Kuidas jõuda teadmise juppidest õpetamises rakenduva süsteemini?

Miks on sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamisel tarvis mõista lapse arengu terviksüsteemi ning kuidas jõuaksid teadmised ka klassiruumi? Selgitame seda näidete varal alus- ja alghariduse vaatenurgast.  

Meie ees on grupp 2. klassi õpilasi. Kõik justkui istuvad oma kohal ning oleme saanud nad ka tahvli poole vaatama, kuid tegelikult kiikab mõni hoovis askeldavat traktorit, osa hoiab juba tükk aega kätt püsti, et anda teada koju jäänud vihikust või rääkida, mida päkapikk sussi sisse tõi. Kolmandad räägivad pinginaabriga juttu, neljandatel on kõrini sellest sehkendamisest ning nad lahendavad juba töövihikus ülesandeid.

Millele võiks õpetaja sellises olukorras mõelda? Kas otsida paaniliselt viisi üheskoos tunniga alustamiseks tunnikava järgides või mõtestada hetkes aktiveerunud õpilaste sotsiaalseid, emotsionaalseid, motivatsioonilisi või hoopis tunnetusprotsesse? 

Miks on meil üldse vaja nende protsesside peale mõelda? Sarnastes olukordades tõhusate valikute tegemiseks on vaja tervet teadmiste, oskuste ja uskumuste süsteemi. Süsteemi, mille abil mõtestada nii õpilase toimimist kui enda käitumist ja mõju õpilasele tervikuna. Näiteks enda emotsioonide juhtimise ja sõnaseadmise oskusi, teadmisi laste arengust ning ülevaadet grupi arengust mitmes eri vallas. Lisaks kõik see sama aine kontekstis, kus peame oskama väga kompleksset süsteemi õigel ajal ja paindlikult kasutada. Mis võiks õpetajat sellise pädevuse saavutamisel aidata? 

Õppimise ja õpetamise mõtestamine keerukate teemade valdkonnas 

Vahel tundub, et mõnel õpetajal õnnestub väga lihtsalt ja kiirelt teha lapse arengule kasulikke valikuid ning suunata enda suhtlemist, vajalike teemade käsitlemist selliselt, et need toetaksid õpilasi parimal võimalikul moel. Kas selleks peab olema sündinud heaks õpetajaks? Tõenäoliselt mitte. Pigem on sellised õpetajad viibinud rohkem olukorras, kus neil on kujunenud teadmised, oskused ja uskumused. Näiteks osalenud kursustel, mis on aidanud konstrueerida seoseid, mis meenuvad õigel hetkel ning aitavad teha mõistlikke otsuseid.

Teadmised võivad olla kasutatavad mitmel moel lähtuvalt sellest, kuidas oleme neid õppinud, ja see mõjutab oluliselt õpetaja käitumisvalikuid. Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse klassiruumis toetamist ei saa õppida retsepti järgi, rutakalt ning pinnapealselt. Kiire ja mehaanilise õppimise tulemusel võivad meelde jääda juhuslikud faktid või definitsioonid, mis meenuvad vaid konkreetses olukorras (näiteks eksamil), kuid ei mõjuta meie käitumist − me ei oska enda teadmist kasutada. Kui oleme sellisele õppimisele palju aega pühendanud, tekib tõenäoliselt ka jõustav selgeks saamise illusioon. Näiteks võime olla just kirjeldanud eksamil tähelepanu mehhanismi seost õppimisega eri vanuses lastel, kuid need teadmised ei pruugi rakenduda meie käitumises hetkel, mil seda vaja läheb. Ei ole midagi praktilisemat kui hea teooria. Selleni jõudmiseks on vaja teadmisi õpetada ja õppida nii, et need võimaldaksid konstrueerida uusi mõistlikke lahendusi ning selgitada ka kolleegidele ja lastevanematele enda valikute tagamaid, jäädes paindlikuks ka muudatuste tegemisel.

Et uut teemat õppima hakates on meie teadmised pigem fragmentaarsed ning omavahel vähe seotud, on samuti ootuspärane, kuid mure tekib, kui me ei pea samu teadmisi enam kordagi edasi kasutama ja nad jäävadki meie teadmiste raamatukokku üksiku raamatuna tolmu koguma. Pädevuste süsteemi terviklik mõtestamine eri aspektidest võimaldabki teadmisi pidevalt uues valguses pinnale kergitada ja panustab ühtse terviku tekkesse. Olulisel kohal on muidugi õpitu rakendamine praktikasse, nt õpetajakoolituse praktikate käigus, aga süsteemi peaks looma läbivalt, kõikide kursuste kaudu. Tallinna Ülikoolis on õpetajakoolituse õppekavadel eelmisest õppeaastast arenduses hariduspsühholoogia alusmoodul, milles taotletaksegi tunnetus-, sotsiaal-emotsionaalsete ja motivatsiooniliste protsesside seotult käsitlemise abil süsteemsele teadmiste pagasile põhja loomist.

Üks paljudest pädevustest või vajalik süsteemi osa? 

Sotsiaal-emotsionaalset pädevust ei saa mõista ega õpetada eraldiseisvana. Enamik õppimise olukordi sisaldab mingil määral enda vahetu keskkonna, sh suhete juhtimist. Viimase eeldus on hea toimetulek enda mõtete, tunnete ja käitumisega, sh oskus end paindlikult ühelt olukorralt teisele ümber lülitada. Seetõttu on teistega koos õppimine väga oluline võimalus õppida ka paremat iseendaga toimetulekut erinevates olukordades. Kõik see võtab omajagu aega ning vajab õpetaja struktureerivat ja jõustavat tuge.  

Sotsiaal-emotsionaalsete protsesside sisu põhjalikum mõistmine teiste psüühiliste protsesside kontekstis aitab aru saada, kuidas paremad suhtlemisoskused ning teiste kuulamisele ja mõistmisele suunatud arusaamad võimaldavad õpilastel aidata iseenda ja teiste motivatsiooni hoida. Arengu mõistmine aitab arvestada sellega, kuivõrd keerukas on alles arengujärgus baasiliste tunnetusprotsessidega näiteks alushariduses hoida püsivaid sõprussuhteid, teist osapoolt mõista ning enda õppimist meeskonnatöös juhtida. Seetõttu peaks õpetaja tegevusi planeerides esmalt fookusesse võtma grupi kujunemise ja hoidmise, õpilastega tuttavaks saamise ning nende vaatlemise ja omandatud oskuste taseme aktsepteerimise. 

Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse kujunemine kestab kogu elu. Lapse siirdumisel lasteaiast kooli ei saagi eeldada, et ta oleks juba valmis tulema toime iseenda ning ümbritsevate suhetega ning see ei saa olla ka koolieelse lasteasutuse õppekava eesmärk. Sihiks saab seada piisava arengutaseme, nn kooliküpsuse. Just arusaam, et õppides muutume pidevalt ega peagi olema otseselt valmis, võimaldab õpetajatel tõhusamalt kasutada eri hindamisviise arengu planeerimise platvormidena. Õpetaja ja tema õpilaste teadmiste, oskuste ja uskumuste hetkeseisu mõistmine saab seeläbi väärtuslikuks arenguressursiks. 

Õpilaste hetketaseme väljaselgitamine arendamise eeldusena

Õppeprotsessi toetamisel vajalik paindlikkus ning mitmeid tegureid arvesse võttev tegevuse planeerimine eeldab õpilaste ning nende vajaduste ja tugevuste mõistmist. Kujutlegem taas olukorda, kus õpetaja on pannud 2. klassi õpilased omavahel arutlema kodus loetud jutu üle, kuid märkab, et räägitakse kõigest muust. Lastega vaikselt vesteldes paneb õpetaja tähele, et üks õpilane on jäänud hätta teksti kohta käivatele küsimustele vastamisega ega oska kirjeldatud teavet enda kogemustega siduda. See võib juhtida tähelepanu õppeülesandelt kõrvale. Aitamiseks on oluline mõelda, mis võib olla raskuste põhjus. Lisaks tavapärastele vaatlus- ja vestlusvõimalustele on loodud koolides hindamisvahendeid, mis võimaldavad saada lisainfot õpilaste teadmistest ja toimetulekust ülesannetega. See aitab saada süsteemset ülevaadet teadmistest, oskustest ja uskumustest ning on abiks õppetegevuste planeerimisel. Nii võib loetu mõistmise raskusi põhjustada sõnavara piiratus, aeglane ja takerduv lugemine, vähene oskus kasutada tõhusaid tekstimõistmisstrateegiaid, aga ka raskused baasilistes tunnetusprotsessides (töömälus, tähelepanus, järeldamisoskustes). Lisaks saab suunata end märkama õppimisega seotud emotsioone, mis pärsivad õppimist.

Eksamite infosüsteemi testikeskkonnas on algklassidele kasutamiseks üldpädevuste valdkonna testid, mis on õpetajatele abiks õpilaste teadmiste, oskuste, uskumuste ning motivatsiooni mõistmisel (vt teste HARNO digikeskkonnast). Lisaks olemasolevatele algklassidele mõeldud enesemääratlus-, suhtlus- ja õpipädevuse arvutitestidele on koostamisel 1. ja 2. klassi õpilaste keele-, matemaatika- ja õpipädevuse näitajaid ning kognitiivseid protsesse hõlmav hindamisvahend. Kooli alguse hindamisvahend on mõeldud kasutamiseks 1. klassi alguses, 2. klassi vahend õppeaasta esimesel poolel. 1. klassi hindamisvahendi eesmärk on saada ülevaade lapse lugemise ja kirjutamise ning matemaatika eeloskustest, mis on edasise õppimise alus. 2. klassi hindamisvahendi abil saab hinnata ka loetust arusaamist ning keerukamaid matemaatikaoskusi. 

1. ja 2. klassi hindamisvahenditest ilmus artikkel 26. novembri Õpetajate Lehes.

Haridus- ja noorteametis on arendamisel ka kolmest temaatilisest e-testist koosnev lapse arengu hindamisvahend viieaastastele. See võimaldab lasteaiaõpetajatel hinnata ja toetada laste arengut viies valdkonnas (kognitiivsed protsessid, õpipädevus, kõne ja keel, matemaatika ning sotsiaalne pädevus). Testikomplektis on valdkonnad lõimitud, peategelasteks on õde-vend Eva ja Martin, kes lapsi ülesannete lahendamisel saadavad. „Kodu“ testiga hinnatakse kognitiivseid protsesse, kõne ja keelt, matemaatikat ja õpipädevust. Ülesanded on eakohased. „Poe“ testiga mõõdetakse samu valdkondi kõrgemal tasemel eesmärgiga välja selgitada, millistes valdkondades on laps arengust ees. „Mänguväljaku“ testis mõõdetakse eakohaste ülesannetega sotsiaalset pädevust. Enne pädevuste hindamist tutvustatakse hindamisvahendit, tegelasi ja ülesannetele vastamist sissejuhatavates ülesannetes. Vahend on kasutamiseks ainult tahvelarvutis ja hindamisel peaks õpetaja toetama iga last eraldi selle kasutamisel. 

Rohkem infot ja näidisülesannetega tutvuda saab HARNO veebilehel. 

Hindamisvahendid on veebipõhised, kasutamiseks arvutis (lasteaiale tahvelarvutis) ning õpetajatele ja tugispetsialistidele vabalt kättesaadavad EIS-is eesti ja vene keeles. Teste kasutades saab tagasisidet iga lapse kohta eraldi ning oma rühma või klassi kohta kokkuvõtlikult. Hindamistulemustest lähtuvalt saab õpetaja planeerida õppetööd klassis või rühmas ning teha kohandusi (õpi)lastele, kelle teadmiste ja oskuste tase on üldisest tasemest oluliselt madalamal või kõrgemal. Abivahendid õpetajale ja tugispetsialistidele ei asenda vestlusi-vaatlusi, vaid pigem täiendavad neid ja võimaldavad õpetajal saada usaldusväärset tagasisidet valdkondades, kus e-hindamine on võimalik ja annab lisaväärtust.

Kirjeldatud põhimõtteid võtame arvesse TLÜ õpetajakoolituses alushariduse ning klassiõpetajate hariduspsühholoogia moodulit üles ehitades. Tulevased ja juba töötavad õpetajad saavad ettevalmistuse õpilaste pädevuste hetketasemest parema ülevaate saamise võimalustest ning loovad õppetöö käigus seosed varasemate teadmiste ning praktiliste tegutsemisvõimalustega. See võimaldab teadmisi paremini rakendada ka õpetades. 

Hindamisvahendeid töötatakse välja TLÜ-s HARNO toel projekti „1. ja 2. klassi pädevustestid“ raames. Viieaastaste laste arengu hindamisvahendit koostab HARNO.

Loe ka:

„Miks tasub sotsiaal-emotsionaalsest pädevusest üha rohkem rääkida?”, ÕpL, 22.10.

„Suhted, tunded ja matemaatika“, ÕpL, 19.11