Distantsõpe andis vabaduse õppida – kuidas seda vabadust säilitada?
Nüüd, kus kõigil on nii tava- kui ka distantsõppe kogemus, saab neid kahte õppimise ja töötamise viisi põhjalikult uurida ja võrrelda ning sellest vajalikud järeldused teha.
Meil tuleb üles otsida mõlema õppevormi tugevused ning leida viis, kuidas neid omavahel kombineerida, et mitte tagasi vanade harjumuste küüsi langeda. Ennustan, et üha enam pöördutakse vabaõppe poole, sest see säästab ja hoiab inimesi rohkem kui praegune one-size-fits-all-haridussüsteem.
Suures plaanis tundub mulle, et meil tegutsetakse endiselt õpetajakeskses haridussüsteemis. Isegi kui on püütud arvesse võtta õpilaste huvisid, rakendavad vaid vähesed koolid päriselt õppijakeskset õpet, ja tuleb tunnistada, et need koolid ei ole veel suure haridussüsteemi osa. Samas on just neilt koolidelt väga palju õppida. Mulle näib, et koolid, kes on hakanud vastuvoolu ujuma, on leidnud selle, mida enamik suurtest koolidest ei taha tunnistada, ei jaksa või ei oska ellu rakendada.
Pinnapealsus röövib tähendusliku õppimise
Kuni õpilased peavad tegema nii, nagu õpetaja ütleb, ning peavad taastootma ja mäletama sõna-sõnalt, mis on peatükis kirjas, seni on tegu endiselt õpetajast lähtuva õppeprotsessiga. Kuni peetakse oluliseks õpiku teemadest kaanest kaaneni läbilibisemist, mitte sügavat ja tähenduslikku õppimist, mille käigus õppijad saavad teha valikuid ja oma kogemusi analüüsida, seni ei ole erilist lootust jõuda analüüsivõimeliste, ennastjuhtivate täiskasvanute ühiskonnani, kellel oleks pädevusi, mida on tänapäeva töömaailmas vaja. Valus on tunnistada, kui tähtsale kohale on ühiskonnas tõstetud hinne, mitte õppimine kui protsess, kus eksiminegi on vilumuse saavutamiseks hädavajalik. Samal ajal rõhutavad nii riiklik õppekava kui ka kujundava hindamise kirjeldus just protsessi tähtsust ning seda, et kõik meie võimed on arendatavad. Õppimisega seotud arutelud, kirjavahetused ja käitumine annavad aga mõista, et kõige olulisem on number e-koolis.
Hinnete jaht ühelt ja hinnete hirm teiselt poolt ei loo sisemist motivatsiooni. Õpilasest püütakse iga hinna eest vähemalt kolmeline töö välja pigistada, et saaks ta edasi viia, kuigi see ei pruugi olla tema enda huvi ega tegelik tase.
Ülikoolid eelistavad sisseastumisvestlusi ja oma katseid, sest kahtlevad gümnaasiumi lõpuhinnetes, ning gümnaasiumid on hakanud kahtlema põhikooli lõpueksamite tulemustes, ning ilmselt põhjusega. Hinnete tagaajamine on märk, et midagi on siin masinas valesti, ja küllap ei ole selle taga ainult üks vildakas element, vaid süsteem tuleks tükkideks võtta, puhastada, poleerida ja alles siis mõneks ajaks tagasi kokku panna. Tundub, et nn alternatiivkoolid on seda juba teinud ja sellele tuleks tugevamalt toetuda. On ju teada, et mida suurema sisemise motivatsiooniga on õppija, seda suurema pühendumusega ta tegutseb – just need koolid ise on need kirglikud iseõppijad, kes on masina lahti võetud tükkidest tagasi kokku pannud ja tegutsevad kirega.
Kas hindeid peabki panema?
Minu tundides ei saa õpilased hindeid ega ole meie ühise õppimise aja jooksul kordagi saanud. Küll aga kasutan kriteeriumipõhist tagasisidet, mille tingimusi teavad õpilased kohe ülesande alguses, ning seda lihtsam on neil mõista, mis on soovitud tulemus. Tegemist on üsna mustvalgete kriteeriumitega, mille puhul pole vaidlusele ruumi, sest tõestus on faktipõhine ja selgub esitatud tööst. Kui lisada juurde eneseanalüüs, on võimalik aru saada, kas õpilane on pingutanud või läinud lati alt. Ja see on olnud tema valik. Minu kui õpetaja ülesanne on innustada õpilast järgmine kord rohkem pingutama ning anda talle võimalus kogeda uhkustunnet, mis pingutusega saavutatud eesmärgiga kaasneb.
Valikuvabadusega kaasneb vastutus, mis on ju hea
Kui saaksin midagigi distantsõppest kaasa võtta, siis oleks selleks õpilaste vabadus teha oma õppimises ise sisulisi valikuid. Kuigi on koole, kus õpilased ei kogenud distantsõppe ajal erilist valikuvabadust, sest pidev kontroll jätkus ka siis, oli õpilastel ikkagi rohkem vabadust kui tavaõppes. Vähemalt sai valida, mis ajal ja mida õppida. Kui peaksin tavaõppes vaid ühest elemendist loobuma, oleksid need hinded ja tasemekriteeriumid, et õpilastel oleks võimalus valida, kuidas oma energiat õppeainete vahel jagada.
Ei ole vaja karta, et õpilane „ei viitsi õppida“ – ta lihtsalt ei pruugi õppida seda, mida õpetaja tahab ja tunniplaan parajasti ette näeb. Minu õpilased said distantsõppes ülesande luua ise animatsioon. Eelnevalt olime käsitlenud foto, video ja heli jäädvustamist ning fantaasiajutu loomist – animatsioonis sai kõik selle kokku kombineerida. Tööde esitlemisel palusin muuhulgas lisada eneseanalüüsi. Tulemused olid väga erinevad. Õpilased said ise valida raskusastme ning selle, kui palju nad pingutavad. Mõned animatsioonid olid vaid mõnesekundilised ja õpilane ise tunnistas, et ei ole eriti uhke selle üle. Teisalt oli palju rohkem neid, kes esitasid peaaegu lühifilmi ning said südamest uhkust tunda, sest olid pühendunult töötades palju takistusi ületanud ning rõõmuga oldi nõus seda näitama paralleelide ühisel Zoomi filmiõhtul. Minu rõõmuks jätkasid paljud õpilased pärast tagasisidestamistki vabatahtlikult oma animatsiooni täiendamist, lisades näiteks heliefekte ja luues uusi teoseid iseseisvalt.
Iga viimane kui õpilane ei pea minu õppeaines ideaalseid tulemusi saavutama, kuid ma tahan, et kõik nad saaksid tänu proovimisele teada, kuhu nad tahavad oma energiat edaspidi rohkem suunata. Ma usaldan oma õpilaste valikuid ning sellega kaasnevat vastutust. Inimestena on meil vabadus valida, kuid sellega kaasnevate tagajärgede eest peame siis ise ka vastutama. See kehtib nii täiskasvanute kui laste puhul, kuid vaid juhul, kui saame teha neid valikuid tõesti ise.
Palju võimeid jääb tavaõppes varju
Alles distantsõpe avas mõnegi õpilase suhtes mu silmad. Näiteks õpilane, kes vastas tavaõppes alati nii väga vaikse häälega, et iga tema lause pani teda ennastki kahtlema, osutus distantsõppes väga heaks suuliselt esinejaks. Kuna distantsõppes lahendatakse ülesandeid enamasti vaikides, siis otsustasin oma ainetunni distantsõpet planeerides suulisele esinemisele rõhku panna. Palusin õpilastel oma suulist eneseväljendust nii video- kui heliklipina salvestada ja salvestisi üle vaadates nägin, et tavaõppe müürililled on tegelikult värvikad kõnemeistrid. Olen uhke, et need õpilased said distantsõppe ajal näidata, milleks nad võimelised on. Pärast seda kogemust jään ma kindlasti hätta, kui peaksin ära arvama, kes mulle tundmatus klassis on HEV-sildiga lapsed ja kes lipulaevad, sest mõnegi lapse võimekus võib jääda argipäeva peitu.
Kontrollist loobumine eeldab usaldust
On selge, et ilma teadmisteta on keeruline midagi analüüsida või luua, kuid igale tegevusele ei pea järgnema piits või präänik. Meil tuleks loobuda pidevast kontrollimisest ning selle asemel suurendada usaldust. Praegu kontrollitakse kõike, sest õpilast ei usaldata. Kontrollitakse ka hirmus, et iseseisvalt tegutsedes teeb õpilane äkki vigu. Aga kes ei tohi eksida, see ei saa õppida. Miks me ei lase õpilastel ennast ise kontrollida? Huvitaval kombel täiskasvanud lausa ärrituvad, kui neid igas pisiasjas pidevalt kontrollima hakatakse, samas on õpilased sunnitud seda kannatama vähemalt üheksa aastat.
Ma pole kindel, et gümnaasiumid ootavad lihtsalt viielisi õpilasi. Pigem neid, kes on saavutanud sügavad teadmised ja oskused ning seda kasvõi tööde hilinenult esitamise ja muude „häirete“ hinnaga. Sügavate teadmiste saavutamine vajabki palju rohkem tööd ja pingutust kui mõne testi esimesel korral vigadeta lahendamine. Ei ole vahet, kas paneme õpilase tööle hinde, punktid või protsendid. Vahe on selles, kas õpilane teab, mida ta teab ja oskab, või mitte. Seda aga ei näita ükski märk, vaid sisuline ja selge info. Sellest samm edasi on lasta õppijal endal oma sooritust analüüsida ja kontrollida, vajadusel täiendada ja selle kaudu sügavamalt õppida. Õpetaja jaoks on siin küsimus selles, kas õppijad tajuvad süvaõpet võimaluse või lisakoormusena. Õppijate arusaam sõltub siin otseselt õpetaja loodud õhkkonnast.
Meenub üks viirusekriisi eelne juhtum. Andsin õpilastele võimaluse tulla pühade eel koolimajja oma töid täiendama. Koolijuht märkas, et kümmekond õpilast ei läinud pärast kirikus käimist koju, vaid tulid koolimajja tagasi, ning ta küsis, mida need lapsed järele vastama peavad. Õpilased aga olevat uhkelt vastanud, et nad ei tulnud järele vastama, vaid edasi õppima. Need õpilased ei tahtnud hindeid, ei preemiaks ega karistuseks, nad soovisid saada paremaks. Kooli aastalõpu tagasisides on paljud õpilased märkinud, et arvutiõpetuse tunnid meeldivad neile sellepärast, et seal ei pea hinde pärast hirmu tundma ja saab rahulikult õppimisele keskenduda.
Vastuolu sõnade ja tegude vahel
Me kasutame tihti ütlusi „eksimine on inimlik“, „vigadest õpitakse“, „harjutamine teeb meistriks“ ja „kordamine on tarkuse ema“. Need toetavad meie usku, et oleme võimelised enamaks. Samas on koolis pigem vastupidi. Eksimine on inimlik, kuid koolis eksimise pärast karistatakse, vigu ei lubata teha, kuigi harjutatakse nii vähe kui võimalik, sest kibekiire on järgmise peatükini. Hirmutav mõelda, kui kontrollivaks meie ühiskond veel võib muutuda, kui me nüüd ei sekku. Mida rohkem kontrollime, seda vähem on usaldust ja vastutust, seda rohkem püütakse lihtsamalt hakkama saada.
Distantsõppe kogemus on muutnud mind õpetajana leplikumaks nii tulemuste kui ka kvaliteedi suhtes, kuid selle eest palju nõudlikumaks pingutamise ja vastutuse osas. Olen juba aastaid saanud hinnata õpilaste tulemusi skaalal arvestatud/mittearvestatud ning jätnud õpilasele vabaduse valida pingutuse raskusaste endale ise. Olen hinnete maailmast tulnud ning esimestel aastatel ka nendega töötanud, kuid ma näen ja õppijad on ka ise öelnud, et hinneteta õpitakse palju suurema entusiasmiga. Distantsõppe ajal on olnud näha ja tunda, et õppimisest ja õpetamisest tunnevad palju rohkem rõõmu nii õpilased kui ka õpetajad. Selle poole peakski püüdlema! Nauding tegevusest, mida peame ilmselt elu lõpuni tegema. Nauding õppimisest.
[…] artiklid Õpetajate Lehes Triinu Pääsikult ja Maarika Liivamäelt ning Õhtulehes Marika Saarelt: https://opleht.ee/2020/05/distantsope-andis-vabaduse-oppida-kuidas-seda-vabadust-sailitada/ https://opleht.ee/2020/05/hea-opetaja-kuidas-ma-saan-sind-toetada/ […]