Haridustehnoloogi vaade − kuidas saab digitehnoloogia kriisi lahendamisel abiks olla?

20. mai 2022 Emanuele Bardone, Tartu Ülikooli haridustehnoloogia kaasprofessor; Meeli Rannastu-Avalos, Tartu Ülikooli haridustehnoloogia nooremlektor - Kommenteeri artiklit
Clayton Whittle’i jt loodud raamistiku alusel saavad õpetajad ja koolid koostada plaani, et õppetööd hädaolukorras korraldada. 

Viimase kümnendi jooksul on haridusteaduses kerkinud esile mõiste education in emergencies ehk eesti keelde tõlgituna haridus hädaolukordades, mida kasutatakse olukorras, kus haridust antakse ja edendatakse keset sõda, konflikte või looduskatastroofe, nagu maavärinad, tormid või pandeemiad. Ehkki haridussüsteemi järjepidevat toimimist hädaolukorras peeti oluliseks juba Teise maailmasõja aegu, on arusaam, et haridus on hädaolukorras täpselt sama oluline kui toit, peavari või meditsiiniline abi, laiemat kõlapinda kogunud alles 21. sajandil. 

Nüüdseks on haridust hädaolukordades hakanud oluliselt tähtsustama näiteks ÜRO, lisaks loodi 2014. aastal esimene teemale pühendatud erialaajakiri. Ometi puudub mõiste „haridus hädaolukordades“ jaoks eesti keeles veel suupärane sünonüüm, mis termini sisu täpselt edasi annaks. Niisiis jääme valdkonna tutvustamisel sedapuhku lühendi HH juurde. 

HH kui valdkond hõlmab hariduse andmist nii lühi- kui ka pikaajalistes kriisides, tuues haridustöötajad ja humanitaarabi pakkujad ühe katuse alla kokku. HH ulatub sageli üle riigipiiride ja vajab taristut, mis tugineb riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide (nagu ÜRO) ühiselt loodud tegevusele ja plaanidele. Esialgu kiputi HH-st rääkima ainult arengumaade kontekstis, kus haridust mõjutavad pikaajalised humanitaar- ja julgeolekukriisid, mistõttu näis, et see mõiste ei puuduta keskmist inimest arenenud maades nagu Eesti. 

Seda muutis aga ülemaailmne COVID-19 pandeemia. Sõltumata nende koduriigi humanitaar- ja julgeolekuolukorrast või SKT-st, olid pea kogu maailma õpilased ja õpetajad äkitselt sunnitud oma õppetegevused kiiresti ümber korraldama, et kohaneda koroonaviiruse leviku takistamiseks seatud piirangutega. Nüüdseks oleme kõik ühel või teisel moel kogenud, mida tähendab haridussüsteemi ootamatu seiskumine, ning mõistnud, kui haavatava süsteemiga on tegu.

Pandeemia õppetunnid 

Ometi hakati just seetõttu, et hiljutine pandeemia mõjutas ka arenenud riike, mõistma haridustehnoloogia – ehk igasuguse pedagoogilise sekkumise, mis hõlmab digitehnoloogia rakendamist – äärmist olulisust hariduskriisi lahendamisel. Pandeemia-aastad pakkusid meile ühelt poolt palju olulisi õppetunde ning teisalt võime arutleda selle üle, mida kõike saanuks paremini teha, kuid haridustehnoloogia tähtsust see ümber ei lükka. Isegi need, kes haridustehnoloogia vajalikkuses varem kahtlesid, said nüüd kinnitust, et kriisi ajal on tehnoloogia haridussüsteemi töös hoidmiseks asendamatu. 

Pandeemia ajal teadvustas haridustehnoloogia kriitilist tähtsust ka üks olulisemaid pagulastega tegelevaid organisatsioone maailmas, ÜRO Lähis-Ida Palestiina pagulaste abi- ja tööagentuur (UNRWA). UNRWA rõhutas, et haridustehnoloogia ei ole enam privileeg, vaid eeldus hariduse andmiseks hädaolukorras. Üks siinse loo autoritest kuulus ka ise Eesti välisministeeriumi ja MTÜ Mondo loodud meeskonda, mille eesmärk oli konsulteerida UNRWA-t nende strateegilise visiooni uuendamisel, et visioon hõlmaks ka haridustehnoloogia kasutamist hädaolukorras. Seesama aasta alguses valminud dokument ongi hea näide põhjalikust HH-ga tegelemisest. 

Ehkki loodetavasti saab COVID-19 pandeemiast peagi ainult lugu, mida saame oma lapselastele rääkida, on nüüd alanud uus hariduskriis. Juba 2022. aasta aprilli alguses hindas UNICEF, et umbes 60 protsenti Ukraina lastest oli sõja tõttu oma kodumaalt põgenenud. Seejuures on Eesti olnud Ukraina toetamisel üks aktiivsemaid riike. Andmete järgi, mille avaldas haridusministeerium aprilli lõpus, on Eesti koolidesse sõja algusest saati jõudnud juba 3729 Ukraina last. Konteksti aitab siin mõista asjaolu, et vahemikus 1997 kuni 2019 andis Eesti Vabariik rahvusvahelise kaitse vaid 531 inimesele.

Tehnoloogia on kujunenud kriitiliseks komponendiks ka selle hariduskriisi lahendamisel. Aprilli alguses teatas Ukraina haridusminister, et 12 000 Ukraina kooli on läinud üle veebiõppele. Ühtlasi pakub internet tuhandete ukrainlaste jaoks ainsat võimalust hoida ühendust oma sõprade ja pereliikmetega, kes on sõja tõttu mööda Euroopat laiali.

Pandeemia käigus omandatud oskused ja teadmised tulevad nüüd jälle kasuks, sest nii mõnedki Eestis elavad Ukraina lapsed suhtlevad praegu oma õpetajate ja klassikaaslastega ainult videokõne teel. Nende kõnede käigus ei pruugi õpetajad ja õpilased küll tegeleda teemadega, mida näeb neile ette õppekava, kuid praeguses olukorras on klassikaaslaste ja õpetajatega kohtumine tähtsamgi. Kontaktihoidmine oma õpetajate ja klassikaaslastega toetab Ukraina koolilaste vaimset tervist ja heaolu. Jällegi näeme, et haridustehnoloogial on kriisis ülioluline roll.

Veebi- või distantsõpe?

Tulles veel kord tagasi COVID-19 kriisi juurde, tasub välja tuua, et 2020. aasta märtsi lõpus ehk esimese koroonalaine keskel avaldas Georgia Southerni Ülikooli õppedisaini professor Charles Hodges koos kolleegidega tähelepanuväärse artikli, mis on nüüdseks kogunud pea neli tuhat viitamist. Artiklis väidavad Hodges jt, et seda, millega tegelesid õpetajad ja õpilased esimese laussulgemise ajal, ei saa nimetada veebiõppeks. Pigem oli nende sõnul tegu teatava distantsõppe vormiga, mida Hodges jt nimetasid kaugõpetamiseks hädaolukorras (emergency remote teaching). Autorite sõnul eristab neid kaht asjaolu, et kui veebiõpe on hoolikalt kavandatud ja ettevalmistatud pikaajaline lahendus, siis kaugõpetamine hädaolukorras tähendab reageerimist ootamatule olukorrale ning ajutist lahendust.

Võib arvata, et Hodges jt püüdsid oma väitega õigustatult kaitsta õppedisaini valdkonda ja tähtsustada õppedisaineri tööd. Samal ajal võitlesid õpetajad, õpilased ja lastevanemad aga laussulgemise tagajärgedega ning Hodgesi jt artikkel valas vaid õli tulle. Kusjuures jäi Hodgesil ja tema kolleegidel kahe silma vahele ka haridustehnoloogia kriitiline roll hädaolukordades.

Mõni kuu hiljem viidati samale mõistele (emergency remote teaching) ka teises arutelus, kui Pennsylvania Osariigi Ülikooli teadlased eesotsas Clayton Whittle’iga avaldasid artikli „Emergency remote teaching environment: a conceptual framework for responsive online teaching in crises“. Toetudes COVID-19 kriisi käigus saadud kogemustele, visandati artiklis raamistik, mis peaks aitama koolidel ja õpetajatel koostada plaani, et õppetööd hädaolukordades korraldada. 

Whittle’i jt koostatud raamistik koosneb neljast osast: rühmitamine, disainimine, uurimine ja hindamine (vt joonist). Raamistiku kohaselt on hädaolukorra jaoks võimalik ette valmistada plaan, mis kasutab ära nii olemasoleva tehnoloogilise kui ka inimressursi. Esimene osa ehk rühmitamine nõuab tuvastamist, mis on kõigil ühe kooli või piirkonna õpetajatel ja õpilastel hädaolukorras ühine ning mis võib nende vahel erineda. Näiteks võib eeldada, et internetile pääsevad kõik ühtmoodi ligi, kuid igaühel ei pruugi olla sülearvutit.

Rühmitamisest omandatud info põhjal on võimalik liikuda õppeplaani disainimise juurde, võttes arvesse, mida on olemasoleva ressursi abil võimalik teha. Uurimise etapis saab otsida lahendusi, mis sobiksid veebiõppes kasutamiseks. See võib puudutada tarkvaralahendusi, õpistsenaariume, hindamismeetodeid, aga ka didaktilisi lähenemisi laiemalt. Hindamise etapp on raamistikus viimane ning tähendab just õpetaja koostatud plaani, mitte õpilaste hindamist. 

Whittle’i ja kolleegide koostatud raamistikku tuleks siiski käsitleda kui ettepanekut, mis on täiendustele ja muudatustele veel avatud. Pealegi on Ukraina kriis oma proportsiooni ja suuruse poolest erinev hädaolukorrast, mis kaasnes COVID-19 levikuga. Küll aga püstitab raamistik küsimuse, millele tuleb vastata ka Ukraina kriisis: kuidas saab haridustehnoloogia kriisi lahendamisel abiks olla? Ja kuidas aitab see meil valmistuda järgmiseks kriisiks? 

Senised kogemused näitavad, et Ukraina kriisis on haridustehnoloogia olnud eelkõige abiks tähenduslike suhete hoidmisel nii õpilaste, õpetajate kui ka lastevanemate vahel. Ühelt poolt toetab see õpilasi, kes sõjapiirkonnast ei põgenenud, sest kohalik koolimaja ei pruugi neile ühel hetkel enam turvaline olla. Sellises olukorras tuleb neil otsida õppetööks muid lahendusi, liitudes näiteks Euroopas paiknevate Ukraina pagulaskogukondade korraldatud kaugõppega. Teisalt võimaldab selline veebiõpe hoida Ukrainast põgenenud koolilastel ühendust oma Ukraina õpetajate ja klassikaaslastega. Samal ajal võivad nad vastuvõtvas riigis (näiteks Eestis) võtta osa ka tavapärastest koolitundidest. Mõlemal juhul on kriitilise tähtsusega Ukraina pagulasi vastu võtvate Euroopa riikide koostöö, et ukrainlastele nii haridust kui ka suhtlemisvõimalusi pakkuda. Toetudes pandeemia ajal saadud teadmistele ja kogemustele, saab Eesti õpetajate ja haridustehnoloogide kogukond samuti kriisi lahendamisele kaasa aidata – seda nii Eestis kui ka rahvusvahelist koostööd tehes. 

Kuigi õpilaste haridustee katkemise probleem hädaolukordades on teada alates Teisest maailmasõjast, tuleb HH valdkonda uurida ja katsetada. Veelgi enam, meil tasub mõelda, mil moel saab haridustehnoloogia siin aidata. Siinne artikkel on vaid üks samm laiema arutelu poole, mis loodetavasti töötab õpilaste huvides.


Samal teemal: 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!