetama jäänud haritud ema omaenese elust, teise jaoks on see tema eneseteostus.

Nii tuligi mul oma seisukohad nagu raskekaalulisel rongil keerata kõrvale enesestmõistetavuste rööbastelt ja kuulata, vaadata, kaasa mõelda sellele, mis toimub, ning mitte anda hinnanguid. Selgus, et tüdrukud käivad huviringides, Marrin võidab Sten Roosi muinasjutuvõistlusi, Triina kirg on ratsutamine, nad loevad palju, nad õpivad ja harivad end üle igasuguste formaalsete piiride, nende tasemetööde ja vastamiste tulemused koolides ületavad teisi õpilasi ja õpetajad tahaksid tüdrukuid saata olümpiaadidele.

Neil ei ole igav ja nad ei ole sõpradeta. Ning veelgi olulisem: nad ei ole traumeeritud, nad ei vaja tugispetsialiste ega teraapiaid, ei tea midagi spikerdamisest ja šlikerdamisest ega kannata ülekoormuse all, kuigi õppimine toimub aasta ringi.

Raamatut lugedes selgus rohkem. Kairel on kasvatusest ja haridusest oma filosoofia, suur lugemus, palju mõtteid ja omaenese pedagoogika, mis on kujunenud kõike sünteesides. Ainete lõimimine on Kaire õpetusse ammu sisse viidud, samuti loodusvaatlused, loovtööd, uurimused ja peamine – elamine tunnetusega, et maailm on ilus, tõene ja kaunis, kui meeled ja vastuvõtukanalid on erksalt lahti.

Sai kummutatud kahetsusväärne uskumus, mis elab nii paljudes – et las lapsed näevad vaeva, kogevad kiusu, pettumusi, ülekohut, suhtehierarhiaid, ilmajäämist … Las nad saavad varakult teada, milline see elu on, siis on nad karastatud ja tulevad eluga hästi toime! See pole ju nii. Just harmoonilises rahus, tähelepanelikus hoolivas ja lähedusel põhinevas keskkonnas kasvatatakse eneses tugevusvaru, sisemine rikkumatus, usaldatakse elu ja säilitatakse lootus elu elamisväärsusele. See aga tundub olevat kadunud nii paljudel lastel, kui lugeda vaimsete tervisehäirete statistikat.

Julgen küsida, kas on ikka tegu vaimse tervisehäirega, vahest peegeldub laste teadvuses vaimselt haige ühiskond, kus ei suudeta pakkuda elule tähenduslikkust ning inimeseks olemine on taandatud tühi-tähi meelelahutusele, tarbimisele ja pseudosooritustele? „Hing“ ja „vaim“ pole meie tänases haridusteaduses ammugi enam parketikõlblikud mõisted (nad on olnud seda kasvatusteaduses), ent just hingeahastus ja vaimne tühjus tingib valdavalt selle niinimetatud tervisehäire, enamasti taustaks katkine kodu ja külm masinlik organisatsioonikultuur.

Koduõpetuse motiive on küllap erinevaid. Kõige enam õigustatud neist on vanema enesele võetud vastutus laste vaimse ja psüühilise arengu eest. Ning tahe kaitsta neid selle eest, mis võõrastav ja vaenulik. Sama soov on ellu kutsunud alternatiivpedagoogikas teada kool-oaasid.

Miks ta teisiti otsustas?

Ma ise olen olnud kooliusku, olen ikka arvanud, et kool avab lapsele väravad avalikkuse näitelavale. Siin kõnnib ringi galerii erinevaid isiksusi ja inimtüüpe, siin juhtub, siin võetakse ette, siin oled teiste seas ja riigi hoole all. Olen uskunud, et koolid saavad hea tahte korral muutuda meeldivateks sõbralikeks ja arendavateks paikadeks.

Kairel enesel kooliga probleeme ei olnud, küll aga jäi mälestusi ülekohtust, formaalsusest, hirmust, raisatud ajast. Ka koolikriitiliste uurimuste järgi on kooli suurimaid probleeme raisatud aeg ja energia, sest kõik teevad samal ajal ja samal viisil üht ja sedasama asja ning lootus oma isikupäras mõistetud olla täitub väga vähestel. Kaire jagab oma raamatus lastevanemate muret koolis toimuva pärast, sest seal ei õpita ju ainult kooliaineid: „Kool toodab pigem autoriteedikuulekaid ühtmoodi mõtlejaid ja nii võib laps kaotada oma individuaalsuse.“

Ka väljendab ta muret koolides valitseva vägivalla, stressi, eakaaslaste surve, konformismi ja distsipliini puudumise pärast. Andekad ja teistest erinevad võivad sattuda kiusu ohvriks, millega surutakse alla tõelised huvid ja võimed. Seda kõike ma teadsin. Üle igasuguste ootuste aga sai Kaire laste puhul tõestuse see, kui palju suudavad lapsed, kui nad ei pea institutsionaalsete iseärasuste tõttu tegelema enesekehtestamise strateegiatega ega aega surnuks lööma. Sain ka teada, et on julgeid raamidest väljunud inimesi, kes on rebinud end lahti siiski turvaliselt rajalt, sõnastanud enese jaoks, kuidas haridus on püha (mida süsteem koolil järgida ei lase!), ja siiralt seda oma lastega koos kogenud. Ei teagi ju veel, kes siin rohkem areneb, lapsed või nende vanemast koduõpetaja.

Koduõppe jaoks häid kodusid on kindlasti vähe. Koduõppeks sobilikus kodus peab olema rahuliku meelega haritud ja väga pühendunud vanem, kes huvitub pedagoogikast, kes mõistab haridust avaramalt kui vaid vajalike pädevuste kompleksi, kes võtab enesele vaeva ise veel kord kooliained läbi käia ja kes on lastele autoriteet. Selles kodus peab olema keegi, kes perele elatist teenib, ja kõigi vahel peavad olema head suhted ning usaldus. Hea, kui majas oleks ruumi, hädavajalik on õu loodusretkede ning mängude jaoks. Veel parem, kui elupaigas on olemas ümbritsev laiem kogukond.

Postmodernismi teoreetikute arvates kordab meie aeg spiraalina kulgevas arengus keskaega. Sarnast leiab rohkesti, nagu näiteks pildikultuur, võimu meelevaldsus ja seisuste teke. Ka siis õpetati lapsi kodus. Kodus õppijate hulk suureneb ja küllap on koolide ees küsimus: „Miks siis meie ei kõlba?“ On koduõppel lapsi, kes mõnes koolitunnis ning huviringis käiksid. Vahest oleks see koolidele mingis mõttes võimalus, uus kogemus, nii võiksid mitmed koolid tõesti sellele mõelda. Eeskujud on olemas.


Mis on koduõpe?

  • Koduõpe tervislikel põhjustel on ette nähtud õpilastele, kes ei ole oma terviseprobleemidest tulenevalt võimelised igapäevases koolitöös osalema. Tervislikel põhjustel koduõppe korraldamiseks on vajalik nõustamiskomisjoni soovitus. Koostöös vanemaga koostatakse õpilasele tema võimeid ja erivajadusi arvestav individuaalne õppekava, lähtudes arsti või nõustamiskomisjoni soovitustest. Kooli juhendatud õpe toimub vähemalt kaheksa õppetunni ulatuses nädalas. Õpitulemuste hindamine pannakse paika individuaalses õppekavas. Koduõppest tervislikel põhjustel ei saa kool keelduda, sest nõustamiskomisjoni soovitused on koolile täitmiseks kohustuslikud, kui vanem sellega nõus on.
  • Vanema soovil toimuva koduõppe puhul toimub õppetöö väljaspool kooli ruume ja seda korraldab ning rahastab vanem ise. Õpikud ja töövihikud saab koolist võrdsetel alustel teiste sama klassi lastega. Kooli ülesanne on koostöös lapsevanemaga koostada õppekava lapsele ja kontrollida vähemalt kaks korda aastas õpitulemuste saavutamist. Vanema soovil toimuvat koduõpet tuleb siiski käsitada erandina ja selleks peavad olema põhjused, miks koduõpet soovitakse. Koduõppe korraldamist reguleerib vastav määrus: https://www.riigiteataja.ee/akt/106032018001.


Koduõppe rakendamine põhihariduse statsionaarses õppes (õppeaastal 2019/2020)

1. kooliaste

  • Tervislikul põhjusel 14
  • Vanema soovil 148

2. kooliaste

  • Tervislikul põhjusel 50
  • Vanema soovil 190

3. kooliaste

  • Tervislikul põhjusel 107
  • Vanema soovil 162

Allikas: HTM


HTM-i üldharidusosakonna nõunik Pille Liblik: koduõpe on võimalus

Pille Liblik.

Kui tihti on lapsi koduõppelt tagasi kutsutud ja mis on selle sagedasemad põhjused? Mis on koduõppe kuritarvitamine?

Koduõppe kuritarvitamisest saab rääkida siis, kui koduõpet korraldatakse vaid täiskasvanute soovidest lähtudes, olgu selleks kooli personal või lapsevanemad, ja unustatakse ära laps koos tema arenguvajadustega.

Lapse koduõppele määramisele peab alati eelnema põhjalik arutelu kooli ja pere vahel, et teha kindlaks, kas tegemist on parima valikuga lapse edasise õppe korraldamiseks. Meil ei ole praegu teada, et oleks toimunud selline kuritarvitamine, mis oleks jätnud pöördumatuid tagajärgi lapse tulevikule ja haridusteele. Samuti ei ole meieni jõudnud teateid koduõppelt tagasi kutsumise kohta.

Kas kõik üldhariduskoolid peaksid võimaldama koduõpet?

Koduõpe ei ole kohustus, vaid võimalus. Võimalus korraldada õppetööd nii, et see maksimaalselt toetaks lapse arengut. Selle võimaluse kasutamiseks on loodud regulatsioon. Kui regulatsiooni hoolikalt lugeda, siis on näha, et koduõppele ei saa määrata kergekäeliselt. Eri osapooltel on siin oma roll. Kui koduõppele määramine on otsustatud, siis sealt edasi kaasnevad juba kohustused õppe korraldamisel ja vastutus tulemuse eest.

Olete lugenud Kaire Kaur Danieli värsket raamatut „Lund tilistada saab lumikellukesega“. Miks võiksid õpetajad seda raamatut lugeda?

Enne lugema asumist arvasin, et tegemist on ühe pere laste looga, ent see oli midagi palju enamat. Raamatus on toredasti lõimitud vaade hariduse ja kooli ajalukku, uuemad teooriad ja nagu muuseas seotud sellega ka koduõppel laste lood. See ei ole öökapiraamat, aga arvan, et seda võiksid lugeda kõik õpetajad ja lastest hoolivad inimesed.

Igas koolis saab luua laste arenguks sellised tingimused ja õppekeskkonna, kus laps tunneb, et teda mõistetakse ja tema arengu vajadused on väärtustatud. Ennekõike on vaja tahtmist ja mõistmist.


KOOLI KOGEMUS

ANU SAABAS, Kuressaare gümnaasiumi põhikooli õppealajuhataja:

Kuressaare gümnaasiumis on mõlema koduõppevormiga (tervislikel ja lapsevanema taotlusel) üldjuhul head kogemused. Igal aastal on koduõppel üks-kaks õpilast.

Lapsevanema taotluse oleme alati rahuldanud. Taotlus on esitatud enamikul juhtudel seoses vanemate tööga välismaal ja laps kavatseb kodukooli mõne aja möödudes naasta (samas õpib ta ka kohalikus koolis). Miks otsustatakse õppida kahes koolis samal ajal? Et saaks tagasi tulles jätkata raskusteta kooliaastat vahele jätmata ja kindlustada koha endises õppeasutuses.

Vaid üks kord on olnud vaja koduõpe enne tähtaega lõpetada. Koduõpet taotles vanem lapse koolikohustuse mittetäitmise tõttu. Õpilane ei nõustunud täitma koduõppeks kokkulepitud õppekorraldust.

Praegu on koduõppe taotluse esitanud vanem, kelle laps saab suurepäraselt õppimisega hakkama, aga temas tekitab vastumeelsust koolis viibimise suhtes rahvarohkus, pidev müra ja vajadus eri ainetundideks kiiresti ümber häälestuda. Laps ei nõustu hommikuti kooli tulema.

Usalduse loomine lapsevanemaga on eelkõige klassijuhataja pärusmaa (meie koolis koduõppe vahendaja, koordineerija). Suurt rolli kannavad aineõpetajad, kelle ülesanne on õppeülesannete süstemaatiline edastamine ja saavutatud õpioskuste fikseerimine. Kooli juhtkond saab toetada mõlemat osapoolt.

Probleem koduõppega seoses on see, et määruse järgi saab koduõpet taotleda augustis ja detsembris, aga reaalselt tekib vajadus seda rakendada ka muul ajal.

ÜLLE MATSIN, Viljandi gümnaasiumi direktor:

Kooliellu kaasamise olulisus tuleneb üldpädevuste arendamise vajadusest. Meetodid, kuidas seda tehakse, peavad toetama koduõppel oleva õpilase kohanemist. Kooliellu kaasamine õpilase eripära arvestaval viisil lisab tema sotsiaalse pädevuse, meeskonnatöö oskuse ja kaaslastega koos õppimise kogemuse mõttes olulise arengukoha õpingutesse. Eesmärk peab ju olema elus toime tuleva, adekvaatse minapildiga noore kujunemine, kes suudab toimida ühiskonna liikmena osaluspõhiselt ja koostöiselt.

Kooli ja lapsevanema usaldust saab üles ehitada ainult vastastikuse suhtlemise ja koostöö kaudu. Kooli lävepakk peab olema kodu jaoks võimalikult madal, koolikultuur peab toetama hoolivat ja sõbralikku vastastikust suhtlust. Vanemad, kes valivad koduõppe selle ajel, et nende hoiak kooli suhtes on negatiivne või kooli koostöö kogemus pole hea, peaksid oma otsuse langetamisel saama tuge ja nõustamist, et seda barjääri koduõppe soovi juures ei esineks. Olen kohanud vanemat, kes koduõppele ülemineku järel sai mõne kuuga aru, et laps tunneb puudust koos kaaslastega õppimisest ja tegutsemisest. Kõik sellised kogemused võiksid olla vanematele kuskil keskkonnas kogemuslugudena kättesaadavad.  


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!