Hilda Taba 120:  õpetaja peab teadma, mida õpetada

Konverents „Kümme aastat Eesti hariduses ja õppekavatöös. Hilda Taba 120“ algas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilaste muusikalise tervitusega. Sissejuhatuse tegi professor Kristi Kiilu nagu ka kümme aastat tagasi. Tollal oli konverents kolmepäevane ja rahvusvaheline, osalesid ka USA saatkonna esindajad. Kümne aastaga on palju juhtunud, kuid Hilda Taba on ikka meie pedagoogika klassik, keda teatakse ja loetakse kogu maailmas. 

Hilda Taba konverentside traditsioon sai alguse aastal 1992 Tartu Ülikoolis, konverents korraldati Tartus ka aastal 2002. Traditsioon jätkus õpetajate organisatsiooni Delta Kappa Gamma initsiatiivil ja kolmas konverents korraldati teatri- ja muusikaakadeemias. Tänavusel, neljandal konverentsil osalesid nelja ülikooli esindajad: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia. Oma panuse andis seekordki Eesti DKG ühing, kes üritust ka rahastas.

Konverentsil kõneldi sellest, mida pidada hariduses eelkäinute pärandist 21. sajandil väärtuslikuks ja koolirakenduslikuks. Pärand on rikas ja väärib suures kooliuuendustuhinas taasavastamist. Oluline on teada, miks on põhjust pidada Hilda Taba kultuurimärgiks pedagoogikateaduses. Professor Kristi Kiilu andis Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi juhile Veronika Varikule üle sümboolse küünla – traditsiooni hoidmiseks ja jätkamiseks. Konverentsil osales 32, veebis jälgis toimuvat 79 inimest. 

Miks on Hilda Taba nii oluline Eesti ja maailma pedagoogikas?

Karmen Trasberg, Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi hariduskorralduse lektor:

Hilda Taba pärand on tähelepanuväärne: üle 50 teadusartikli, kümme raamatut, millest on antud välja palju järeltrükke ja tõlkeid, sh hispaania, portugali, saksa ja prantsuse keeles. Õnneks ka eesti keeles – 2015 ilmus Ilmamaa kirjastuselt tema 1932. aastal valminud doktoritöö. Oma ettekandes kordas kõneleja William Pinari eelmisel juubelikonverentsil öeldut, et Tabas peegeldus kogemus, visioon ja haare ehk „praktilise terve mõistuse ja teadusliku mõtlemise informeeritud ühendamine“. 

Hilda Taba meenutades …

Tero Autio, Jyväskylä ülikooli professor:

Tahan rõhutada Hilda Taba suurt tähendust haridusele ja vaadelda tema panust õppekavauuringutesse uuest ja võib-olla ebaharilikust vaatenurgast. Teen seda Põhjamaade seisukohalt ja vaatlen selle mõju majandusliku, sotsiaalse, poliitilise ja soolise võrdsuse saavutamisele. Minu arvates pole piisav väärtustada Taba ainult angloameerikaliku pragmatismi, instrumentalismi ja formaalteadusliku mõtlemise raamistikus (induktiivne/deduktiivne mõtlemine) – selle Eestist pärit naisõpetlase ja intellektuaali panus on suurem. 

Paraku suhtuti Tabasse tema oma sünnimaal halvasti ning sellest lõikasid kasu vähem šovinistliku suhtumisega Ameerika Ühendriigid. Tartu Ülikoolis ei peetud vajalikuks tema uut teadmist rakendada. Taba dissertatsiooni „Dynamics of education“ (1932) juhendajad John Dewey (1859–1952) ning William Heard Kilpatrick (1871–1965) ja Taba ise tegid suuri jõupingutusi, edendamaks progressiivset pragmatismi ning kõrvaldamaks/parandamaks suurimaid tehnoloogilisi, mehhanitsistlikke, rassi- ja soopõhiseid ebademokraatlikke moonutusi, mis valitsesid tollases Ameerika pedagoogikas ja koolipraktikas. 

Hilda Taba näitas uut lähenemisnurka, mis osutus väga mõjusaks Põhjamaade hariduspoliitika kujunemises, seda nii teooria kui praktika seisukohalt. Taba nägi kolmandat teed kahe senise alternatiivi – saksa ja ameerikaliku – haridusmõtte kõrval. 

Taba ideed olid eriliselt mõjusad 1960.–1980. aastatel, kuid neile viidatakse sageli ka 21. sajandi autorite töödes. Taba teos „Curriculum Development. Theory and Practice“ (1962) on senini väärt lugemismaterjal neile, kes teevad hariduspoliitikat. Taba teos „Dynamics of Education“ anti USA-s uuesti välja 2014. a (e-raamatuna 2015) sarjas „Haridusuuringute metodoloogia“. 

Taba teoseid ei kasutatud mõnda aega ka minu koduülikoolis Jyväskyläs, kuigi õppekavad haridusteaduskonnas muutusid regulaarselt. Seesama haridusteaduskond ja eriti haridusuuringute instituut mängisid keskset rolli Soome üldharidust põhjalikult muutvas reformis 1960.–1970. aastatel. Taba ideedel oli oluline mõju nii ekspertidele kui ka haridusjuhtidele, eeskätt uurijatele, kellel läks korda teha põhilisi poliitilisi, intellektuaalseid ja organisatsioonilisi ümberkorraldusi Soome põhikooli arendamiseks. Seda on peetud võrreldamatuks kogemuseks kogu maailmas, nii haridusideoloogia kui süsteemi struktuuri seisukohalt. 

Soomes võeti reformi eesmärgiks parandada kogu elanikkonna majanduslikku, hariduslikku ja ühiskondlikku positsiooni. Reformi kavandajad võtsid hoolega arvesse nii senise ajaloo kogemused kui ka tulevikulootused ning Soome ühiskonna ees seisvad väljakutsed. Samal ajal jälgiti teraselt rahvusvahelisi arenguid, kuid midagi ei jäljendatud pimesi. 

Põhikooli reform seadis eesmärgiks iga inimese ja kogu rahva haridustaseme ja kvalifikatsiooni edendamise, mitte pidevalt paranevate testitulemuste saavutamise vastavalt Ameerika mudelitele. Selle asemel loodi tingimused demokraatliku ja egalitaarse ühiskonna tekkimiseks, kus edendatakse pikaajalist majanduslikku, poliitilist ja sugude võrdsust ja kõigi kodanike jätkusuutliku elustandardi saavutamist. Õpetajaile rõhutati korduvalt, et nad mõtleksid oma tööst sotsiaalse missioonitundega. Sooviti, et nad oleksid haridust paremaks kujundavad intellektuaalid, kes peavad silmas tulevikku, mitte pelgalt „tehnikud“, moodsate „uute“ meetodite rakendajad, nagu Ian Westbury on kirjeldanud õpetaja praegust rolli USA-s, kus peab õpetama eelkõige edukaks testisoorituseks. 

Põhjamaade kontekstis on õppekava eelkõige sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline dokument, mis kujundab teatud liiki demokraatlikult ja vabalt mõtlevaid kodanikke, kes on kriitlised, poliitiliselt ärksad ja avara maailmapildiga, vallates teadmisi eri eluvaldkondadest. 

Põhikooli (peruskoulu) unikaalsus ei põhine ei angloameerika ega OECD ideestikul parandada testitulemusi ja positsiooni PISA uuringus, kuigi see paigutas Soome mõneks ajaks juhtpositsioonile. Ent tollane edu ei pimestanud ei õpetajaid, haridusjuhte ega haridusteadlasi, sest kvaliteetset haridust tuleb võimaldada kõikidel aegadel igale lapsele ja (üli)õpilasele. Iroonia seisneb selles, et Soome on see üks riik maailmas, kes kõige enam kaldub kõrvale OECD soovitustest reformide korraldamisel. Meyer ja Benavot kirjutasid 2013. aastal, et Soome on edukas põhjusel, et ei järgi OECD soovitusi, vaid ignoreerib neid.

Õppekava tähendus Soome arusaamade kohaselt on täielikus vastavuses Hilda Taba loodud õppekavateooriaga, mida iseloomustab demokraatlik lähenemine, kus seda mõistetakse egalitarismi vaimus: tagamaks majanduslikku, sotsiaalset, etnilis-rassilist, soopõhist ja individuaalset võrdsust hariduse omandamisel. Curriculum’i mõiste Soomes ja Põhjamaades tähendab suuremat ja dünaamilisemat ühiskonda mõjutavat hariduskorraldust kui vaid kitsalt institutsionaliseeritust, „äraõpetamist“, konkurentsi ja testimise fetišeerimist kujundamaks nn educational excellence’i hierarhiaid. 

Arusaamine ajaloolisest arengust on võti mõistmaks poliitika, majanduse, hariduse ja teaduse arengut nii oma ajas kui ka praegu. Niisugune oli ka Hilda Taba vaade õppekavale, mida ta pidas kogu hariduse intellektuaalseks ja organisatsiooniliseks keskmeks. Demokraatlikus ühiskonnas on õppimiseks vaja luua tingimused, arendamaks igaühe tunnetuslikku, poliitilist ja moraalset kvaliteeti, jätmata kõrvale teadmiste-oskuste instrumentaalse ja pragmaatilise külje. Haridus on dünaamiline ja avatud protsess.

Põhihariduse kujundamisel Soomes ja Põhjamaade demokraatia vaimus võiks Bildung Hilda Taba hariduse dünaamikast lähtudes tähendada järgnevat. Esiteks: edukas põhikooliõpe peab arvestama neid ja sõltuma neist, kes seda rakendavad, teisisõnu õpetajaist. Seetõttu on alandavad ja lõputud inspekteerimised ning edetabelid, täpselt standardiseeritud õppekavad rohkem kui küsitava väärtusega. Teiseks: õpilastele tuleb tagada hirmuvaba ja toetav õppekeskkond, hoida kontroll ja testimine võimalikult minimaalsel tasemel ja luua hooliv ning samas nõudlik eetiline alus õpikogukonnas toimimiseks. 

Ja lõpuks: tagada usaldus kogu haridussüsteemis selle edukaks jätkusuutlikuks toimimiseks. See tähendab, et tunnetatud vastutus on eespool kontrolli ja aruandlust. Mõistetakse, et „piisavalt hea“ oma tingimustes on saavutatavam kui „educational excellence“. Tegelikkuses tähendab see kombinatsiooni kujunenud rahvuslikust koolikultuurist ja oma konteksti sobivast rahvusvahelisest kogemusest. 

IGIP-i õppekavadest

Tiia Rüütmann, TTÜ inseneripedagoogika kaasprofessor, Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu (IGIP) president:

Hilda Taba teadustööd väärivad mäletamist ja on täies mahus rakendatavad ka tänapäeval. Taba väljatöötatud seitse sammu õppekava koostamiseks on õppekava arendamise alus praegugi nii Euroopas kui ka USA-s ja mujalgi maailmas.

Hilda Taba loodud õppekava koostamise ja analüüsi/hindamise seitse sammu on järgnevad:

• haridusvajaduste (-nõudluse) analüüs (Kellele ja millist haridust vajab ühiskond?);
• eesmärkide formuleerimine (Millist inimest soovime tulevikus näha?);
• õppesisu valimine (Millist teadmist on vaja edasi anda?);
• õppesisu organiseerimine (õppeained ja nende järjekord õppekavas);
• õpikogemuse valimine (õppeprotsessi kujundamine);
• õpikogemuste organiseerimine (metoodika ja õpistrateegiate valik);
• määratlemine, mida, kuidas ja milliste vahenditega hinnata ja tulemusi analüüsida.

Hilda Taba loodud õppesisu valiku neli alusprintsiipi on samuti rakendatavad tänapäeval ja toeks õpetajale tulemusliku õppe kavandamisel:

• õppesisu valiidsus (sobivus ja tõesus) ning tähenduslikkus kavandatud eesmärkide saavutamiseks;
• sisu omandatavus (tänapäeval jõukohasus) õpilastele, kellele õppekava koostatakse;
• õppesisu kohasus ja vastavus õpilaste huvidele ja vajadustele;
• õppesisu sidusus oma ühiskonna kultuuri ja olukorraga.

Hilda Taba ülaltoodud teadustöid on rakendatud ka Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu õppekavade väljatöötamisel ja õppesisu koostamisel. Hilda Taba, Helmut Franki ja Adolf Melezineki teadustöödele tuginedes on loodud inseneripedagoogika didaktiline mudel tulemusliku õppetöö kavandamiseks ja analüüsiks. 

Tänapäeva insenerihariduse kvaliteedinäitajad tuginevad Washingtoni kokkuleppele, selle esimene mõõdik on laiapõhjalised inseneriteadmised, millele tuginevad kõik oskused ja pädevused. Seega on tulemuslikus õpetamises kesksel kohal just õppesisu valik ja selle pidev nüüdisajastamine. 

Neljandas tööstusrevolutsioonis edu saavutamiseks vajalikud oskused põhinevad ennekõike insenerivaldkonna teadmusloomel, mis eeldavad kriitilist mõtlemist ja loovust, kompleksset probleemide lahendamise oskust ja oma tegevuse pidevat analüüsi. Arvamuste paljusus või konsensus STEM- (Science, Technology, Engineering, Math) valdkonnas efektiivne ei ole – siin kehtivad ikka loodusseadused ja tõendatud faktid, ohutusnõuete järgimine, valdkondlik seadusandlus, normatiivid, ISO standardid ja etteantud spetsifikatsioon – st teadmised, millele tuginevad töövõtted, vilumus ja erialaoskused.

IGIP-i STEM-õpetaja kompetentsusmudelist lähtuv inseneripedagoogiline täiendusõppe kava STEM-valdkonna õpetajatele ja õppejõududele eeldab, et õpetaja/õppejõud peab olema oma valdkonnas pädev professionaal, kes tunneb põhjalikult õppesisu ja oskab õpetada oma õppeaineid lõimitult ning eluliselt. STEM-õpetajaid/õppejõude peab valmistama ette vastavas didaktilises õppekeskkonnas. Õpetajate täiendusõpe ei tohi olla projektipõhine, vaid peab olema süstemaatiline ja tuginema valdkondliku didaktika põhialustele.

Magistrikraadiga erialaspetsialistide ümberõpe ja karjääripööre on odavaim ja tõhusaim võimalus leevendamaks STEM-õpetajate puudust meie koolides. IGIP on selleks koostanud erialaspetsialistidele inseneripedagoogilise täiendusõppe kava, mille maht on kahe semestri jooksul vähemalt 24 EAP – niisugune on minimaalne maht õpetajatele nn tulemusliku õpetamise stardipaketi andmiseks STEM-ainete õpetamiseks – ja seda peab õpetaja elukestva õppe raames pidevalt täiendama.

Kahjuks on Eestis õppesisule aina vähem tähelepanu pööratud ja valitseb meetodikultus – ülimuslikuks on seatud metoodika. Samas määrab õppesisu erialaspetsialisti pädevused. Tehnoloogia ja metoodika on õpetaja tööriistad. Õpetaja peab oskama valida konkreetse õppesisu õpetamiseks sobiva tööriista ja õppekeskkonna, et toetada õpilaste mõtestatud ja arusaamisega õppimist. Õpetaja peab teadma, mida õpetada ja kuidas teha seda kõige mõjusamalt.

Valikainekavast doktoriõpinguteni

Kadi Kaja, Saue Kooli põhikooli muusikaõpetaja, EMTA nooremteadur:

Kuigi Euroopa ja Ameerika hariduse haridusfilosoofilised alused on erinevad, on kõik esitanud küsimuse, mis on väärt õppimist. Praeguses informatsioonist küllastunud maailmas on õppesisu määratlemine ja paigutamine õppekavadesse üha raskem. Mõistetavalt on uutes ja pidevalt arenevates õppekeskkondades võimalik ja vajalik kasutada avaraid võimalusi õppesisu valiku ja õppe korraldamise seisukohalt, ent ajalugu tundmata pole võimalik uuenduse kvaliteeti hinnata. 

Seetõttu on eriti oluline, et õppekavade ümberkorraldamise tuules ei loobutaks kergekäeliselt õppesisust. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on märgitud, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, seega on eestikeelse õppe ja kultuurimärkidel põhineva ühismälu ning rahvuslikku identiteeti loovate õppeainete õppimise tulemuslik korraldamine prioriteet. Sisuta haridusel pole väärtust ja sellest kaotab kõige rohkem noor põlvkond ning tuleviku Eesti.

Haridusuuringud Eestis ja kaugemal – kas diagnoos või analüüs?

Rain Mikser, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteadur:

Seni on vähe teadvustatud Teise maailmasõja järgse läänemaailma haridusuuringutes toimunud murranguid. Enamik mõjukaid Lääne autoreid käsitleb peamise murdepunktina neoliberalismi esiletõusu 1980. aastatel, mil haridus ja ühiskonnaelu allutati turumajanduse põhimõtetele. Samas eristab aasta eest Eesti doktorantidelegi muljetavaldava seminari pidanud Viini Ülikooli professor Daniel Tröhler kõnealuse perioodi vältel kaht olulist pööret. Esimene, tehnokraatlik pööre seadis eesmärgiks väidetavalt objektiivse, ideoloogiavaba andmekogumise, mistõttu kvantitatiivsed andmekogumismeetodid said valdavaks ja poliitikute eelistatud lähtealuseks haridusuuringutes. Mõistes taolise lähenemise piiratust ja vähest rakendatavust koolipraktikas, asendati see 1960. aastate lõpul nn meditsiinilise käsitusega: haridusuuringutes hakati rakendama arstiteaduse põhimõtteid ja mõistestikku. 

Ilmekaks näiteks on „monitooringu“ mõiste, mis pärineb erakorralise meditsiini sõnavarast. Hariduse „medikaliseerumine“, nagu Tröhler seda nimetab, seab esiplaanile ühiskonnaelu kui „süsteemi“ uurimise selle komplekssuses, keskendudes paraku üksnes mõõdetavate tulemuste esitamisele, süvenemata nende tulemuste põhjustesse. Sellest saab järeldada, et kui aastakümnete eest oli eesti haridusteadlaste tegevusel selge eesmärk – rahvusliku hariduse alalhoidmine –, siis praegu on eesmärk pigem ametlike mõõdikute täitmine ilma veenva ja olulise, põhjusi esile toova sõnumita praktikutele, eelkõige õpetajatele.

Kuidas jõudsid Hilda Taba ja tema teaduspärand Eestisse?

Edgar Krull, Tartu Ülikooli emeriitprofessor:

Hilda Taba kohta kehtib suuresti ütlemine, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Nii ei tuntud temas ära ka tulevast maailmakuulsust, kui ta 1930. aastal kandideeris ebaõnnestunult Peeter Põllust vabanenud Tartu Ülikooli pedagoogikaprofessori ametikohale. Tema USA-s valminud doktoritöö „Dynamics of Education“ (1932), mis saavutas hiljem rahvusvahelise tunnustuse haridusfilosoofilise teosena, ei veennud otsustajaid. 

Leidmata Eestis kvalifikatsioonile vastavat tööd, naasis ta Ühendriikidesse ja tegi algusaja raskustest hoolimata seal peadpööritavat karjääri, alustades Daltoni (progressiivse pedagoogika ideid rakendava) kooli saksa keele õpetaja ametist ja lõpetades San Francisco osariigi ülikooli professori ja ühiskonnaõpetuse õppekavade reformijana Californias aastatel 1951–1967. Sel perioodil valmis tema üleilmselt tuntud ja senini kõrgelt hinnatud õppekava teooriat ja koostamist käsitlev teos „Curriculum Development“ (1962).

Möödus tervenisti 56 aastat, enne kui Eesti pedagoogiline üldsus Taba isikut ja pärandit teadvustama hakkas. Taba mälestuse jäädvustamine ja pärandi tutvustamine sai alguse Tartu Ülikoolis Taba 90. sünniaastapäeva tähistamisega 1992. aastal, kui korraldati esimene rahvusvaheline konverents. Nüüdseks on Taba ümmarguste sünniaastapäevade auks korraldatavad konverentsid koos äsja toimunuga kujunenud traditsiooniks.

Kas lõhe või lõimumine? Loksa kooli näide

Sulev Valdmaa, Jaan Tõnissoni Instituudi kodanikuõpetuse keskuse juhataja:

Töötasin aastail 2012–2021 kakskeelses Loksa Gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetajana. Koolis töötades oli võimalik näha, kuidas avaldusid 2009. aastal Jaan Tõnissoni Instituudis tehtud eri rahvusest Eesti noorte väärtushinnangute uuringu tõdemused tegelikkuses. Kõneks ei tule niivõrd väärtushinnangute eneste erinevused, kuivõrd see, et kinnitust leidis rahvusvaheline kogemus: kooli tähtsus noorte hoiakute ja arusaamade kujundamisel ei ületa paarikümmet protsenti. 

Hilda Taba pärandiga seoses kogesin Loksal töötades eriti kooli kui sotsialiseerumiskeskkonna tähendust ja võimalusi. Kool ei suuda kujundada ja ümber kujundada seda, mida on noortele andnud ja annavad kodu, sõbrad, n-ö tänav ja internet. Küll saab kool täiendada, seletada, korrigeerida.

Loksa koolis kogetu kohta arvan, et seal tehakse eri rahvusest noorte lõimumiseks palju tulemuslikku tööd, eelkõige tunnivälises tegevuses, aga ka aineõpetuses.

Kes ei mõistnud lugeda …

Katrin Kalamees-Ruubel, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektor:

Kümne aastaga, mis on möödunud eelmisest Hilda Tabale pühendatud konverentsist, on eesti õppekavaarendus teinud kahjuks vähikäiku. Selle all on kannatanud ka eesti keele ja kirjanduse õpe. Kui midagi üldse tehakse, siis vaid ainekavade kallal, eirates õppekavaarenduse aluspõhimõtet, et õppekava on tervik. 

Kirjanduse ainekava puhul on jõutud märgilise „saavutuseni“: gümnaasiumist on ainesisu täiesti ära kaotatud. On vaid loosunglikud eesmärgid ning õpitulemused. Väidetavalt valib oma õpilastele ainesisu iga õpetaja ise, sest tema „autonoomsus“ võimaldavat seda. 

Kui aga vaadata otsa tõele, et suure õpetajate defitsiidi tõttu võetakse klassi ette, keda vaid leitakse, siis on see kaheldav. Naiivne on loota, et professionaalse hariduseta inimene tunneks õpetajatööks vajalikku, suudaks koostada ning organiseerida ainesisu, oleks võimeline õppekavatööks. 

Kui õpetaja lugemus (haridus) ei küüni kõrgemale „iseenese tarkusest“, pole kahjuks põhjust ka loota, et vanas laulusalmis öeldu („… kutsus lapsi lugema“) teoks saaks, või juhtuks koguni see, et „kes see luges, aru sai, sellele ta tegi pai“. 

Ajaloost on alati õppida

Heiki Haljasorg, Tallinna Toomkooli õppealajuhataja:

„Historia est magistra vitae,” („Ajalugu on elu õpetaja“) on öelnud Cicero. Et õppesisu valida, on vaja ajaloos orienteeruda. Kui ajaloos ei orienteeruta, aga on vaja teha olulisi otsuseid, siis võib olla juba liiga vähe aega, et end asjadega kurssi viia. 

1939.–1940. aasta kogemus näitas meile, et Eesti ei saa 21. sajandil ilma NATO ja Euroopa Liiduta. Ajalugu on vaja ka kunstis ja muusikas orienteerumiseks. G. Fr. Händeli ooperi „Julius Caesar“ Kleopatra aaria „Se pietà di me non senti“ või maali, millel on kujutatud Babüloonia kuningat Belsassari koos tekstiga „Mene, mene, tekel, ufarsin“, või Tallinna Pühavaimu kiriku Ackermanni kella sümbolite – ingel, lõvi, härg ja kotkas – mõistmiseks on vaja tunda ajalugu. Ja kui keegi meile olulisi asju ei näita, siis võime lihtsalt mööda kõndida ja neidsamu olulisi asju üldse mitte märgata.

Lasteaiast kooli

Mare Torm, haridusloolane:

Hilda Taba oli üks naisi, kes omandas kõrghariduse välismaal kas enne Eesti Vabariiki või selle ajal (1918–1940). 

Kuigi paljud lastevanemad hoolitsevad oma väikelaste igakülgse arengu eest, on muretsemiseks küllaga põhjust. Logopeedide hinnangul kasvab meil väga palju lapsi, kes ei räägi. Nad ei kuule enam piisavalt kõnekeelt, sest lähedased pereliikmed suhtlevad omavahel nutitelefonis. 

Samuti on probleeme laste kehalise arenguga, varasemast rohkem esineb kooliuusikuil ülekaalu. Laste tervislik seisund, sh ööune pikkus, mõjutab otseselt nende võimet õppida. Laste päevakavas on märgatavalt vähenenud loovmängude osakaal, tähtsamaks on muutunud digivahendid – nende kasutamine ja pädevused.

Nii lastevanemate kui lasteaiaõpetajate püüdlused lapse võimeid igakülgselt kujundada loovad eeldused kooliuusiku kohanemiseks uues keskkonnas – koolis. Kui lapse tervislik seisund on hea või rahuldav ning teda ümbritsevad rõõmsad ja heatahtlikud täiskasvanud ning sõbralikud kaasõpilased, kulgeb ka õppimine positiivses võtmes ja heas meeleolus.

Õpetaja ja Eesti kooliajalugu

Marga Lvova:

Haridus- ja kooliajalool on oluline osa meie üldises kultuuriloos. Selle lähemal uurimisel saab peagi selgeks, et kõik uus meie praeguses koolis ei olegi nii uus ja enneolematu, vaid on juba varasemalt tuntud ja kasutamist leidnud. 

Seetõttu on oluline, et nii tänapäeva haridusasjade üle otsustajad kui ka koolides töötavad õpetajad tunneksid kas või üldjoontes meie kooli arengulugu. Alati ei ole mõistlik mujalt maailmast uudseid ideid importida ja meie kooli kohe nende järgi kujundama hakata. Vahel tasub tagasi vaadata ja leida tolmukorra alt üles see, mis meil endal olemas, aga mille oleme ära unustatud. 

„Vana“ ei tähenda ilmtingimata, et see on aegunud ja iganenud, „vana“, mis oli koolis kasulik varasemalt, võib seda olla ka tänapäeval. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis on hoiul hulgaliselt materjali, mis aitavad seda unustatut taasavastada ja väärtustada ning pidada meeles kõiki neid, kes eri aegadel on meie kooli arengus olulist rolli omanud: Peeter Põld, Juhan Tork, Johannes Käis, Ferdinand Eisen jpt. Nii tasub teada ka Hilda Taba panust meie koolikultuuri.

Ratio studiorum

Urve Läänemets, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektor: 

Vaadatesõppekavade kujunemislugu ning õppesisu tähendust kõikidel aegadel, saab kindlalt väita, et Hilda Taba õppesisu valiku põhiprintsiibid on rakendatavad ka 21. sajandil. Sellest annab tunnistust tema doktoritöö „Dynamics of Education“ (1932) taasavaldamine USA-s raamatuna (2014) ja e-raamatuna (2015). 

Hilda Taba ja tema koolkond püüdsid luua kodanikurahva hariduse sidusust Ameerika ühiskonnas. Euroopas, sh Eestis on ülesanne kujundada hariduse abil sidusat ühiskonda etnilise, keeleteadliku ja kultuurimärke tundva ning väärtustava rahvuse kasvatamisega. Ajalugu on vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma minevikust. J. Huizinga järgi on kooliajalugu kultuuriajaloo olulisim osa ja selle saavutused lähevad korda ja südamesse kogukonnale, kes seda kultuuri kannab.