Katkist pilli ei tasu nurka visata!

5. märts 2024 Kelli Kiipus Tallinna Ülikooli ELU projekti Balalaika grupi liige - Kommenteeri artiklit
ELU projekti Balalaika grupi liikmed. Fotod: Balalaika grupp

Meile teadaolevalt on Eesti koolidesse kogunenud arvestatav hulk 3D-printereid. Küsimus on aga selles, kui palju ja kuidas neid kasutatakse.

Arutasime oma ELU projekti Balalaika grupis, kuidas muuta 3D-printerite kasutamine teadlikumaks, ja jõudsime järelduseni, et juba koolis võiks 3D-printeri kasutamisega algust teha. Nii mõneski koolis on ju kuskil muusikaklassis mõni pill, mis on viga saanud või nii katki, et häält sellest enam kätte ei saa. See on just see koht, kus saab 3D-printeriga appi tulla. Tegemist on kolmemõõtmelise printimisega. Modelleerimistarkvaraga luuakse digitaalne mudel, mis jagatakse kihtideks ning materjali kihid prinditakse üksteise peale.

Et oleks lihtsam alustada, koondasime ELU projekti algul kokku pillide ja pilliosade failid. Näiteks on meil olemas parmupilli failid, mille printimisega saab tõesti hakkama igaüks! Oleme loonud ka QR-koode, mis aitavad kiiresti õigesse kohta jõuda. Edasiseks uurimiseks neile, kel 3D-printimise mõte ehk juba kuklas tiksunud, jätame veebiplatvormid, kus on võimalik juhendeid printimiseks alla laadida, näiteks
printables.com või thingiverse.com. Julgustame kaasama ka õpilasi. 

Uuringud on toonud välja, et 3D-printimine hõlmab erinevate tehnoloogiate kasutamist ja oluliste kognitiivsete/füüsiliste oskuste kasutamist, nagu disainmõtlemine, planeerimine, joonistamine, testimine, valmistamine ja hindamine. Ja ärgem unustagem loovust, oma idee kallal töötamist, frustratsiooniga toimetuleku õppimist ja edukogemuse saamist. Need oskused on kõik väga vajalikud, et õpilane tulevikus hakkama saaks.

Uuringud on näidanud, et 3D-printimine motiveerib ja köidab neidki õpilasi, kellel pole muidu tahtmist tunnis kaasa töötada. Võib eeldada, et see tuleb asjaolust, et õpilane saab ise kodeeritud kavandist midagi käegakatsutavat luua. Miks siis ei võiks olla puutöö ja käsitöö kõrval ka 3D-printimine?

Kui see teema on teie koolis uus, siis oleks hea ära kasutada põhikooli uurimistööd ja julgustada õpilasi 3D-printimise võimalusi uurima. 

Et üldse sellel teemal sõna võtta, pidime ka ise kogu tee läbi käima ja 3D-printimisega paremini tuttavaks saama. Aktiivsemalt hakkasime tegutsema 2023. aasta sügisel Kullo huvikeskuses ruumis, mis oli täidetud pillidega. Seal oli kõike, konnapillidest akordioniteni. Saime instrumente ise proovida ja katsetada ehk hüppasime pea ees helide kakofooniasse. Meie juhendajal Jaagup Kipparil oli aga veel midagi varuks. Ta avas ukse katkiste pillide konkusse. Meie, tudengite, ülesanne oli leida sealt pill, millele tahame uue võimaluse anda. Otsustasime balalaika kasuks, sest see tundus parasjagu keeruline ja samas oli juba siis üpris selge, mida peame tegema. Meie balalaikast oli alles vaid pillikast. Puudu olid keelepingutid, keeled, roop ja keelekinniti nupud.

Kahe kuu pärast olime oma pilli korda teinud ja tahtsime teada, mida teised meie tulemusest arvavad. Küsisime oma balalaikale tagasisidet folkmuusikult Katariin Raskalt. Ta tõi välja, et nii kaua kui heli ei muutu, tundub 3D-printimine olevat väga efektiivne renoveerimise viis. Eriti meeldis talle meie loodud roop, millesugust ta polnud varem näinud.

Meie tagasisideuuringule vastanute hulgas oli ka pillide parandamise kogemusega inimesi ning nemad pidasid 3D-printimist heaks uueks tehnoloogiaks. Pilliosadest rääkides ei pea me keskenduma ainult balalaikale, sest 3D-printeri abil saab parandada kõiki keelpille ja teisigi muusikariistu. Näiteks printis üks meie grupi trompetile ja tromboonile talveks huulikud, millega saab mängida ka pakaselise ilmaga. ELU projekti lõpuks tegid teised grupid korda parmupilli, flöödi, kalimba, mis loodi algusest lõpuni 3D-ga, ja veel ühe balalaika. Mis kõige tähtsam, kõigi nende pillidega oli võimalik muusikat teha!

Seega on aeg otsida välja katkised pillid, pühkida 3D-printerilt tolm, kutsuda kokku õpilased ja hakata neid pille koos korda tegema!


Kasutatud kirjandus:

Nemorin, S., & Selwyn, N. (2016). Making the best of it? Exploring the realities of 3D printing in school. Research Papers in Education, 32(5), 578–595. doi:10.1080/02671522.2016.1225802 10.1080/02671522.2016.1225802


Printer teeb balalaikale keelte pingutit


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!