Põgenikud klassiruumis: kuidas toetada nende vaimset tervist?

27. mai 2022 Liisi Pajula õpetajahariduse spetsialist - Kommenteeri artiklit

Trauma ning kohanemisraskused on kaks peamist sõjapõgenike vaimset tervist häirivat tegurit. Nende toetamiseks on tähtis pakkuda turvalist keskkonda ning suhtuda mõistvalt. Foto: Taylor Wilcox

Paljud Ukrainast saabujatest on traumeeritud ning peavad kiiresti kohanema uues kultuuri- ning haridusruumis, mis tekitab neile lisapinget. Traumaga seotud vaimse tervise probleemid kipuvad avalduma mõned kuud pärast šokeerivat kogemust. Seega kohtavad õpetajad üle Eesti praegu enda klassis eri vanuses noori, kelle vaimset tervist on hädasti vaja toetada. Õpetajal on võimalik palju head korda saata. Selleks aga on vaja baasteadmisi ning saada aru vaimse tervise toetamisest üldiselt.

Nagu ikka, hakkab kõik probleemi tunnistamisest ning mõistmisest. Nimelt kohtab vaimse tervise probleeme sõjapõgenike seas suuremal hulgal kui tavaliselt. Nad on pidanud jätma oma kodu ja sõbrad, paljud on kogenud teekonnal vägivalda või hirmu selle ees. Mõned on läbi elanud lähedaste inimeste kaotuse või olnud jubedate tegude tunnistajad (halvemal juhul ka ohvrid).

Kahjuks ei lõpe see kõik Eestisse jõudes. Mure hakkamasaamise ning uues keskkonnas kohanemise pärast saadab paljusid. Lisaks mõeldakse mahajäänutele, kes ei ole saanud või tahtnud põgeneda. Seda kõike kogevad nii lapsed kui ka nende vanemad, kes ei pruugi uude riiki saabumisel suuta pakkuda lapsele „normaalsuse“ tunnet ning peavad tihti tegelema enda traumajärgsete probleemidega. Omal ajal Nõukogude Liidust põgenenud perede lapsed on kirjeldanud olukorda, kus nad igatsesid siirderiiki jõudes oma vanemaid, kes olid muutunud laste silmis kõikvõimsatest ning tugevatest kangelastest enesessetõmbunud ning segaduses inimesteks.

Kogu see olukord on traumaatiline ning mitme sellise sündmuse läbielamine suurendab vaimse tervise probleeme. Varasematest uuringutest ongi selgunud, et üle 22 protsendi lastest, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma, kogeb posttraumaatilist stressihäiret ning peaaegu 16 protsenti ärevushäireid. Lisaks kimbutab umbes veerandit neist lastest üksindus ja/või depressioon.

Trauma aga ei ole veel kõik. Sõjapõgenikest lapsed peavad kohanema ka täiesti uudse kultuuri- ning hariduskeskkonnaga. Koolivahetus on juba tavaolukorras stressirohke – sõjapõgenikud aga peavad harjuma täiesti uue riigiga. Kuna edukas kohanemine sõltub heast vaimsest tervisest (on ju vaja aktiivselt õppida nii ainetundides kui ka uut keelt, sõlmida uusi suhteid, saada aru uue kultuuri iseärasustest jne), ei ole vast üllatav, et peaaegu 54 protsenti noortest pagulastest maadleb akadeemiliste raskuste ning 45 protsenti käitumisprobleemidega.

Seega on probleem tõsine ning juba praegu meie klassides. Kõik see viib järgmise küsimuseni.

Mida saavad õpetajad teha?

Mõista, märka, ole olemas.

Esimene samm ongi katsuda mõista, kust ja millisest olukorrast on õpilased põgenenud, ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas trauma neid mõjutada võib. Samas ei avaldu traumajärgsed raskused alati ühtemoodi.

Traditsioonilised käitumisraskused on tõenäoliselt kergesti äratuntavad ning selliste lastega saab kiiremini tegelema hakata (nagu öeldakse: halvasti käituv laps on hädas laps). Ometi tuleb meeles pidada, et ka pealtnäha vaikne ning töösse süüvinud laps võib vajada tähelepanu ning tuge.

Seega on kõige olulisem viis, kuidas õpetajad saavad lapsi aidata, seotud klassis avatud ja toetava õhkkonna loomisega ning oma õpilaste tundmaõppimisega. Hea on pakkuda konkreetseid juhendeid selle kohta, millal on hädas õpilasel sobilik ja võimalik tulla oma muredest rääkima, et neil tekiks kindlustunne.

Võib mõelda ka toetava füüsilise keskkonna loomisele: lisada klassi seintele pilte, kaarte, tervitus- ja toetussõnu õpilaste kodukeel(t)es. Selliste materjalide koos klassiga loomine aitab kaasa ühtsustunde tekkimisele. Samuti pakub loominguline tegevus võimalust oma tunnetega tegeleda ning neid väljendada.

Tunne huvi ja suuna vajadusel.

Uute õpilaste tundmaõppimine on eriti oluline, kui klassis on pagulasi. See on seotud aktsepteeriva õhkkonna ja isikliku suhte loomisega. Taanis tehtud uuringust on selgunud, et kuigi pagulastel avaldub rohkem vaimse tervise probleeme kui tavapopulatsioonis, otsivad nad nende lahendamiseks vähem abi.

Vähem kui 2% abiotsivatest lastest tegi seda oma perekonna toel. Vast saabunud pered ei tunne uue riigi tervishoiusüsteemi ega tea tihti, kust ning millist abi võivad saada. Seetõttu jäävad neil paljud võimalused kasutamata. Ühtlasi eelistavad lapsed oma vaimsele tervisele tuge saada pigem koolis kui mõnes kliinikus. Seetõttu ongi õpetajatel siin erakordselt tähtis roll.

Ole tundlik õpilaste varasema konteksti suhtes.

Kultuuritundlik õpetamine on tänapäeva mitmekülgses maailmas järjest tähtsam, ning seda eriti potentsiaalselt traumeeritud laste hulgas.

Pagulaste õpetamise juures on kõige olulisem meeles pidada, et õpilased on Eesti kooli jõudnud teistsugusest hariduskontekstist, kus võib-olla pöörati tähelepanu hoopis teiste teadmiste ning oskuste arendamisele kui Eesti koolides. Seetõttu ei pruugi nad olla harjunud meil kasutatavate meetodite või õppe-eesmärkidega. Laste segadust suurendab tõsiasi, et tihti ei öelda klassides käibel olevaid norme ning ootusi selgelt välja – ei selgitata, miks midagi õpitakse, mis on hindamise eesmärk ja kriteeriumid, kuidas on viisakas käituda jms. Selline olukord võib olla väga frustreeriv lapsele, kes küll näeb koolis vaeva, kuid ei mõista, miks tema tööd hästi ei hinnata. Ilmselgelt põhjustavad sellised takistused niigi keerulises olukorras lisastressi.

Niisiis tuleb klassiruumis kehtestada (ja ka välja öelda) selged ning ühtsed reeglid ning selgitada nende tähendust. Selline lähenemine aitab lastel mõista, mida neilt oodatakse, ning suurendab tajutud kontrolli enda igapäevaelu üle.

Kindlasti on vaja üles näidata delikaatsust, kui tundides käsitletakse teemasid, nagu sõda või vägivald, mis võivad pagulastes tekitada tugevaid reaktsioone.

Paku võimalusi, aga ära sunni.

Oma tugevates tunnetes selgusele jõudmine ning nende prosotsiaalne väljendamine on tähtis samm vaimse tervise säilitamisel. Ka siin saavad õpetajad pakkuda lastele võimalusi enda tunnetega tegelemisel.

Avameelsed vestlused klassiga mängivad selles tähtsat rolli.

Ei saa alahinnata loominguliste tööde tähtsust, mis võimaldavad lastel enda kultuuri, kogemusi ning tundeid koolikontekstis lahata. Selliseid töid saab rakendada peaaegu igas aines – lihtsaim viis on luua ülesandeid, mille käigus saavad lapsed siduda õpetatava teema enda eluga. Kindlasti aga ei tohi sundida sõjapõgenikke oma traumaga tegelema enne, kui nad selleks ise valmis on.

Samuti võiks pakkuda lastele võimalust (aga ei tohi kohustada seda tegema) osaleda koolivälises tegevuses, sest ka nende võimalustega ei pruugi äsja saabunud pered kursis olla. Sealjuures on näiteks prosotsiaalsed vabatahtlikud tegevused üks viis suurendada heaolutunnet („tee head, et tunda end hästi“), mis võivad aidata traumeeritud lastel taastada usku ühiskonda. Portaal Vabatahtlikud pakub mitmeid võimalusi osaleda eri organisatsioonide töös.

Toeta ühtekuuluvust ning aktsepteerimist.

Pagulastest lapsed peavad tegelema ka uue identiteedi loomisega – see on kohanemise üks oluline osa. Seda ei pruugi küll juhtuda olukorras, kus õpilased plaanivad esimesel võimalusel oma koduriiki naasta. Neil, kes pikemaks ajaks siia jäävad, tuleb aga siiski luua endast uus minapilt, mis kaasab elemente nii oma kodu- kui uue riigi kultuurist.

Heal juhul tähendab see bikultuurset identiteeti, mis lubab vabalt liigelda kahes kultuurikontekstis. Selline identiteet kujuneb tõenäolisemalt keskkonnas, kus lapsed tunnevad, et neid ja nende erisust väärtustatakse, ega koge diskrimineerimist. Olukorras, kus uue riigi kultuur aga ei hinda sisserännanute tausta (sealhulgas näiteks keelt ja kultuuri), võib see viia olukorrani, kus laps tunneb, et peab valima kas ukraina või eesti identiteedi. Kuna lapsed ja nende vanemad kohanevad erineva kiirusega, võib selline valik tekitada lõhestumist perekondades. Sarnasel teemal on Õpetajate Lehes varem sõna võtnud Margit Tera (06.05).

Seega on äärmiselt oluline aktsepteerida kogu klassis inimeste erinevusi. Siin aitavad samamoodi kaasa avameelne rääkimine ning eri kultuuride tundmaõppimine ja väärtustamine. MTÜ Mondo tegeleb Eestis maailmahariduse edendamisega.

Samuti ei tohiks pagulastest lapsi eakaaslastest isoleerida. Pigem tuleb aidata leida näiteks samavanuseid kohanemismentoreid ning õppetöös proovida kaasata lapsi grupitöödesse. See aitab lastes tekitada tunde, et neil on grupitöös midagi pakkuda ning nende panust (koos potentsiaalsete erinevustega) hinnatakse.

Mida ütlevad ukrainlased ise?

Küsitledes käesoleva artikli jaoks Ukraina põgenikke, selgus, et neilegi põhjustas muret laste võrdlemine või ootamatused keele puhul. Näiteks toodi välja: „Minu soov õpetajatele on, et nad ei võrdleks ukraina lapsi eesti lastega“ ja „Ma sooviksin õpetajatelt natuke rohkem kannatlikust“. Samuti lisati, et täielikult eestikeelse õpetajaga klassis „ei saa laps aru, mida peab tunnis tegema, ja on endast väljas“, samas kui õpetaja, kes räägib natuke vene keelt, „aitab väga kohanemisele kaasa“.

Kahtlemata ei ole lihtne ka õpetajatel, kes peavad samuti ootamatult kohanema. Võluvitsa kahjuks olemas ei ole, kuid ehk aitab kaasa keskendumine inimlikkusele: lastele toeks olemine, nende aktsepteerimine sellistena, nagu nad on, ning abivajajate märkamine. Oluline on meeles pidada ja mõista rasket teekonda, mida need lapsed on läbinud, et sellesse klassiruumi üldse jõuda.

Kui tahta mõistmise teekonda põhjalikumalt ette võtta, siis võib alati kontakteeruda näiteks Pagulasabiga või liituda ühega mitmest Facebooki grupist, mis Ukraina pagulasi toetab, ning paluda nõu ja abi ekspertidelt.

Nõustavad ka Ohvriabi, tel 116 006 (24 tundi) või 660 4500 (kl 10‒24, inglise või vene keeles; ja Eluliin, eesti keeles 655 8088, vene keeles 655 5688. Lisaks saab abi leida ja paluda veebilehelt Peaasi.

Samal teemal: