Kolonialism, kolklus ja kuldne kesktee
Nii kolonialism kui kolklus on eesti haridusmõttes püsinud piisavalt kaua selleks, et nüüd juba korraga märgata ja hoiduda mõlemast.
Lubatagu alustada tänuga Urve Läänemetsale, kes korraldas läinud aasta detsembris konverentsi maailmakuulsa eesti pedagoogikateadlase Hilda Taba 120. sünniaastapäeva tähistamiseks (vt ÕpL, 15.12.2022).
Kodumaal professoriks valimata jäänud legendaarne teadlane tegi läinud sajandi keskel hiilgava akadeemilise karjääri USA-s. Küllap mäletab lugeja ütlust selle kohta, kus prohvet on kuulus ja kus mitte. Hilda Taba panus ja selle seos Eesti hariduse käekäiguga võiks olla mitme järgnevagi konverentsi teemaks – asjatundjaid selleks veel on ja Taba teema ei tohiks olla lugejale varasemastki võõras (vt Heiki Raudla intervjuud Urve Läänemetsa ja Katrin Kalamees-Ruubeliga, ÕpL, 23.04.2021).
Lugematutest tahkudest, millest Taba pärandit võiks käsitleda, leidsin end konverentsil mõtisklemas küsimuse üle: kuivõrd me austame teda sellepärast, et ta on rahvusvaheliselt sedavõrd tuntud, ning kuivõrd põhjusel, et ta lihtsalt oli hea teadlane? Ning edasi: saanuks ta 1930. aastal Tartu Ülikooli professoriks, vaevalt olnuks tema vaim vähem terav – ent kas see oleks praeguses ajas ja meie teadusruumis samavõrd hinnatud?
Ning siit väga üldine küsimus: kuivõrd on vaja elada rahvusvaheliste mõõdikute alusel selleks, et teadlasena panustada ja olla tunnustatud oma maa haridusüldsuse hulgas? Või saab ka ilma?
Mõõdikute lummuses
Nagu ülikooliinimesed ja paljud teisedki teavad, elab teadus tervikuna, sealhulgas haridus- ja kasvatusteadus, mõõdikute lummuses. Tegevõpetajale ilmselt üsna müstiliste „üks-üks artiklite“ hulk justkui näitaks teadlase töö väärtust ja on ülim, mis määrab taotleja sobivuse kõrgematele akadeemilistele ametikohtadele. Nagu teada, on tegemist teatud piiratud hulgas rahvusvahelistes andmebaasides viidatud, valdavalt ingliskeelsetes teadusajakirjades ilmuvate artiklitega, mille avaldamiskõlbulikkuse üle otsustab ajakirja toimetaja kahe või enama hindaja abil, kelle isikuid autor(id) ei tea.
Vaieldud on sellise praktika üle palju ning nagu allpool väidan, ei ole see haridusvaldkonnagi puhul sugugi täiesti põhjendamatu. Ilmselt pea paratamatult on see aga kaasa toonud nähtuse, mida Tallinna Ülikooli 2020. aastal ilmunud kogumiku „Haridusmõte“ (toimetaja Mati Heidmets) peatükis nimetasime koos inglise kolleegi Ivor Goodsoniga „hariduslikuks kolonialismiks“. Rahulolu, ent ka mõningase ärevusega märkan, et see mõiste on leidnud teatavat huvi ja vastukaja. Rahvusringhäälingu arhiivis on kuulatav Maarja Vaino arvamuslugu „Hariduskolonialismist“ (26.03.2021).
Järgnev arutlus ei hõlma ega saa hõlmata hariduskolonialismi kõiki tahke. Sel nähtusel on mitu nägu ning surve meie haridusteadlaste tegevusele ja selle tagajärjed, millele allpool keskendun, on vaid üks neist.
„Kavala publitseerimise“ vajadus
Tervikuna mõjutavad hariduskolonialismi võimsad majanduslikud ja poliitilised hoovad pea kõiki, kes haridusega kokku puutuvad. Nagu märgivad eri maade läbinägelikumad autorid, kes seda teemat käsitlenud, on tegemist lääne juhtivate doonorriikide kavakindla tegevusega oma maailmavaatelise ja kultuurilise juhtrolli põlistamiseks endistes sotsialismimaades. Kontroll haridus- ja kasvatusalase mõtlemise üle on seejuures võtmetähtsusega ning mõistetavalt kasutatakse selle saavutamiseks raha – peenetundelisemalt öeldes otsesemalt või kaudsemalt suunatud toetusmeetmeid.
Endiselt väärib osundust Urve Läänemetsa enam kui kahe kümnendi eest väljendatud mõte: „Praegu peetakse paraku esmavajalikuks oma koolikultuuri häbeneda ja end võimalikult karvase bušmanina näidata, et välismaine abiraha ikka tilguks ja saaks kõik Läänes kogetud valusad vopsud omal nahal ära proovida“ (ÕpL, 09.06.2000).
Ent eellubatud fookuse juurde. Lihtsustatult toimib hariduskolonialismi jäämäe veepealne osa meie haridusteadustes alljärgnevalt. Oma töö taseme ja edasimineku esitlemiseks on teadlastel, õppejõududel ja doktoriõppe üliõpilastel (sageli kõik ühes isikus) möödapääsmatu avaldada artikleid rahvusvahelistes teadusajakirjades. Nad teavad hästi, et ajakirjade toimetajatel ja retsensentidel on oma alusteadmised, eelistused ja praktilised huvid teatud mõistestiku kasutamise ja allikatele viitamise osas – mõnel juhul ka selged ootused artikli sõnumi suunitlusele. On avalik saladus, et oskus neid ootusi tabada on üks eduka avaldamise eeltingimustest. Asjata ei kasuta me omavahelises suhtluses mõnikord väljendit „kavalalt publitseeritud“.
Et retsensendid on üldjuhul välismaalased, kel ettekujutus Eesti oludest suure tõenäosusega kesine või puudub sootuks, tuleb mõisteline raamistik ja kasutatavad allikad koostada võimalikult üleilmsena. Viidatud autorite rahvusvaheline tuntus ning varasemate viidete hulk neile samas ajakirjas on saanud vooruseks omaette. Näib olevat välja kujunenud mõnikümmend rahvusvahelist nime, kellele viidates on arvestatav lootus oma artikkel ajakirjale „söödavamaks“ teha – neist viimaste aastate ehk ilmekaimateks näideteks Michael Fullan ja Andreas Schleicher.
Kui Hilda Taba puhul võib mõne teemaga seoses veel eeldada, et välismaine retsensent temast kuulnud on, siis Põllu, Käisi, Elango, Liimetsa või Undi puhul on see võimalus nullilähedane.
Vaimustuse valguses
On lihtne mõista teadlast, kes neis oludes käitub voolujooneliselt ja jätabki viimati nimetatutele viitamata – saati siis, et enamik nende pärandist inglise keeles kättesaadav ei ole. Jätab lõpuks nad ise ja nende kohta kirjutatu ka lugemata. Just siit algab – või paremal juhul ei alga – hariduskolonialism selle sügavamas, vaimses tähenduses.
Ei kiida küll alati heaks, ent mõistan küünikut, kes haridusalast europrojekti taotledes adub suurepäraselt, et teatud väliste ootuste täitmine on ainus võimalus saada mingitki toetust omaenda – ja Eesti – asja ajamiseks. Sarnasus Nõukogude tegelikkusega on siin ilmne: Lenin on tsiteeritud, nüüd võib tööd tegema hakata.
Võib nõustuda, et niisugune kaalutlus kompas kõlbelisi piire Nõukogude ajal ja teeb seda ka praegu – ent see küünik vähemalt teab, mida ta teeb. Hariduskolonialismi sügavama olemuseni jõuame aga siis, kui publitseerimistööstuse (just nii üks kogenud väliskolleeg ütles: publication industry) pakutava mängu ilu hakatakse üks ühele võtma tegelikkuse pähe ja arvama, et välismaiste suurkujude juhtnöörid – olgu otse ajakirjaveergudelt või muul viisil vahendatuna – ongi viimane ja õige sõna meie hariduse seisundi määratlemiseks ja arendamiseks.
Üksikasjalikke näiteid võiks tuua mitmeid. Viimase aja ehk kõnekaimateks on pöörded ja muutused arusaamas õppimise olemusest, kriitilise mõtlemise innukas arendamine ilma samas sisuteadmistele tähelepanu pööramata, ühekülgne vaimustumine meeskonnatööst või siin-seal endiselt tõsimeeli vastandatav õpetaja- ja õppijakeskne lähenemine.
Ja jälle on häbipingis vanamoodne õpetaja, kes arvab, et teatud asjad tuleb lihtsalt ära õppida, ning kelle teadlikkus ja kogemus osutub ühes või teises parajasti rahvusvaheliselt hästi müüvas mõistestikus mõõdetuna seetõttu puudulikuks. Jääb aga tähelepanuta, et puudulikuks osutub see hoopis ehk seepärast, et samu asju on ta omal ajal õppinud ja rakendab töös mingis teises mõistestikus.
Selle viimase tundmiseks tuleb aga välisallikate kõrval tõsiselt vaadata kodumaise hariduse lähiminevikku. Pole siis ime, et hariduskolonialism lõhestab „uuendusmeelsed“ haridusteadlased ja „vanameelsed“ õpetajad.
Ilmselt oleks eelnimetatud loosungid ja vastandused olemata või vähemalt leebemad, kui haridusuuenduse õhinas oldaks paremini kursis vähem kui kolme kümnendi taguse kooliuuendusmõtte eesliiniga – mis omakorda tugines suuresti enam kui sajandi jooksul varem saavutatule. Piirdun põgusa tsitaadiga aastatel 1990–2000 ilmunud väljaande Kooliuuenduslane toimetajalt Kalju Lehelt: „Ma küll ei tea nimetada eesti haridusloost ideede kriisi aega. Ikka on olnud põhiasjaks ideede rakendamise võimalused“ (vt Kooliuuenduslane, 2/1994, lk 6).
Ja veel – milline irooniline nimi ühele unustatud väljaandele (algatajad ei nimetatud seda ajakirjaks) praeguse haridusuuendusvaimustuse valguses!
Rahvusvahelise mõõte hüved
Eelöeldu oleks aga ebaõiglaselt võõrapelglik ja kolklik ilma teadvustamata, et medalil on ka teine pool. Tegelikult on hädavajalik olla kursis rahvusvaheliste suundumustega ning avaldada rahvusvahelistes teadusajakirjades.
Rahvusvahelise mõõte hüved võib jagada vähemalt kaheks. Esiteks on väliskirjandus ise väärt allikaks hariduskolonialismi olemuse mõistmisel. Küsimus on, mida nimelt sellest kirjandusest loetakse. Huviline teab, et kõige karmimad briti ja angloameerika uusliberalismi kriitikud on nende maade autorid ise. Teab ka, et kõik nimetatud loosungid õpikäsituse muutumise, kriitilise mõtlemise, meeskonnatöö, õppijakesksuse ja palju muu teemal on teravapilgulisemad välisautorid juba ammu paljastanud ja vaidlustanud.
Siinkohal koolipapalik nõuanne haridusteaduste kõigi tasemete üliõpilastele: kui leiate mõne uudse, tõeliselt vaimustava suundumuse, mida tahaksite kasutada ja juurutada, siis otsige esmalt artikleid, mis selle vaimustuse kummutavad. Üldjuhul te need leiate. See on väärt teadmine oponendiga väitlemiseks, aga eelkõige oluline hariduskolonialismist hoidumiseks ja tasakaalu leidmiseks.
Hariduskolonialismi imerelv ei ole väliseeskujud iseenesest, vaid nende valikulisus, mis lugejat hüpnotiseerib ja tasalülitab vastuväited. Mina ei jää magama – ärge teie ka jääge!
Teine rahvusvahelise mõõte hüve on selle mitte küll täielik, aga suhteline erapooletus. Ehkki mitte mööndusteta, on rahvusvaheline eelretsenseeritav teadusajakirjandus oma algolemuselt erapooletu, parimal teaduskogemusel ja metodoloogilisel alusel põhinev algatus. Ärgem alahinnakem, et ka suurtes riikides on haridusteadlased, kes teevad oma tööd ausalt ja südamega ning kes soovivad meile head. Eesti on väike maa ja guruism ehk teatud isiku(te) ebamõistlik ülistamine valdkonna suurkujudena on ilma rahvusvahelist kõrvalpilku omamata kerge tekkima. On’s guru ise suuteline avaldama väljaandes, mille puhul koduseinad enam ei aita, on mitte küll täiuslik, aga oluline peegeldus tema tegelikust asjatundlikkusest.
Ei saa tõsiselt võtta sellesama publitseerimistööstuse arvustamist teadlase poolt, kel endal eelretsenseeritavad artiklid puuduvad – tegemist on sel juhul rebase ja hapude viinamarjade juhtumiga. Esmalt näita, et oled suuteline vastama nõuetele, mida arvustad – ja siis ma usun su kriitikat.
Teatavasti kipuvad paljud ajas väärtuslikuks osutuvad arusaamad oma algkujul olema äärmuslikud. Nii kolonialism kui kolklus on eesti haridusmõttes püsinud piisavalt kaua selleks, et nüüd juba korraga märgata ja hoiduda mõlemast. Läänes kogetud valusate vopsude vältimiseks tuleb ühtaegu olla kontaktis sellesama Läänega – ja tunda omamaist hariduslugu. Ei üht ega teist eraldi.
Hilda Taba isik ja arutelu tema pärandi üle – ning nimetatud konverents oli selleks igati asjakohane vorm – on hea näide haridus- ja kasvatusteadusliku mõtte vabast liikumisest ajas ja ruumis.
Jõudu tõõle, Rain Mikser!
Olete üsna hästi kohanenud tänasesse kooli toodud “põhimõtetega” ja leidnud (artikli järgi küll) koha selles loodud segaduses. Nii võib (kellelegi tõde näkku ütlemata) ka kahes ülikoolis lugeda…
Teie asemel küsiksin, miks meie ülikoolide õpetajakoolitusest on kõrvale heidetud praktilise (!) arengupsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia kursused, mis oleksid ju ALUSEKS laste ARENDAMISEL, KASVATAMISEL ja ÕPETAMISEL koolis-kodus
Tõsi – kognitiivse psüh.ia kursute tutvustamiseni ÕPETAJATELE ülikoolides ei jõutudki, sest uuringud ju LÕPPESID, kui maailmas algasid suured muutused – 198o-ndatel. Neist on siiski jutu minu 1980-90-ndate artiklites ja väitekirja lühikokkuvõttes (aga kes külakoolmeistrit loeb!).
Praegune lähenemine tööle koolis on puhtalt IDEOLOOGILINE nii nagu 1960-ndate algul surusid Rootsi sots.-demid PEDAGOOGIKASSE oma väliselt ilusa põhimõtte – inimesel (LAPSEL) ei tohi olla mingeid muresid ega raskusi. Puid lisas tulle 1989 ÜRO ilusate “laste õigustega”. Aga need pole ju kooskõlas LOODUSSEADUSTEGA. Ja inimkonna ARUKUS käibki alla …